ÕSroboti ootamatu edu

Alates esmaspäevast on Õigekeelsussõnaroboti laikijate arv tõusnud pea 50% (1100 -> 1600), sest… mul pole aimugi, miks.

Okei, mul on kolm hüpoteesi:
1. keegi avastas roboti uuesti (Messenger soovitab vahepeal roboteid), jagas seda ja asi läks uuesti viraalseks;
2. minu postitus eelmisel neljapäeval ÕSroboti alt — esimene pärast roboti avaldamist — võis viia jagamiseni;
3. paljud TransferWise’i robotit vaadanud eestlased jõudsid kuidagi ka ÕSrobotini, näiteks Messengeri soovituse kaudu.

EDIT: ÕSrobot oli Terevisioonis — see on seletus (aitäh, Karl!).

Esimene hüpotees tundub kõige tõenäolisem. Põhimõtteliselt võinuks asi olla ka meediakajastuses, aga ma ei leidnud ühtki uut artiklit roboti kohta.

Muide, tegu polnud ainult ühekordse särava-aga-mõttetu tootega. Iganädalaselt kirjutab robotile 60-100 inimest (sel nädalal juba üle 400, aga enamik neist lihtsalt katsetavad), seega robot päriselt rahuldab inimeste keelevajadusi.

Ma ei ole kindel, miks robot nii edukas on — eriti arvestades, et kulutasin arendamisele umbes nelja päeva õhtud –, aga mul on paar hüpoteesi:

1. robot kasutab platvormi, kus inimesed juba niikuinii on (Messengeri kasutajakogemuse eest arvutis ja mobiilseadmetes hoolitseb hunnik Facebooki töötajaid);
2. robot teeb täpselt üht asja nii lihtsasti ja kiiresti kui võimalik;
3. ÕSrobot on just nimelt *robot*, s.t. nii profiilipildil kui räägitava jutu põhjal tundub ta nagu inimlik agent, kellega saab rääkida, mitte lihtsalt programmijupp, millele käsklusi anda.

Võib-olla aitab kaasa, et roboti kasutamine on tasuta, kuigi ma ei kujuta ka ette, kuidas selliseid juturoboteid saaks monetiseerida. Mul pole ka plaani seda teha, eriti kuna mu kulu ÕSroboti ülalpidamisele on täpselt 0€ kuus (kasutan Heroku tasuta plaani).

Ahjaa, kõige eelnevaga tahtsin lihtsalt jagada ägedat kogemust, mis võib-olla inspireerib teisi sarnaseid pisikesi tooteid looma — ÕSrobot on umbes 100 rida NodeJSi koodi, kui alustada näidisprojektist. (Aga ma ei arva, et chatbotid on automaatselt hea kasutajaliides kõigile rakendustele — vt seda artiklit.)

Koolielu vs päris elu

See postitus on kohandatud ja laiendatud mu samanimelisest ettekandest 26. jaanuaril toimunud Hugo Treffneri Gümnaasiumi tarkusepäeval, kuhu Jaan Aru mu lahkesti esinema kutsus.

Kooliskäimine on üsna lihtne: edukas olemiseks lihtsalt lähed õigel ajal kohale, paned tunnis tähele ja mõnikord teed kodutöid. Aga pärast lõpetamist on lahtisi otsi palju rohkem: kas minna edasi õppima või tööle? Kuidas teada, mis on edu? Mis eriala poole pürgida? Kus elada? Mida üldse elust tahta?

See postitus on kolmest olulisest erinevusest kooli ja koolijärgse maailma vahel: kool a) struktureerib elu, b) defineerib eesmärgi ja c) annab tagasisidet.

(Tõmban kooli ja päris elu vahelise piiri gümnaasiumilõpetamise juurde, kuigi ülikool on pigem veel hall ala.)

Loe edasi

Õppeainete mahust, ETH kursustest ja doktorantuurist

Täna oli mu viimane eksam ETH Zürichi arvutiteaduse magistriõppes: homsest alustan magistritöö plaanimist ja kirjanduse uurimist ja eeldatavasti valmib töö septembriks. Teema üldsuund on paigas — safe reinforcement learning ehk ohutu stiimulõpe — aga kirjutan sellest lähemalt, kui plaan selge.

Eksamite lõpu tähistamiseks tegin uuesti graafiku õppeainetele kulunud ajast — avaldasin sama interaktiivse graafiku Tartu ülikooli lõpetades, aga nüüd lisasin ka kõik läbitud ETH kursused.

Loe edasi

23. jaanuari nädalal ma ei postita — selle asemel tuleb järgmisel nädalal pikk ja põhjalik postitus masinõppest, millele tahan keskenduda pikemalt kui 7 päeva.

Aga ajaviiteks: uuendasin paar nädalat tagasi parimaid postitusi ja lisasin kõigile postitustele märksõnu.

Eesti kooli suurim läbikukkumine: loengud

Eesti haridussüsteem on PISA testi põhjal maailma tipus, aga õpilaste õnnelikkuse poolest OECD riikide hulgas jubedalt madalal. Hüpotees, et head tulemused nõuavadki õnnelikkuse ohverdamist, ei kehti: nagu hiljuti kirjutasin, on näiteks Singapuris, Jaapanis, Hiinas, Šveitsis, Norras ja Iisraelis PISA skoorid sama kõrged, aga õpilased oluliselt õnnelikumad.

Kui oma kooliajale tagasi mõtlen, meenuvad peamiselt väsimus, igavus ja sund. Loomulikult oli positiivseid emotsioone ka, aga peaaegu alati olid need seotud sõpradega suhtlemise, mitte õppimisega. See negatiivne emotsioon vihjab, et koolikogemuses on midagi valesti. Mis?

Loe edasi

Väikestest ja suurtest ülesannetest

Allakäigutrepp on hea metafoor. Kui trepil komistad, on kõige lihtsam pidama saada esimese sammuga — vastasel juhul lendad inertsiga juba lõpuni välja.

Täpselt vastupidine on teha üks pisike kasulik asi, mis siis imeb sisse produktiivsustsüklisse. See on produktiivsusimeja: nii nagu kõik tolmuimejasse sattunu lõpetab masina kõhus, viib ühe tillukese produktiivse ülesande täitmine korraliku tööpäevani.

Loe edasi

Mitte-täiega elamine

19. detsembril vigastasin saalihokit mängides paremat põlve ja pidin pea 2 nädalat karkudega käima. Selle aja jooksul pidin käima supermarketis ja apteegis, üsna palju ühistransporti kasutama, eksami kirjutama ja Zürichist Tallinnasse lendama.

See aeg pani mind nägema elu veidi teisest perspektiivist. Kui tüüpiliselt olen tänaval kõndides veidi kärsitu ja natuke pahane kõigi peale, kes liiklusvoolu takistavad (loe: minust aeglasemalt kõnnivad), siis nüüd olin ise aeglane.

Kohmakalt karkudel liikumine on juba iseenesest raske: käed saavad palju koormust ja ville, tempo on mitu korda tavalisest madalam, kukkumisoht on suur. Niimoodi kilomeetri läbimine on korralik trenn. Õnneks on võimalik Google Maps’ilt küsida teekond, mis vajab minimaalselt kõndimist — sellest on juba suur abi.

Aga füüsilisest raskusest hullem on psühholoogiline. Teadmine, et transpordiks tuleb varuda tavapärasest kolm *korda* rohkem aega, sest ma ei saa vajadusel trammile joosta; et kui mõni liin parasjagu ei tööta, siis võib järgmisse peatusse kõndimine võtta 20 minutit. Teadmine, et nüüd olen mina see aeglane liikleja, kes mulle muidu pinda käib. Ma pean ennast keskmisest rahulikumaks ja psühholoogiliselt tervemaks inimeseks, aga tundsin mitu korda, et tahaks ennast haletseda.

Kõik see tähendas praktikas, et kui loeng, koosolek või muu kokkusaamine polnud hädavajalik, siis jäin lihtsalt koju. See aeg kestis küll ainult paar nädalat mu elust, aga sama juhtub ilmselt tulevikus uuesti palju pikemalt: kui tervis hakkab vanaduses halvenema. Ma ei oota eriti aega, kus iga samm, kummardamine, asjade tõstmine — ükskõik milline liigutus — tekitab vaeva.

Kui panna kokku a) raskendatud liikumine ja b) üsna madal sissetulek, siis on tegelikult ime, et näeme tänavatel nii palju vanu inimesi. Tervena on mul tagantjärele raske empatiseerida kargu-Taivoga, aga ma mäletan, et see oli raske.

Mu postitustel ei ole tavaliselt otsest moraali, aga seekord on:

  1. vanana mõjutab su tervis *ükskõik mille* tegemist,
  2. praegused harjumused mõjutavad 70-aastase sinu tervist ja
  3. ühel hetkel — võib-olla 30, võib-olla 60 aasta pärast — saab su aeg otsa ja sealt vaadates on su 20-ndatel eluaastatel hoopis teine tähendus.