in eesti keeles

Mu praegune parim oletus. Algoritmi nägemiseks keri alla ↓. Seletan samme siin postituses ainult lühidalt; kui kunagi mõnest põhjalikumalt kirjutan, panen lingi ka siia.

Tüüpiline uusaastalubadus näeb välja selline:

Tuleb mõte midagi ära teha — näiteks jälgid Instagramis bikiinipiltide fetišiste ja tahad endale samasugust keha, või loed IT-töötajate kõrgetest palkadest ja otsustad ka sinnapoole liikuda. Esimese jaanuari hommikul otsustad: “nüüd söön palju tervislikumalt ja teen trenni” või “õpin programmeerima” ja siis jätkad pohmelliravi Netflixiga.

Järgmine kord, kui “lubadus” meelde tuleb, tunned end halvasti, et kuhugi jõudnud pole ning eesmärk muutub aina vastumeelsemaks. Jaanuari lõpuks on see mõtteist kadunud.

Mul on uusaastalubadustega kaks probleemi. Esiteks on 1. jaanuari piirkond suvaline aeg oma elu muutmiseks — miks mitte teha seda siis, kui vajadus tekib? Aga mu peamine vimm on ülalkirjeldatud protsessi vastu: see lihtsalt ei tööta.

Oma elus positiivsete muudatuste põhjustamine (aka eneseareng) ei ole kahjuks nii lihtne, et eesmärgi valimisega on põhiline töö tehtud — seda näitab kasvõi prokrastineerimine, mis on piisavalt levinud nähtus, et väärida eraldi sõna. Kui oleksime masinad, siis võib-olla tõesti piisaks eesmärgi sõnastamisest ja saaksime maagiliselt, mida tahame, aga kahjuks jookseb inimese operatsioonisüsteem vigaderohkel märjal masinal, kus evolutsiooni valitud prioriteedid1 ja igasugused kognitiivsed kalded juhivad meid rajalt kõrvale.

(Lühike “eesmärk -> sammud” algoritm töötab mõnikord ka — näiteks kui oled näljane ja sul on ükskõik, mida süüa.)

Selle postitusega tahan kokku võtta oma praegused teadmised sellest, kuidas asju ära teha. Ma ei kutsuks seda päris produktiivsusnõuks, sest nii nimetatakse tavaliselt spetsiifilisi küsimusi nagu “kasuta Google Calendari” või “mine alati samal ajal magama” või “osta endale standing desk“.

See on pigem mu praegune parim teooria selle kohta, kuidas täita ükskõik milline protsessieesmärk: eesmärk, mis sõltub ainult sinu enda sissepandud pingutusest ja mitte tulemusest. (Näiteks “käin 3x nädalas jõusaalis ja söön päevas maksimaalselt 50g lisatud suhkrut” on protsessieesmärk; “saan ametikõrgendust” ei ole.)

 

Algoritm

[PDF] [PDF A4]

Mõtte leidmine ja õnnelikkus

Need kaks ei ole otseselt algoritmi osad, aga on olulised sisendid. Inimestel on väärtuste/eesmärkide hierarhia: konkreetsed eesmärgid (“teen trenni”) tulenevad väärtustest (“elan kaua”), mis omakorda täidavad fundamentaalsemaid väärtusi (“teen maailmas võimalikult palju head”).

Mõtte leidmise all mõtlengi nende fundamentaalsete väärtuste leidmist. See kõlab üsna filosoofiliselt, aga õnneks ongi moraalifilosoofid sellest palju mõelnud ja kirjutanud. Mulle sümpatiseerivad kõige enam utilitarism ja konsekventsialism; kuigi on võimatu tõestada, et üks eetiline raamistik on teistest parem, saab sellegipoolest veenvalt argumenteerida.

Kui sul on oma elus keeruline sügavamat tähendust leida, on minu arvates kaks lahendust. Esiteks võid exploreida — üritada kokku puutuda uute inimeste, olukordade ja mõtteviisidega (reisides, uue hobiga alustades, teadlikult veidratele üritustele minnes jne). Teiseks võid üritada neid kogemusi enda jaoks struktureerida ja läbi mõelda — seda aitavad teha filosoofia lugemine ja sellele mõtlemine. Lisaks Peter Singerile soovitan raamatut Doing Good Better, mis tutvustab efektiivse altruismi ideed. Kui otsid konkreetsemaid viise oma karjäärist mõtlemiseks, soovitan raamatut 80,000 Hours2.

Õnnelikkuse saavutamiseks kõige parem viis tundub mulle sisemiselt rahul olemine — sõltumata sellest, kui halb maailm parasjagu tundub. Sellest kirjutasin pikemalt postituses Õnne Netlix. Õnnelikkus võib olla ka üks su fundamentaalne väärtus.

Eesmärk

Vali, mida sa tahad teha, näiteks teen rohkem trenni (kasutan seda näidet roosas tekstis ka edaspidi).

Kui sul pole häid ideid, mida oma elu juures muuta, siis vaata eelmist sektsiooni või mõtle:

  • mida oma ellu rohkem tahad;
  • mis sind tihti häirib või palju aega võtab;
  • mille kohta kuuled end tihti ütlemas “ma peaksin tegema X”.

Kõik eesmärgid ei ole väärt täitmist ja tihti välistavad alternatiivid üksteist — näiteks ülikoolis käimine ja täiskohaga töötamine. Lisaks seavad mõnikord sõbrad, perekond või ühiskond salaja ootused, mille täitmine tegelikult ei ole kõige parem otsus, kuigi sotsiaalse surve tõttu nii tundub. Seetõttu soovitan toetuda vähem intuitsioonile ja pigem võtta eesmärke juppideks lahti, et otsus tuleks parem.

Motivatsioon

Enamasti räägitakse motivatsioonist tagantjärele selle puudumise korral. Kuna meie oleme targemad, siis tegeleme probleemiga juba enne.

Ülalmainitud eesmärkide jupitamine aitab aru saada, mis on teadlik motivatsioon — trennitegemise puhul näiteks parema tervise, enesetunde ja välimuseni jõudmine — aga kahjuks ei ole teadlik süsteem (süsteem 2) enamasti roolis. Motivatsiooni tunne, see sisemine põlemine, mis ei luba enne eesmärgini jõudmist rahulikult istuda, tuleb teistest faktoritest.

Sellel tundel on neli komponenti:

$$ \mathrm{Motivatsioon = \frac{Ootus \times Väärtus}{Impulsiivsus \times Kaugus}} $$

  • Ootus: mida suurem eduvõimalus, seda suurem motivatsioon.
  • Väärtus: mida väärtuslikum eesmärk sinu jaoks on, seda suurem motivatsioon.
  • Impulsiivsus: mida rohkem/põnevamaid alternatiivtegevusi saadaval on, seda raskem on jääda soovitud tegevuse juurde ja väiksem motivatsioon.
  • Kaugus: mida kaugemal on hetk, mil saad oma töö vilju nautida, seda väiksem on motivatsioon.

Trenni motivatsiooni põhiline probleem on minu jaoks kaugus: isegi kui tean, et teen trenni efektiivselt (kõrge ootus), väärtustan oma tervist palju (kõrge väärtus) ja suudan pühenduda õigel ajal trenniminekule (madal impulsiivsus), siis tulemus on ikkagi väga kaugel — laisa elustiili ilmselge negatiivne mõju tervisele võib avalduda alles paarikümne aasta pärast. Välimusele avaldab trenn mõju võib-olla paari kuuga — see on samuti kaugel. Hea enesetunne tuleb küll juba paari trenniga, aga kokkuvõttes on minu jaoks trenni väärtus kaugel tulevikus.

Kaugete eesmärkide lähemale toomiseks on parim viis visualiseerimine: näiteks visualiseeris üks mu koolitaja, et ta lihastes on pahad tervist rikkuvad gnoomid ja kätekõverduste tegemine põletab nad ära. Põhjalikumalt saad motivatsiooni komponentide ja nende kaudu motivatsiooni tõstmise kohta lugeda sellest postitusest.

Konkreetsed sammud

Nüüd on selge, mida teha, ja olemas ka sisemine tung — on viimane aeg välja mõelda, mida konkreetselt ette võtta.

Siin on kõige paremad lahendused ajurünnak ja guugeldamine. Tavaliselt alustan ajaliselt piiratud ajurünnakuga: panen viieks minutiks taimeri, võtan ette tühja paberilehe (või Workflowy) ja kirjutan üles kõik, mis pähe tuleb, ükskõik, kui rumal see tundub — eesmärk on tulla lagedale võimalikult paljude variantidega.

Kui aeg täis, näed ilmselt 1-3 ideed, mis tunduvad kõige paremad. Nendest parima väljavalimiseks on tehnikaid, aga kui kõik tunduvad võrdsed, valin tavaliselt lihtsalt ühe välja ja katsetan, kas see töötab — ükskõik milline valik on parem kui otsustamise edasilükkamine.

Rohkem trennitegemiseks võiksid olla näiteks sellised konkreetsed sammud:

  1. uuri (mõeldes või katsetades) välja, mis trenn — jalgpall, bodycombat, jõutõstmine või ujumine — sulle kõige rohkem meeldib;
  2. leia koht ja ajad, kus seda mugavalt teha saad;
  3. bloki trenniajad oma kalendris/nädalarutiinis ära;
  4. mine õigel ajal kohale ja tee trenni.

(Loomulikult on siin veel vastamata küsimusi varustuse, taseme jms kohta.)

Viimane punkt tundub siin kõige raskem — mida teha siis, kui trenni minna ei viitsi või kui oled haige? Sellest allpool.

Ohukohad

Meie ilusti valmismõeldud plaan ei klapi alati päris maailmaga.

Mis siis, kui olen trennipäeval haige? Mis siis, kui trenniga kattuks tööüritus või sõbra sünnipäev? Mis siis, kui olen lihtsalt liiga väsinud, et trenni teha? Mis siis, kui jään alati 30min hiljaks?

Kõigi nende potentsiaalsete probleemide jaoks saad varem välja mõelda reeglid. Näiteks:

  • Kui tunnen end haigena või väsinuna (aga ei ole päris palavikuga voodis), siis lähen kohale, panen riided selga, astun treeningsaali sisse ja alles siis on mul õigus trenni mitte minna.
  • Kui mõni üritus kattub trenniga, siis võin trenni ära jätta, aga ainult juhul, kui täidan oma nädalas-kolm-trenni eesmärgi asendustrenniga mõnel teisel päeval.
  • Panen (korduva) meeldetuletuse ajaks, kui pean kodus sättima hakkama, et õigeks ajaks trenni jõuda.

See ilmselgelt eeldab, et me teame, mis valesti võib minna, ja tuleviku ennustamine on raske. Selle jaoks on üllatavalt kasulik oma peas olukordade läbimängimine: visualiseeri võimalikult elavalt, kuidas sa millegipärast ei suutnud oma eesmärki täita. Mis juhtus?

Mõnel puhul on vastus “ma ei viitsinud” või “ma ei jõudnud trenni alguseks kohale”; selliste ohtude vastu saab ülalpool toodud reeglitega. Kui aga simulatsioon ütleb, et eesmärk ei olnud piisav prioriteet, siis võib-olla on see aktsepteeritav — ohverdada trenni nimel parima sõbra pulm või ülikoolieksam õppimine oleks liigne enesepiitsutamine.

Muide, kui saad siin aru, et eelmises punktis väljamõeldud plaan on veidi auklik, siis on hea aeg minna tagasi ja seda täiendada (sellest ka tagasisidenool joonisel).

Harjumuse tekitamine

Minu jaoks kõige maagilisem osa värgi ärategemisest on just see. Kui paljud arvavad, et tugev tahtejõud on kriitiline osa edukas olemisest, siis mina arvan, et tahtejõu mittekasutamine on kriitiline osa edukas olemisest. Kokkuvõttes lihtsam on teha nii, et soovitud tegevused toimuvad automaatselt — ilma süsteem 2 või tahtejõu sekkumiseta.

Päästik/samm-mustrid aitavad just nimelt seda teha ja kirjutasin neist hiljuti põhjalikuma postituse.

Trennitegemise kontekstis võiksid mõned päästik/samm-mustrid olla näiteks sellised:

  • KUI panen hommikul pärast ärkamist sokid jalga, SIIS rullin lahti joogamati.
  • KUI avan külmkapi ilma otsese eesmärgita, SIIS teen 8 kätekõverdust.
  • KUI sulgen töölt koju jõudes välisukse, SIIS panen trennikoti kokku.

Need mustrid sobivad pigem regulaarselt väikese koguse trenni saamiseks kui kaks korda nädalas 2h trennitegemiseks, aga natuke pingutades saab selliseid automaatkäitumisi treenides endale kõiki tegevusi oluliselt lihtsamaks teha.

Konkreetne tegevus

Kui kõik eelnev on õigesti läinud, siis ei tohiks see osa üldse probleeme tekitada. Kui siiski näed, et millegipärast ei käitu sa nii, nagu plaanisid, on aeg järjest läbi vaadata, kas eesmärk on veel mõistlik, kas motivatsioon on paigas, kas plaan on tehtav (ja ohud neutraliseeritud) ja õiged harjumused loodud.

Õppimine ja treenimine

Õppimine ja treenimine ei ole küll otseselt algoritmi osad, aga on üsna kriitilised enamiku eesmärkide saavutamiseks.

Ma teen vahet teadmiste omandamisel (declarative learning — kutsume seda õppimiseks) ja oskuste omandamisel (procedural learning — treenimine): teadmisi saad edasi anda sõnadega, oskusi näidates. Need ei käi tingimata koos: näiteks võid teada, mis võrrandid kirjeldavad sinu suunas visatud tennisepalli liikumist, aga mitte osata seda kinni püüda.

Õppimiseks on palju viise, enamik neist valed. Plaanin efektiivsest õppimisest tulevikus põhjalikumalt kirjutada, aga põhinipid on lühidalt:

Focused vs diffuse mode3    Aju töötab kahes režiimis4focused ja diffuse režiimid. Focused režiimis keskendud teadlikult ülesande lahendamisele, diffuse režiimis tegeled millegi muuga (näiteks oled duši all) ja samal ajal tegeleb su aju taustal ülesande erinevatest nurkadest puurimisega. Kui üritad mingit ülesannet lahendada või materjalist aru saada ainult keskendunud tööga, siis satud tihti ummikusse; diffuse režiim aitab sellest üle saada — aga kui jätad töö viimasele hetkele, siis seda võimalust pole. Moraal: keskendu väikestes 1-2-tunnistes juppides ja jäta piisavalt pause, et diffuse režiim saaks oma tööd teha.

Spaced repetition    Täpselt ununemise hetkel info uuesti meeldetuletamine on kõige tõhusam. Kui sinna juurde panna mõistekaardid ehk flashcardid, saame võimsa viisi info meeldejätmiseks — ja tarkvara nagu Anki. Õppimissessioonide vahele piisavalt pika aja jätmine kehtib ka oskuste treenimisel, aga selle jaoks ma head ajastamistarkvara ei tea.

Õige oskuse treenimine    See võib kõlada ilmselgelt, aga kui tahad osata X, siis selleks kõige parem viis on X-i harjutamine. Jalgpallis heaks saamiseks on jalgpallimäng parem kui Youtube’i videod (sama kehtib tisleritöö, söögivalmistamise, arvutimängude mängimise ja kõige muu kohta, millega Youtube’is tore aega veeta on).

Kokkuvõte

Kui tahad midagi saavutada, olgu see uusaasta- või tavaline lubadus, alusta eesmärgi seadmisest ja tee läbi kõik sammud kuni konkreetse tegevuseni. See ei pruugi alati tähendada pidulikult mahaistumist ja paberile kirjutamist — mõni eesmärk ei vääri tohutut ajainvesteeringut5 –, aga igaüks neist sammudest on oluline.

See on mudeli tööversioon, mis ei kata kõike, pole ilmselt 100% täpne ja uueneb, kui ma inimese toimimise kohta juurde õpin. Enamik postituses toodud mudelist on empiiriliselt tugeval alusel ja loodan, et mudel (ja see blogi) annab sulle kasulikke viise elust mõtlemiseks.

Seotud:

Jaga:

FacebooktwitterlinkedintumblrmailFacebooktwitterlinkedintumblrmail

Märkused

  1. šokolaad ja magamine
  2. See võtab kokku samanimelise organisatsiooni parima karjäärinõu.
  3. See idee pärineb Barbara Oakley raamatust.
  4. See on mudel, mitte fundamentaalne väide neuroteaduse kohta.
  5. Saad kõik ülaltoodu läbi mõelda ka vähem kui minutiga.

Lisa kommentaar

Comment