in eesti keeles

Allolev põhineb umbes 50% Chade-Meng Tan’i raamatul Joy on Demand ja 50% minu vestlustel sõpradega ja enda kogemusel õnnelikkuse teemadel.

I

Me räägime endale õnnelikkuse kohta igasuguseid lugusid.

“Ootan juba suve, sest siis saan rahulikult puhata ja olen lõpuks eluga rahul.”

“Mulle ei meeldi siin linnas elada, aga kui ma Londonisse või New Yorki koliks, vot siis ma oleks oma eluga rahul.”

“Kui ma rohkem teeniksin, oleks mu elu nii palju parem.”

“Uus iPhone teeks mu nii palju õnnelikumaks.”

Need laused võivad vabalt kehtida — mina oleksin ka korraks õnnelikum, kui saaksin uue iPhone’i. Probleem on, et kõik ülaltoodu teeb õnnelikkuse tugevalt sõltuvaks millestki välisest — teise linna kolimisest, puhkuse kättejõudmisest või millegi materiaalse saamisest.

Aga miks on sõltuvus välistest teguritest üldse paha — kas see just ei motiveeri inimesi pingutama parema elu poole? Võib-olla, aga elus toimub ka palju halba. Su vanaema sureb ära. Majanduskriisis koondatakse su partner ja vähendatakse su palka. USA presidendivalimiste järel pole su kodu turvalisus enam nii kindel. Pakud tööl välja enda jaoks põneva projekti, aga kedagi teist see ei huvita. Keegi sõidab su autol peegli maha.

Kui su õnnelikkus sõltub väga tugevalt sellest, mis viimase nädala jooksul juhtunud on (või järgmisel nädalal oodatavasti juhtub), siis veedad paratamatult tüki oma elust õnnetuna, sest mõnikord juhtuvad halvad asjad. Palju parem oleks olla stabiilselt õnnelik.1

Või piltidena: välisteguritest sõltuv õnnelikkus hüpleb palju ringi, stabiilne on palju… stabiilsem:2

Olen sellest teemast mitme inimesega rääkinud ja suurte tõusude-mõõnade poolt on ka argumente3, aga mina valin nende kahe hulgast kindlasti stabiilsema. Esiteks jäävad halvad sündmused inimesele paremini meelde kui head; teiseks ei kompenseeri minu jaoks emotsionaalsed tipud madalseise, seega superhead hetked ei kompenseeri superhalbu.

II

Ma ei ole kindel, kui palju õnnelikkuse varieeruvus üldse me endi teha on — võib-olla on see geneetiline või sõltub ainult kasvatusest varases lapsepõlves — ja isegi kui on, siis võib-olla eelistad kõrget varieeruvust. Universaalselt oluline on aga keskväärtus: su õnnelikkuse baastase ajal, kui ükski väline stiimul sind ei mõjuta.

(Selguse mõttes lühikokkuvõte: modelleerin siin õnnelikkust kui mingi kindla keskväärtuse ja varieeruvusega4 protsessi5. Arvan, et varieeruvuse vähendamine on hea, aga see ei pruugi olla meie kontrolli all ja võib olla maitse asi. Olen kindel, et (juba õnnelikkuse definitsiooni põhjal) tahavad kõik inimesed oma õnnelikkuse keskväärtust tõsta.)

Kuidas tõsta õnnelikkust? Üks väga lihtne viis on kasutada oma meeli: süüa maitsev küpsis või käia kuumas vahuses vannis. Teine, natuke keerulisem viis on tõsta oma ego6: panna üles ilus pilt või põnev postitus, et saada palju laike, või teha oma tööd nii hästi, et ülemus sind kiidab.

Võib-olla said juba aru, et me ei vastanud tegelikult küsimusele, mille püstitasime: kõik loetletud asjad tõstavad hetkelist õnnelikkust (teevad graafikule pisikese tipu), aga paari nädala perspektiivis ei muuda midagi, kui sa just kogu aeg küpsist ei söö, mis on mittesoovitatav.

Chade-Meng Tan kirjutab, et pikaajalist õnnelikkust ei saa tõsta väliste stiimulite abil; küpsised ja vann ja Facebook ja bossi kiitus on välised stiimulid. See tundub mõistlik: kui sa oled väliste mõjutusteta õnnetu, siis ei ole ühestki kiirest stiimulist abi. Lühiajalised stiimulid on nagu kiirlaen eelmiste laenude tagasimaksmiseks: korraks tunned end hästi, aga olukord fundamentaalselt ei muutunud.7 Kui tead lihtsat stiimulit õnnelikkuse pikaajaliseks tõstmiseks, siis ootan põnevusega su kommentaari.8

III

Mida me siis üldse ette võtta saame, kui välised stiimulid pole lubatud? Lihtsalt oma toas, silmad kinni, vaikuses istuda? Kuidas see kedagi õnnelikumaks teha saab?

Ilmselt aimad, kuhu ma jõuda tahan. Mindfulness-meditatsioon ongi oma toas, silmad kinni, vaikuses istumine — või vähemalt nii tundub see väljastpoolt.

Loomulikult on võimalik ka muudmoodi oma elu ja keskkonda disainida nii, et tõenäolisemalt koged positiivset. Kõige lihtsam näide on kooli/tööle minemise aja vähendamine — commute’i pikkus mõjutab su õnnelikkust kõvasti ja selle vähendamine on ilmselt kõige lihtsam viis õnnelikum olla. Samas on nii lihtsaid lahendusi vähe ja mulle tundub, et ülejäänutest on mindfulness-harjutused üks kergemaid ja universaalsemaid.

Tan defineerib mindfulnessi nii:

Mindfulness means paying attention in a particular way: on purpose, in the present moment, and non-judgmentally.

Kui sinna veel sõna “meditatsioon” juurde panna, saame protsessi, mis tihti tähendab oma hingamisele (ülalnimetatud definitsiooni järgi) keskendumist ja seda on väga mugav teha vaikses toas kinnisilmi istudes.

Küsimust, kas mediteerimine teeb õnnelikumaks, on uuritud; Tan toob natuke (veenvaid) tõendeid selle poolt, aga tegelikult ei ole see empiiriline küsimus raamatu põhipoint. Kui tahad teaduse arvamust meditatsioonist, siis soovitan alustada sellest visualisatsioonist ja Wikipedia artiklist. Kui tahad teaduse arvamust õnnelikkust mõjutavatest teguritest (ja sel põhinevaid nõuandeid), loe Luke Muehlhauseri postitust How to Be Happy. Kui tahad minu arvamust: olen nüüd ligi kaks ja pool aastat enam-vähem regulaarselt mindfulness-harjutusi teinud ja neist tohutult kasu saanud.9

Küsimus, miks mediteerimine õnnelikumaks teeb, on palju raskem ja mul pole selle kohta head teooriat. Õnneks ei ole mehhanismist arusaamine vajalik, et katsetada, kas mindfulness aitab sul oma elu õnnelikumaks muuta — ja Joy on Demand’ist10 alustamine on suurepärane viis seda teha.11

Seotud:

Jaga:

FacebooktwitterlinkedintumblrmailFacebooktwitterlinkedintumblrmail

Märkused

  1. Halbade sündmuste järel on halb enesetunne loomulikult okei, aga hiljuti juhtunu ei tohiks olla peamine tegur su enesetundes.
  2. Must horisontaalne joon on õnnelikkuse keskväärtus.
  3. Mõned on veenvamad kui teised: “see on põnevam”, “see teeb meist inimesed” jne.
  4. dispersiooni/standardhälbega
  5. Graafikud on joonistatud normaaljaotusest pärit arvudega, aga idee kehtib suvalise jaotuse kohta.
  6. Ma mõtlen seda siin ilma negatiivse varjundita — s.t. lihtsalt rahuldada oma kiitusevajadust ja seda mitte teiste inimeste arvelt.
  7. Ja laenude puhul läks üsna kindlasti hullemaks.
  8. Narkootikumid ei loe — nende mõju on lühiajaline.
  9. Võib-olla on osa sellest platseebo, aga kui mulle endale tundub, et olen õnnelikum ja oma eluga rohkem rahul, siis on platseebo sama hea kui pärisravim.
  10. E-raamat on kindlasti kuskil ka tasuta saadaval.
  11. Tavaliselt on mu teine soovitus Headspace’i mobiilirakendus, aga see on pärast lühikest prooviperioodi tasuline.

Lisa kommentaar

Comment

  1. Iga päev mõjuv väline stiimul – lemmikloom. Just lugesin ja vangutasin pead, et “jah, tahaks küpsist, aga just sõin kõhu täis. Ju siis olen õnnetu” ja siis koperdas kass ukse najale toetudes ümber ja ajas mu naerma. Ta on selline totakas, et iga päev tõstab tuju. Jah, vahepeal ka rikub tuju, aga seda palju vähem. Arvan, et tegemist pole nii erilise loomaga, et teised loomaomanikud sama ei täheldaks.

    • Täitsa usun — see on üks neist asjadest, mis annab iga päev väikese tipu juurde. (Samas potentsiaalselt ka hunniku, mida ära koristada, aga vist on ikkagi netopositiivne.)