5 viisi, kuidas nüüd paremini mõtlen

Ma olen kuidagiviisi suutnud viimase viie aasta jooksul alati tunda, et nüüd mõtlen või käitun oluliselt paremini kui aasta varem. Samas ei ole ma kunagi enda jaoks ilmutatult välja öelnud, miks endale parem tundun. Aasta on ka üsna lühike aeg, seega proovisin aru saada, mis osas 2018 aprilli Taivo on parem kui 2016 aprilli Taivo, just üldiste mõttemustrite osas, mitte ilmselgete väliste asjade (näiteks töökogemuse kuude) või konkreetsete oskuste (näiteks C++ programmeerimine) osas.

Pahatahtlikkus

Ma olen aru saanud, et maailmas on väga vähe pahatahtlikke inimesi. Enamik teevad enda arvates head; igaüks on enda peas käivas narratiivis kangelane, mitte paha tegelane. Kui mõni inimene tundub paha, siis tugeva antagoniseerimise ja pahameele tundmise asemel proovin aru saada, mis stiimul selle olukorra tekitas.

Ummikuid on liiga palju? Korras teed, halb ilm, halb ühistransport ja madal naftahind panevad inimesi autoga kodust välja tulema (nagu näha: sa ise ju tulid ka autoga). Ülikooli õppejõud annab ainet väga igavalt? Teda hinnatakse palju rohkem teadustöö kvantiteedi (või heal juhul kvaliteedi) kui õpetamise kvaliteedi põhjal.

Selline mõtlemine raamistab olukorra palju konstruktiivsemalt: mis nuppe peaks teoreetiliselt vajutama, et olukord paraneks? Need nupud ei pruugi olla su käeulatuses, aga mingisugunegi seletus on parem kui “need inimesed on s***pead ja mina nende asemel käituksin vastutustundlikult”. Tuju jääb samuti rikkumata: viha ja vastandumise asemel saab hoopis killukese võrra parema arusaamise maailmast.

Magister ei ole meister

See kõlab väga ilmselgelt, aga ainult tagantjärele.

Millegipärast oli mul alati mulje, et ma olen üldiselt heal tasemel — mitte oma vanuse kohta, vaid üldpopulatsioonis. See oli ka osalt põhjendatud, sest pea alati, kui liitusin mingi uue töögrupi või kollektiiviga, suutsin 2 nädala jooksul mõne enam-vähem olulise kasuliku panuse anda. See oli enne Starshipi.

Läbi aegade on inimeste karjäär progresseerunud õpipoisist selliks ja sealt meistriks, kusjuures iga staadium võtab 5-10 aastat. Millegipärast olin ilma seda väljaütlemata või isegi sõnastamata arvanud, et pärast kooli lõpetamist olen kohe meister, mis loomulikult ei ole tõsi¹. See tõdemus tegi mind palju vähem kärsituks ja aitab palju tõsisemalt järgida soovitust “micro speed, macro patience“. Muutuse ajend oli peamiselt raamat “Mastery“, mida soovitan kõigile ülikoolist töömaailma üleminevatele noortele (aitäh, Eerikule, kes seda mulle soovitas!).

Vaba aja väärtus ja kvaliteet

Mu elus ei olnud varem eriti suuri ajaröövleid. Aeg-ajalt pidin käima loengutes või seminarides ja mõnikord õhtustel üritustel, aga suure osa oma tegevustest võisin paigutada täpselt sinna, kuhu tahtsin, tihti päevade või nädalate pikkuse lõtkuga.

See oli enne täiskohaga tööleminemist. Üheksa-kümnetunnine jupp (sh umbes tund tööle ja tagasi minekuks-sättimiseks) päevast on väga palju sõltumata sellest, kas neid tunde saab ühes või teises suunas veidi nihutada. See tähendab, et hea seltskond ja rahulduspakkuvad ülesanded on tööl üliolulised. Loomulik järeldus: töötada aasta või paar “et CV-d üles pumbata” ei tundu eriti hea mõte.

Kõik vabad tunnid ei ole loodud võrdseteks. Tööpäevale järgnevad kaks tundi lähevad taastumiseks, kuigi sõltub päevast: mõnikord sujub nii hästi, et koju jõudes on energiat rohkem kui alustades. Pärast taastumist saan 2-3 tundi kulutada (pool)produktiivsetele asjadele. Nädalavahetused on paremad, aga sisaldavad jälle muid tüütusi: koristamine, šoppamine, mõnikord toidu ettevalmistamine nädalaks, jne. Neid asju üritan maksimaalselt outsource’ida, et saaksin otsast lõpuni vabad päevad pühendada olulisematele asjadele: ettevõtlusest podcasti ja sellesama blogipostituse kirjutamiseni.

Makroperspektiivis olen aru saanud, et oma aja peremees olemine on väga suur luksus. Samas ei vääri see kümme aastat poolsurmani rügamist ja enese läbi põletamist; pigem tuleb leida hea tasakaal. Ma üritan opereerida täpselt läbipõlemise piiri all, st teha tööd tempoga, mida suudan hoida järjest 5-10 aastat (ja kui probleeme ei teki 10 aastat, siis tõenäoliselt on see ka okei 20-ks või enamaks aastaks).

Masinõpe laias maailmas

Haamer on võimas tööriist, aga ta ei sobi igaks tööks. 2013. aastal otsustasin keskenduda oma õpingutes ja karjääris rohkem andmetega töötamisele, sest olin üldiselt veendunud ja vaimustuses, et andmeteadusel ja masinõppel on suur potentsiaal meie kõigi elusid paremaks teha, kas otseselt (nt turvalisem liiklus läbi inimjuhtide automatiseerimise) või kaudselt (nt serveriparkide energiakasutuse optimeerimine stiimulõppega).

Ma olen siiani veendunud ja vaimustuses, aga olen oma fookust muutnud: keskendun praktiliste viiside leidmisele, kuidas masinõpe saab täna ettevõtteid aidata. See tähendab keskendumist igavatele-aga-olulistele probleemidele: piltidelt objektide tuvastamine on küll põnev ja mõne toote jaoks oluline, aga enamiku ettevõtete suurimad probleemid on palju labasemad. Dokumentidest anomaaliate ülesleidmine, internetipettuse tuvastamine, reklaamikulu optimeerimine ja kliendisegmenteerimine on ühed levinumad.

Taustal olen natuke nihkunud eesmärgist “kasutan masinõpet” eesmärgi “lahendan probleeme, eelistades selliseid, kus masinõpe aitab paremini teha” suunas. Teisisõnu olen vist veidi vähem naiivne ja rohkem päris maailmas kasulik.

Teemaga seotud on Stanfordi uurimisgrupp DAWN, mille eesmärk on “to democratize AI by making it dramatically easier to build AI-powered applications“. Nende visiooni  kirjeldav artikkel oli väga värskendav lugemine, sest nad keskenduvad mitte uusimate sügavate närvivõrkude arendamisele, vaid olemasolevate ideede võimalikult laialdasele kasutuselevõtule, ning see klapib minu masinõppe-suunalise visiooniga väga hästi.

Kirjutamine, esinemine ja tagasiandmine

Viimase kahe nädala jooksul on kolm inimest öelnud, et mu blogi on nende elu väga tugevalt positiivselt mõjutanud, sh üks inimene, kes sai siit julgust minna informaatikat õppima (mis tundub tema sõnul hea otsus). Olen selle üle väga rõõmus ja natuke üllatunud, sest kunagi varem ei ole keegi seda mulle nii intensiivselt väljendanud, ja iga sellise stoori kuulmine motiveerib mind rohkem kirjutama.

Blogi kirjutamine on alati olnud minu jaoks kõrvaltegevus ja muudmoodi ei saakski: täiskohaga kirjanikuna ei oleks mul piisavalt põnevaid mõtteid, mida jagada, ega autoriteeti nende toetamiseks. Viimased pool aastat olen teadlikult võtnud sisutootmise alal prioriteediks automatiseerida 20midagi piisavalt palju ära, et saaksin kulutada põhiosa oma ajast intervjueerimisele. Olen selle (mullegi üllatavalt kaua võtnud) protsessi lõpusirgel ja järgmine episood peaks lähiajal ilmuma, aga seni olen blogimise kõrvale jätnud. Sama kuue kuu jooksul olen pidanud kaheksa avalikku esinemist, ja needki on pidanud mahtuma podcastimise ja blogikirjutamisega ühte eelarvesse.

Mulle meeldib kirjutada, aga ainult siis, kui ma ei pea ennast eriti sundima ja ideed voolavad naturaalselt. See on üks põhjus, miks ma enam ei järgi ranget graafikut (üks postitus nädalas), vaid tuju ja inspiratsiooni. Olen umbes 65% kindel, et järgmise paari kuu jooksul kirjutan rohkem kui viimase paari jooksul, aga see ei ole lubadus.

Jaga:

1. mis siis, et tehniliselt olen Master of Science