in eesti keeles

Paar päeva tagasi olin üsna kõrge palavikuga voodis. Huvitaval kombel kestis haigus — ilmselt Zürichi salakavalates kevadsoojades lahtiste hõlmadega käimise tulemus — ainult poolteist päeva võrreldes tavalise kolme-neljaga, aga sellevõrra oli intensiivsem. Teki all oma kehatemperatuuri tõstmiseks värisedes tuli mulle väga emotsionaalselt meelde, miks inimesed mulle väärtuslikud on.

*

Suhtlusvõrgustik on nagu kindlustus

Ma tean, et see kõlab nagu “jälle Taivo analüüsib külmalt midagi toredat ja inimlikku”, aga las ma seletan.

Kui sinuga on kunagi välismaal reisides mõni õnnetus juhtunud — võib-olla said toidumürgituse, põletuse kuumast veest või tabas sind silmapõletik (kõik need on minu reisikaaslastega juhtunud) — siis saad aru reisitervisekindlustuse vajalikkusest: mõnikord tuhandetesse eurodesse ulatuvate arvete pärast ei pea muretsema sina, vaid kindlustusfirma. Aga veel olulisem raha tagasisaamisest mõnel harval juhul on tunne, et kui midagi hullu peaks juhtuma, siis on sinu ainuke mure tervekssaamine — tunned end turvaliselt.

Selle tunde eest on inimesed (ratsionaalselt) nõus maksma. Miks ratsionaalselt? Kindlustus maksab küll raha, aga vähendab riski. Enamik inimesi on nõus andma ära osa oodatavast väärtusest, et vähendada tulemuse varieeruvust: näiteks eelistaksid ilmselt saada 100% tõenäosusega miljon eurot kui võita 1/1000 tõenäosusega 1.1 miljardit (ja 999/1000 tõenäosusega saada mitte midagi), kuigi oodatav väärtus on teisel juhul kõrgem. See on täiesti mõistlik strateegia ja seletatav sellega, et inimestel on diminishing marginal utility (kahanev piirkasu) — esimene ühik raha on väärt rohkem kui tuhandes, see on omakorda rohkem väärt kui miljones ja nii edasi.

Tulles nüüd tagasi inimeste juurde — samamoodi on tuttavatega. Kuigi suhtlemine sisaldab endas kindlasti aja- ja mõnikord ka rahakulu, on see väga hea viis riski vähendamiseks. Otsid tööd? Kõige olulisem töö leidmise viis on tutvuste kaudu. Kõik oma töökohad peale ühe leidsin oma tuttavate kaudu (või leidsid nemad minu), ja see üks viimane tuli Linkedinist, kus mu nähtavus sõltub ühendatud inimeste hulgast. Pea igale poole, kust olen oma kandidatuurile keelduva vastuse saanud, kandideerisin ‘külmalt’ — ilma tuttavate soovituseta.

Töökoha valik on ilmselt üks olulisemaid otsuseid täiskasvanud inimeste elus, aga lai tugivõrgustik tuttavaid aitab ka mujal:

  • stipendiumikonkursid ja ülikoolid küsivad kandideerimisprotsessis soovituskirju ja kõige paremad soovitused tulevad inimestelt, kes sind hästi tunnevad;
  • Eestis on vist paratamatu, et kiiresti eriarstile saamiseks tuleb isiklikult mõnd arsti tunda;
  • kunagi MAT-INF tudengiseltsiga pidu korraldades oli meil kolmapäeva õhtul kell 22 vaja Tartus uued (võimsad) kõlarid leida ja üks mu ülimalt lahke tuttav oli nõus need meile laenama ja kohale tooma.

Olen kindel, et suudad oma elust sarnaseid näiteid leida.

Kuidas mõelda suhtlemisest

Väga lihtne võib olla vaadata mõnd inimest, kes tundub teadvat ebanormaalselt paljusid huvitavaid inimesi, ja mõelda, et küll tal on hästi läinud — ta on sündinud heaks suhtlejaks –, aga ma pole nõus: kõik, mida ma seni suhtlemise kohta leidnud olen, on viidanud, et suhtlemine on õpitav. Oma head harjumused inimkontaktis olen õppinud, mitte sündides kaasa saanud.

Lisaks õpitavusele on oluline teha vahet oskusel (hea / halb suhtleja) ja eelistusel (meeldib üksi / meeldib seltskonnas). Kumbki ei ole iseenesest halb, aga oluline on aru saada, mis tüüpi olukordades end kõige mugavamalt tunned. Nii saad oma sotsiaalseid kontakte vastavalt plaanida; näiteks minule meeldib kõige rohkem suhelda korraga 1-3 kaaslasega.

Ma olen seni teadlikult jätnud kasutamata sõna networking. Miks? Ilmselt suudad ette kujutada inimest, kes jagab valimatult visiitkaarte või üritab alati ligi pääseda kõige kõrgema staatusega inimesele, kes parajasti ruumis on. Sõna ‘networking’ ja see, mida postituses soovitan — teadlikult oma tutvusringkonnast mõtlemine ja selle eest hoolt kandmine — võib tunduda mõnele maitsetu või vastukäiv, aga need inimesed saavad eesmärgist valesti aru.

Suhtlemise eesmärk ei ole mitte maksimeerida oma tuleviku sissetulekut või asukohta karjääriredelil, vaid päriselt ühenduda teiste inimestega: nautida nendega aja koosveetmist ja seda, et oled leidnud kellegi, kes pakub sulle vaimset pinget. Pealegi on heas suhtes kasu alati vastastikune: lisaks sõpruse nautimisele kindlustate mõlemad üksteise tulevikku.

Võrgustikuteooria

Proovime nüüd võtta natuke teaduslikuma lähenemise. Inimsuhetest võib mõelda nagu võrgustikust1: seal on hulk inimesi, kellest osa on paarikaupa ühendatud; ütleme, et inimesed on ühendatud parajasti siis, kui nad tunnevad üksteist2. Võrgustike ja nende omaduste uurimisega tegeleb võrgustikuanalüüs (network analysis) ja tuleb välja, et samu meetodeid rakendades saame uurida nii suhtlusvõrgustikke kui ka elektriliinide ja -jaamade võrgustikke, koostöömustreid teadlaste vahel, geeniregulatsiooni, internetti ülalhoidvate masinate võrgustikku ja väga paljusid muid olukordi.

Vaatame lihtsat suhtlusvõrgustikku (jah, sama sõnaga tähistatakse ka Facebooki, Twitterit, VK-d ja muid selle kategooria platvorme). Oletame, et meil on neli inimest (kelle nimede esitähed on õnneliku juhuse läbi tähestiku alguses): Artur, Britt, Christopher ja Diana. Artur ja Britt teavad üksteist ning Britt ja Christopher teavad üksteist.

Mida me sellise joonise põhjal saame öelda? Kõige paremini ühendatud inimene siin on Britt: tal on 2 tuttavat. Kui Diana tahab saada tuttavaks ägedate inimestega, siis kelle kaudu oleks seda kõige lihtsam teha? Loomulikult Briti kaudu — tema on toodud võrgustikus kõige tsentraalsem.

Okei, aga päris elus me ei näe kogu võrgustikku: näeme ainult endaga seotud osa ja juppe sõprade võrgustikest. Sellisel juhul tuleb toetuda peamiselt oma intuitsioonile ja mõelda, kes su tuttavatest tundub kõige paremini ühendatud — ilmselt sul mingi taju selle kohta on. Lisaks võid kasutada ära üht huvitavat empiirilist avastust võrgustikuanalüüsist: kui A ja B on omavahel tuttavad ning B ja C on omavahel tuttavad, siis on väga tõenäoline, et ka A ja C saavad omavahel tuttavaks (tekib side Arturi ja Christopheri vahel). Maakeeli: väga hea viis uute inimestega tutvumiseks on suhelda oma sõprade sõpradega.

Praktilised soovitused

Mulle tundub, et tugeva suhtlusvõrgustiku loomine ei ole nii palju konkreetne oskus kui kollektsioon häid harjumusi. Seetõttu ei hakka ma siin tegema listi stiilis “74 nõuannet, mida järgida”, vaid soovitan pikemat lugemist.

Keith Ferrazzi raamat Never Eat Alone on hea teejuht selles osas — nii ütleb 80,000 Hours ja nõustun nendega pärast umbes 60% läbilugemist. Raamatus on pooleks praktilised nõuanded (nt miks ja kuidas korraldada ägedaid õhtusööke) ja autori isiklikud lood (nt kuidas golfiklubis pallipoisina töötamine teda edasi aitas); soovi korral võid lugeda ainult praktilist poolt ja tunni-kahega raamatust suurema kasu kätte saada. Või kui autori stiil sulle millegipärast ei sobi, siis samal teemal annab nõu suhtlemisalase kirjanduse klassik Dale Carnegie.

*

Kui postituse alguses mainitud haigusega voodis olin, pidanuksin tegelikult võõrustama umbes 10 inimesega õhtusööki. Poole õhtu pealt hakkas mul liiga halb, et jätkata, ja läksin voodisse. Ma ei pidanud õhtu jätkumise ega koristamise pärast muretsema: enne lahkumist aitasid kaks sõpra koristada köögi ja pesta nõud.

 

Kaanepilt: Damien Shaw, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.

Seotud:

Jaga:

FacebooktwitterlinkedintumblrmailFacebooktwitterlinkedintumblrmail

Märkused

  1. Täpsemalt: matemaatilisest objektist nimega graaf.
  2. Selle defineerimiseks on palju viise. Üks viis on näiteks suhtluse tiheduse (nt meilide või näost-näkku suheldud aja) kaudu. Teine (aga mitte viimane) võimalus on lasta inimestel nimetada oma tuttavaid; nii saame suunatud graafi, kus A võib öelda, et tunneb B-d, aga vastupidine ei pruugi kehtida.

Lisa kommentaar

Comment