Viis viimast filosoofiat

Täna jagan paari ideed, mis on mu mõtteid viimasel ajal täitnud. Nad ei moodusta erilist tervikut ja võib-olla olen allpool veidi ebamäärane, aga need ongi ka minu jaoks veel pooleldi vormunud mõtted.

On oluline leida erakordsed inimesed (ja olla kõige rumalam inimene ruumis)

Rääkisin hiljuti inspireeriva väliseestlasega, kes mainis üht oma põhimõtet: olla kõige lollim inimene ruumis. See tähendab, et pead leidma erakordsed inimesed — need, keda austad ja võib-olla isegi veidi kardad — ja siis nendega intensiivselt suhtlema, koos töötama ja mõtlema.

Olen ka varem lugenud, et see on väga kiire viis areneda, aga pole vist asja kunagi tõsiselt võtnud. Praegu tabas mõte aga sihtmärki, sest teen viimasel ajal tõepoolest enda jaoks palju lahedamaid asju siis, kui suhtlen tihedalt inimestega, kes on minu jaoks milleski eeskujud (eriti kui nad on minu eakaaslased).

Kõige suurem mõju on inimestel, kellega koos elan ja töötan, sest puutun nendega väga palju kokku. Veidi vähem mõjutavad sõbrad-tuttavad, kellega suhtlen kord nädalas või rohkem. Sealt edasi tulevad inimesed, kellega harvemini räägin, ja kõige lõpus lihtsalt tuttavad, kelle Facebooki postitusi aeg-ajalt näen. Puhtalt Facebooki tuttavad ja sotsiaalmeedias jälgitavad on viimasel kohal, sest seal näidatakse ainult õnnestumisi; minu jaoks palju motiveerivam on näha raskusi, millest hoolimata ja mida ületades suudetakse vägevad olla.

Kuna suure osa oma ajast veedame tööl (mõned koolis), on seal nende õigete inimeste leidmine kriitiline — ja selleks tuleb paikneda geograafiliselt õiges kohas¹. Lihtsalt skaipimine ei aita nii hästi — (töö)videokõned on tavaliselt spetsiifilise eesmärgiga ning selles kontekstis sügavalt vestelda on raske. Seega on oluline valida igapäevakeskkond, kus kaaslased on sellised, nagu sina tahaksid olla.

Muidugi võib ka alustada ise mingi ettevõtte, organisatsiooni või grupi ehitamist — siis oled asutajana see erakordne inimene, kelle juurde teised tahavad koguneda. Mulle tundub siiski, et kui plaan on kunagi teha mõlemat, siis on mõistlikum alustada kiirest arengust ja pärast ise pusida, mitte vastupidi. Näiteks karjääri mõttes: kõigepealt kõvasti õppimisse investeerides on lõpuks saavutatu palju lahedam võrreldes pusin-õpin-pusin algoritmiga.

Võib-olla eksin järjekorra osas, aga väga tasemel inimestega regulaarselt suhtlemine tundub superoluline.

Stoitsism

Leidsin hiljuti filosoofia, mis läheb kokku mu senise lähenemisega elule: stoitsism. Ma ei mõista seda vist veel lõpuni, aga paar olulisemat ideed:

• Asjad, mida saame kontrollida (näiteks oma kavatsused ja teod) vastanduvad neile, mis meie kontrolli all pole (näiteks teiste teod, juhuslikud sündmused ja muu meid ümbritsev). On oluline aktiivselt näha vaeva mõistmaks, kumba klassi iga asi kuulub; siis saame oma energia kulutada muudetavatele asjadele, mitte ebaproduktiivselt tuuleveskitega võitlemiseks.
• Otsustamaks, mis on meie kontrolli all, peame leidma kvaliteetset infot ja eristama seda petlikust infost, eelarvamustest ja hirmust.
• Iga tegu peab teenima mingit eesmärki; tegutseda tuleb julgelt, järeleandmatult ja läbimõeldult.²
• Olulist osa mängib ka meie suhtumine kontrollimatutesse asjadesse: võime nende peale pahandada ja oma energiat kulutada (halb) või üritada sellest õppida (hea).

Kirjutan stoitsismist ilmselt tulevikus veel.

Proaktiivne vs reaktiivne tegevus

Maailmas on palju probleeme: tohutu vaesus paljudes piirkondades, hariduse ja meditsiini kättesaadavus, vägivald, halvad seadused ja valitsused jne. Nende probleemide lahendamiseks üritatakse enamasti olemasolevat süsteemi parandada. See eristub uue süsteemi poole liikumisest: üks lahendab probleeme tagantjärele (reaktiivne), teine arendab uusi tehnoloogiaid, millest võiks kasu olla (proaktiivne).

See jaotus pole küll binaarne, pigem on tegu ebamäärase skaala kahe otsaga. Reaktiivses otsas on näiteks enamik sellest, mida riik teeb³, proaktiivses otsas SpaceX’i Marsi asustamise eesmärk.

Ma ei näe ei proaktiivsel arendamisel ega reaktiivsel parandamisel absoluutset eelist; mõlemaga on vaja tegeleda. Samas tundub, et a) minu oskused, motivatsioon ja mõtteviis sobivad paremini arendamisega ning b) arendaja mõtteviis on mingil põhjusel palju vähem levinud. Ühiskonda kõige rohkem edasiviivad ettevõtted on (vist tautoloogiliselt) proaktiivsed.

Muide, rahastusest erilist puudust ei ole — hea idee ja mõistliku tiimi korral pole esialgse investeeringu saamine keeruline. See kehtib nii idufirmade kui efektiivsete heategevusorganisatsioonide kohta: maailmas on praegu palju rohkem vaja talenti, kes asju ära teeks, sest kapitali on piisavalt.

Areng toob endaga kaasa ka riske: automatiseerimine ohustab paljude inimeste võimet ennast ära elatada ning tehisintellekt/biotehnoloogia/tuumafüüsika võib halvas stsenaariumis pöördumatut kahju teha. See pole aga argument stagnatsiooniks, vaid põhjus hoolikalt uurida uute tehnoloogiate mõju ja halvimal juhul nende arendus lõpetada.⁴

Kannatamine

Kontekstiks: käisin veidi üle nädala tagasi põlveoperatsioonil.

Aeg-ajalt viimaste päevade jooksul kodus ringi kargutades olen end tabanud kannatamas kannatuste pärast ja valuvaigistitest veidi uimasena voodis istudes kahetsemas, et nii palju produktiivset aega raisku läheb.

Kannatused on elu osa. Alati juhtub halbu asju, mida me ei saa kontrollida, aga saame kontrollida enda reaktsiooni sellele (vt stoitsism). Kannatamine kannatamise pärast ei täida mingit mõistlikku eesmärki. Palju parem on sellises olukorras tajuda, kui hästi mul on läinud, et suure osa elust terve ja elujõulisena veedan.

Seotud: kuidas lühiajalised liikumisraskused muutsid mu suhtumist pikaajalisse tervisesse.

Informatsioonihulga vähendamine

Mu telefon on kaks ja pool aastat vana (nutifonide hulgas juba pensionieas), aga ma pole seda veel välja vahetanud. Et telefon käsklustele veidi kiiremini reageeriks, eemaldasin ressursiapla Facebooki äpi ja asendasin selle Facebook Lite’iga — äpp, mis on palju väiksem, nõuab palju vähem ressurssi ja internetimahtu (ning tasakaaluks on veidi koledam ja vähendatud funktsionaalsusega).

Kuna olen arvutis niikuinii uudisvoo ära blokkinud ja telefonis oli nüüd veidi ebamugavam äppi kasutada, hakkasin Facebookile oluliselt vähem aega kulutama. Asi lõppes sellega, et eemaldasin oma telefonist enamiku sotsiaalmeedia äppe täiesti. Vajadusel kasutan neid veebibrauseri kaudu.

(Kõrvalepõige: hiljuti sain aru, et filtrimull ja optimeeritud valimisreklaamid, mis väidetavalt Trumpi presidendiks tegid, ei ole väike viga Facebooki platvormi juures. See on fundamentaalne probleem: nende ärimudel seisneb inimeste tähelepanu püüdmises ja selle edasimüümises; selleks tuleb paratamatult kasutajale serveerida sisu, mis teda võimalikult kaua platvormil hoiavad ja seega maksimaalselt reklaamitulu toovad.⁵)

Vähendasin ka oma uudistetarbimist: eemaldasin paar liiga tihedalt pommitavat infoallikat ja kustutasin BBC News’i äpi. Tegelikult pole ma juba mitu aastat regulaarselt tüüpilisi uudistekanaleid lugenud, aga nüüd vähendasin seda veelgi.

Kõige selle eesmärk? Jätta rohkem aega sügava töö jaoks. Ma ei ole ühtki head mõtet saanud Facebooki või Redditit või uudiseid lugedes⁶, vaid ikka jalutades, bussis tegevuseta istudes, voodis enne magamajäämist, või ägedate inimestega suheldes (vt sektsiooni erakordsete inimeste leidmise kohta). Kõik mu parimad blogipostitused on tulnud nii leitud mõtetest. Infotulva tugev kärpimine muutub tulevikus aina olulisemaks, sest ilma pole võimalik sügavalt keskenduda ja kvaliteetset tööd teha.

Eelnev põhjendus liigse info väljalõikamiseks on rohkem intuitsioon kui põhjalik teooria, aga focused vs diffuse režiimi raamistik seletab seda üsna hästi.

Kaanepilt: grahamking, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.

Jaga:

1. Remote work on ka võimalik, aga seal jääb ära väga palju pisikesi sotsiaalseid interaktsioone köögis või niisama puhkehetkel
2. Seotud: lean-filosoofiast pärit mitteraiskamise põhimõte ehk Waste not.
3. Pensionite maksmine; narkodiilerite vangistamine; Tallinn-Tartu maantee igasuvine remont.
4. Olen küll skeptiline, kas selline koordinatsioon maailma riikide vahel on võimalik. Kui mitu riiki arendavad mingit tehnoloogiat, mis annab suure konkurentsieelise teiste riikide ees, siis on kõigil tugev intsentiiv takistavaid kokkuleppeid rikkuda.
5. See pole ainult Facebooki probleem. Twitter näitas pikka aega säutse filtreerimata rodus, mitte esimesena neid, mis sulle tõenäoliselt meeldiks, ja on nüüd oluliselt kehvemas seisus kui Facebook. Kui nad oleks filtreerimisega paremini hakkama saanud, oleks nende äri seisukord võib-olla parem?
6. See oli esialgu mõeldud liialdusena, aga lause kehtib vist sõna otseses mõttes: ma ei suuda vähemalt meenutada ühtki loovat mõtet, mille oleksin saanud nimetatud sisu tarbides.