in eesti keeles

See pealkiri on veidi clickbait, aga tõsi: Veriffiga liitumise hetkel oli mul laual kõrgema palgaga pakkumine suuremalt ning paremini rahastatud ettevõttelt. Otsustasin oma valikust kirjutada, sest iga aastaga olen liikunud riskantsemate ning varasema faasi projektide poole ja tagantjärele vaadates olen alati liiga konservatiivne olnud.

Muide, on hulk mõistlikke põhjuseid hoida karjääris stabiilsust: halb finantsolukord või tervis, ülalpeetavad jne. Ma ei ürita veenda kedagi võtma ebamõistlikke riske. Samas on täna — eriti suure tööjõupuudusega IT-sektoris — palju inimesi, kelle jaoks uue töö leidmine on nädalate küsimus, seega rahalist riski saab leevendada vaid paari kuu palka varuks hoides.

1. Ehitamine vs täiustamine

Idufirmad on täis ehitajaid: inimesi, kellele meeldib asju nullist luua. Nad oskavad minimaalse tööga saada esimesed 80% vajalikust tulemusest. Sellele vastanduvad täiustajad: inimesed, kes keskenduvad viimasele 20%-le, stabiliseerimisele ja riskide maandamisele. On selge, et mõlemat tüüpi tööd on vaja teha. Kaht metafoori segades: ilma ehitajateta ei oleks maja, mida täiustada, aga ilma täiustajateta kukuks pärast kahte aastat katus sisse.

Üks oluline osa karjääriõnnelikkuse saavutamisest on aru saada, kumba sorti tööd sulle teha meeldib. Siin on oht minna kaasa idufirmavaimustusega samas oma tugevustele ja eelistustele tähelepanu pööramata.

Minu teekond idufirmade suunas on olnud aeglane. Alates 2014. aastast olen järk-järgult liikunud väiksemate organisatsioonide poole: 120,000 töötajat (Microsoft 2014), 300 (TransferWise 2015), 150 (Starship 2017) ja 40 (Veriff 2018 — postituse avaldamise hetkeks oli meil juba üle 100 töötaja). Veel 2017. aastal Šveitsis magistrit lõpetades kaalusin, kas kandideerida Google’isse (50,000), McKinseysse (27,000) või mõnesse teise suurde ettevõttesse.

Vist suurimad kriteeriumid, mille põhjal ennustada inimese jaotumist nendesse kategooriatesse:

  • mõttemuster: mida uut oleks vaja/võimalik ehitada (ehitaja) vs kuidas praeguseid asju paremaks teha (täiustaja);
  • arengu stiil: äkiline ja veidi kontrollimatu (ehitaja) vs kontrollitud ja ennustatav (täiustaja);
  • optimaalne stressitase: keskmine/kõrge (ehitaja) vs madal (täiustaja).

See vastandus on liiga lihtsustatud ja tegu on pigem pideva skaalaga. Skaalal saab ka elu jooksul liikuda: lisaks isiklike eelistuste tundmaõppimisele on need mul ka muutunud.

2. Lai ja sügav seltskond

Kuna ehitaja prototüüp on inimene, kes alustab palju uusi asju ning liigub kiiresti edasi, pole idufirmas kolleegid kunagi igavad. Veriffis palusime hiljuti kõigil töötajatel mainida põnevaid fakte enda kohta ja saime näiteks (iga punkt on erinevalt inimeselt):

  • arvutimängudega elatist teeninud inimesi,
  • langevarjuhüppajaid, kelle nimel sadu hüppeid,
  • endiseid ja praegusi tippsportlasi korvpallist purjetamise ja iluuisutamisest squashini,
  • edukate pruulikodade omanikke,
  • tunnustatud valguskunstnikke,
  • elupäästjaid.

See tähendab, et firmaüritustel või kohvinurgas ei ole kunagi igav; kui suvalise kolleegiga lõunale lähed, on teil rääkida palju rohkem, kui üks päevapraad võimaldab. Veel olulisem: need on inimesed, kes on ise asju üritanud, tõenäoliselt palju ebaõnnestunud, ja saavad aru, et keeruliste asjade ärategemine ei käi tugitoolis istudes ning teiste probleemidele näpuga näidates. Kuna kõik on ühes paadis, eriti purjetajad, tead ka suure pinge all, et kõik töötavad ühise eesmärgi nimel.

3. Kiire isiklik areng

Idufirmad on edukad, kuna näevad võimalusi, mida sama ala vanad olijad ei näe või millegipärast ei suuda ära kasutada. See tähendab, et Teslasse alguspäevil palkamisel ei olnud 10-aastane kogemus autotööstuses tõenäoliselt olulisim kriteerium.

Sellegipoolest on vaja sisse tuua kogemusega inimesi: näiteks insenerigrupi juhtimise oskust ei ole lihtne päevapealt omandada ning ettevõtted on piisavalt sarnased, et ühest teise minnes kandub kogemus hästi üle. Kogemusega inimesed nõuavad aga rohkem palka, alluvaid ning stabiilsust. Neid asju ei saa varases faasis ettevõtted eriti pakkuda.

Idufirmade lahendust sellele probleemile võib kirjeldada enam-vähem nii: anna töötajatele vastutust, mida nad oma CV põhjal ei tohiks saada. See toob suurema riski, sest inimesed ei pruugi veel valmis olla, aga samas edu korral suurema kasu, sest leiad teiste firmade poolt alahinnatud ja alakonkureeritud inimesi.

Töötaja vaatest tähendab see palju suuremaid arenguvõimalusi. Minu isiklik näide: täpselt kuu pärast Veriffiga liitumist viisin läbi oma elu esimese tööintervjuu ja juba järgmisel päeval kaheksanda. Mida kiiremini ettevõte kasvab, seda rohkem tekib uusi võimalusi ja probleeme. Läbi nende lahendamise olen kolme kuuga kasvanud palju rohkem kui varem aastaga.

* * *

Muidugi on põhjuseid idufirmas töötada veel. Need ettevõtted annavad töötajatele aktsiaid, mis võivad hästi ära tasuda. Startupis töötamine on mõnes seltskonnas kõrge staatusega tegevus, enamasti küll teiste idufirmade töötajate hulgas… Tööaeg ja -asukoht on paindlikum ja kohv on tasuta. Aga kõik see ei ole pikaajaliselt piisav, et ohverdada muud hüved nagu pealkirjas mainitud suurem palk.

Kõik need välised põhjused jäävad liiga nõrgaks, et motiveerida end pikaajaliseks raskeks tööks. Mõjuvad põhjused on sisemised: sinu tööstiil sobib idufirmaga paremini, sulle meeldivad seal töötavad inimesed ning tunned kokkuvõttes oma elus väga suurt edasiminekut.

Jaga:

FacebooktwitterlinkedintumblrmailFacebooktwitterlinkedintumblrmail

Lisa kommentaar

Comment

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  1. > Minu isiklik näide: täpselt kuu pärast Veriffiga liitumist viisin läbi oma elu esimese tööintervjuu ja juba järgmisel päeval kaheksanda.

    Kuule see kõlab kui lugu, millest loeks eraldi postitust. =)