There are 9 posts tagged refleksioon (this is page 1 of 1).
Ma olen kuidagiviisi suutnud viimase viie aasta jooksul alati tunda, et nüüd mõtlen või käitun oluliselt paremini kui aasta varem. Samas ei ole ma kunagi enda jaoks ilmutatult välja öelnud, miks endale parem tundun. Aasta on ka üsna lühike aeg, seega proovisin aru saada, mis osas 2018 aprilli Taivo on parem kui 2016 aprilli Taivo, just üldiste mõttemustrite osas, mitte ilmselgete väliste asjade (näiteks töökogemuse kuude) või konkreetsete oskuste (näiteks C++ programmeerimine) osas.
Mu magistriõpe ETH Zürichis kulmineerus magistritööga, mis omakorda lõppes töö kaitsmisega veidi enam kui kaks nädalat tagasi. Juhendan sel õppeaastal ise kaht lõputööd, mis annab mulle pildi vorstitegemisest teiselt poolt liini, seega jagan enne unustamist lühidalt, mida ma kogu protsessi käigus õppisin, ja loodan, et sellest on kasu tulevastele baka- ja magistritöötajatele.
Täna jagan paari ideed, mis on mu mõtteid viimasel ajal täitnud. Nad ei moodusta erilist tervikut ja võib-olla olen allpool veidi ebamäärane, aga need ongi ka minu jaoks veel pooleldi vormunud mõtted.
19. detsembril vigastasin saalihokit mängides paremat põlve ja pidin pea 2 nädalat karkudega käima. Selle aja jooksul pidin käima supermarketis ja apteegis, üsna palju ühistransporti kasutama, eksami kirjutama ja Zürichist Tallinnasse lendama.
See aeg pani mind nägema elu veidi teisest perspektiivist. Kui tüüpiliselt olen tänaval kõndides veidi kärsitu ja natuke pahane kõigi peale, kes liiklusvoolu takistavad (loe: minust aeglasemalt kõnnivad), siis nüüd olin ise aeglane.
Kohmakalt karkudel liikumine on juba iseenesest raske: käed saavad palju koormust ja ville, tempo on mitu korda tavalisest madalam, kukkumisoht on suur. Niimoodi kilomeetri läbimine on korralik trenn. Õnneks on võimalik Google Maps’ilt küsida teekond, mis vajab minimaalselt kõndimist — sellest on juba suur abi.
Aga füüsilisest raskusest hullem on psühholoogiline. Teadmine, et transpordiks tuleb varuda tavapärasest kolm *korda* rohkem aega, sest ma ei saa vajadusel trammile joosta; et kui mõni liin parasjagu ei tööta, siis võib järgmisse peatusse kõndimine võtta 20 minutit. Teadmine, et nüüd olen mina see aeglane liikleja, kes mulle muidu pinda käib. Ma pean ennast keskmisest rahulikumaks ja psühholoogiliselt tervemaks inimeseks, aga tundsin mitu korda, et tahaks ennast haletseda.
Kõik see tähendas praktikas, et kui loeng, koosolek või muu kokkusaamine polnud hädavajalik, siis jäin lihtsalt koju. See aeg kestis küll ainult paar nädalat mu elust, aga sama juhtub ilmselt tulevikus uuesti palju pikemalt: kui tervis hakkab vanaduses halvenema. Ma ei oota eriti aega, kus iga samm, kummardamine, asjade tõstmine — ükskõik milline liigutus — tekitab vaeva.
Kui panna kokku a) raskendatud liikumine ja b) üsna madal sissetulek, siis on tegelikult ime, et näeme tänavatel nii palju vanu inimesi. Tervena on mul tagantjärele raske empatiseerida kargu-Taivoga, aga ma mäletan, et see oli raske.
Mu postitustel ei ole tavaliselt otsest moraali, aga seekord on:
Mõtle järgmiste lausete peale:
(Kirjutan jätkuvalt ebaregulaarselt.)
Vaatasin eelmisel nädalal kogemata presidendikandidaatide debatti ETV-s ja, nagu pea alati poliitikaga kokku puutudes, oksendasin endale natuke suhu1. Ma üritan propageerida maailmast võimalikult täpset arusaamist ja see sisaldab ka enda eksiarvamuste muutmist. See on üks põhjus, miks selliste teledebattide formaat on halb: eesmärk ei ole tõde või kõige paremat lahendust välja selgitada, ega isegi lihtsalt ühelt poolt võimalikult veenvalt argumenteerida2, vaid lihtsalt rahva jaoks võimalikult hea välja näha. See tähendab muuhulgas, et kui kandidaat X vastab saatejuhi küsimusele, siis ta tegelikult ei vasta, vaid alustab pooleteist minuti pikkust tiraadi täiesti mitteseotud teemal.
Aga ärme lase end praegu sellest jurast häirida — ma tahan rääkida ühest põhimõttest: igaüks teeb enda arvates õiget asja. Selle mudeli all näeb maailm välja palju vähem hirmus, näiteks:
Eelmisel esmaspäeval lubasin meililistis ja Facebookis avalikult, et avaldan alanud nädala igal argipäeval ühe postituse. Mida ma sellest õppisin? Valim on küll väga väike, aga mõned kvalitatiivsed järeldused saan teha.
Tänane postitus tuleb lühike, sest tahan edasi anda täpselt ühe idee.
Kui olin kolmandas klassis, osales mu kool Ole normaalne projektis, mis tähendas, et aeg-ajalt tuli klassi ette mundris politseinik ja rääkis erinevatest olulistest teemadest: politseitöö, liiklus, diskrimineerimine, vägivald, alkoholism, uimastid, pürotehnika ja avalik transport (see list pärineb projekti kodulehelt — ma ise nii detailselt ei mäleta). Mulje, mille need tunnid mulle jätsid, oli enam-vähem “alkohol on paha, suitsetamine on paha, narkootikumid on väga-väga pahad ja ohtlikud”.
Mulle tundub, et Eesti ühiskonna praegune suhtumine meelemürkidesse on sarnasel tasemel. Me jaotame nad kahte kasti: pahad-aga-lubatud (alkohol, tubakas) ja väga-pahad-ja-keelatud (kokaiin, GHB, kanep, fentanüül jms). Aga kas oled kunagi peatunud, et mõelda: miks on ainult alkohol ja tubakas legaalses kastis?
