in eesti keeles

Sa tahad, et sa oleksid kodu ära koristanud, aga ei taha sellega algust teha. Või mõtled, et oleks suurepärane idee läbi lugeda see raamat, mida Taivo soovitas, aga millegipärast suudad pärast pikka tööpäeva ainult tarbida kaadreid sellest, kuidas Gordon Ramsay restoraniomanike peale karjub. Kuidas seletada seda vastuolu, et sa justkui tahad midagi, aga sina seda ei taha?

Süsteem 1 vs süsteem 2

Aeg-ajalt tahan oma postitustes viidata ühele hästi kasulikule viisile, kuidas mõelda täpselt sellistest olukordadest. Võid mõelda, et su aju koosneb kahest süsteemist: süsteem 1 (S1) ja süsteem 2 (S2) — selle mudeli populariseeris Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahneman raamatus “Thinking, Fast and Slow“.

Süsteem 1 on kiire, emotsionaalne ja tugineb instinktidele. Süsteem 2 on palju aeglasem, kaalutlev ja loogiline. Mugav viis neid meelde jätta on evolutsiooniline järjekord: S1 arenes varem ja on seetõttu lihvitud väga kiireks; S2 arenes hiljem ja on palju vähem optimeeritud, kohmakam ja aeglasem.

Mis tüüpi ülesandeid S1 täidab? Kõige parem ühesõnaline seletus on: intuitiivseid (või emotsionaalseid). Kui oled staadionil ja sinu poole vuhiseb hirmuärataval kiirusel jalgpall, laseb S1 sul pea palli eest ära tõmmata enne, kui jõuad ohule teadlikult (S2-ga!) mõelda. Uute inimestega kohtudes (või neid eemalt jälgides) jaotab S1 inimesi stereotüüpide põhjal automaatselt eri klassidesse — sõber/vaenlane, usaldusväärne/vastutustundetu, ohtlik/ohutu jne. S1 väljendab ennast tavaliselt mingi füüsilise tunde või emotsiooni kaudu.

Mis jääb üle S2-le? Kaalutlemine ja analüütiline mõtlemine. Kui üritad teha tehet “17 x 48 = ?” või täita ülesannet “suurenda arvus 6271 kõiki numbreid ühe võrra”, on töös S2. Aga S2 teeb ka muud kui matemaatikat: mõtleb välja su ettevõtte tulevikustrateegia või isikliku karjääriplaani, kirjutab meili maksuametile või potentsiaalsele tööandjale, mõtleb välja plaani lärmakate naabritega tegelemiseks ja nii edasi.

Lisaks eelnevale on S2 mängus pea alati, kui mõnd uut oskust õpid. Mõtle, kui raske oli esimene kord autot juhtida: pidid väga teadlikult vajutama vasaku jalaga siduri alla, parema käega õige käigu sisse lükkama (vahepeal välja mõeldes, kas käiku on vaja vahetada üles või alla ning kus õige käik asub) ja siis jälle aeglaselt siduri üles laskma. Kui tahad saada klassikalist S2 kogemust, otsi mõni arvuti- või lauamäng, mida sa kunagi mänginud pole (eriti selline, kus reeglid pole ülilihtsad) ja proovi seda nullist mängima õppida.

(Kui oled lugenud WaitButWhy prokrastineerimisteemalist postitust, tunned ära, et Süsteem 1 kattub osaliselt Instant Gratification Monkey kirjeldusega ja süsteem 2 Rational Decision-Makeriga.)

Kumb süsteem on parem?

Kumbki süsteem pole ideaalne. Kui S1 näeb uue inimesega esmakordselt tutvudes temas midagi halba — näiteks meenub keegi, kes sulle üldse ei meeldi — tunned ennast halvasti teadmata, miks. Kui läheksid teise äärmusse ja kuulaksid ainult S2 häält, jätaksid tähelepanuta kõhutunde ja intuitsiooni, mis võib paljudes olukordades kasulik olla.

Neid kaht äärmust on üsna lihtne visualiseerida: ainult S1-t kasutava inimese käitumine tunduks meile väga sarnane loomale ja Spock kasutab ainult S2-t — ignoreerib kõike, mis pole ‘ratsionaalne’. Muide, on levinud väärarusaam, et emotsioonid pole ratsionaalsed või emotsioone tuleb ratsionaalse otsuse tegemisel ignoreerida. Tegelikult on sisetunne (ehk S1 väljund) üks infoallikas, millele saame oma otsustes tugineda — aga on oluline, et see üks signaal ei domineeriks kõigi teiste üle.

Tahaksime ideaalis kasutada nii S1-t kui ka S2-t koos. Mõlemal on oma tugevused: S1 on väga palju kiirem ja kulutab palju vähem energiat; S2 suudab lahendada palju keerulisemaid ülesandeid. Samas on neil ka silmatorkavad puudused: S1 kasutab oma kiiruse saavutamiseks väga palju otseteid ehk heuristikuid ja seetõttu teeb tihti halva otsuse1; S2 nõuab keskendumist ja võtab seetõttu palju tähelepanu/tahtejõudu — kaks asja, mida on alati liiga vähe2.

Mis juhtub, kui S1 ja S2 koostööd ei tee

halb

Mis pildil oleva mehega juhtub? Ta kukub ümber3. Kui S1 ja S2 tõmbavad sind eri suundades, siis ei ole otsus eriti hea. Meile meeldiks palju rohkem, kui S1 ja S2 töötaksid ilusti koos:

hea

 

 

Kuidas kasutada ära kummagi süsteemi tugevusi

S1 ja S2 kontseptsioon on minu jaoks olnud hindamatu, kui olen tahtnud kommunikeerida vastuolulisi olukordi enda sees4. Postituse alguses kujutasime ette olukorda, kus “sa tahad, et sa oleksid kodu ära koristanud, aga sa ei taha sellega algust teha” — S2 arvas, et puhas kodu on väärtuslik asi, mille poole püüelda, aga S1 ei olnud nõus.

Seda mudelit saab kasutada väga paljude igapäevaste olukordade kirjeldamieks. Kui oled laisk või prokrastineerid, siis S2 tahab midagi, aga S1 ei pea seda eriti väärtuslikuks (sest tagajärjeks ei ole toit, seks või muu mõnus tunne). Mu motivatsiooniteemaline postitus keskendub sellele, kuidas panna S1 aru saama, et S2 eesmärk on väärtuslik (motivatsiooniks pole palju rohkem vaja). Läbikukkumistega toimetulemine sisaldab endas muuhulgas mõistmist, et S1 halb tunne ei kajasta alati reaalsust.

S1 ja S2 vastandus ja nende koostööle meelitamise probleem ongi kõige üldisem raamistik, mis suuremat osa mu enesearengu postitustest ühendab. Peaaegu kõik mu produktiivsustööriistad — kalender, märkmik, to-do list, infofiltrid — vähendavad S2 koormust. Uued oskused alustavad S2-st — kui pead teadlikult igale sammule keskenduma — ja liiguvad vaikselt S1 poole, kuni nad on täiesti automaatsed.

Mäletad autojuhtimise näidet? Kui esimest korda autoga sõitma hakkad, siis on iga väike liigutus sinu jaoks eraldi S2 ülesanne: siduri allavajutamine, käigu väljavõtmine jne. Võime autojuhtimise (ja tegelikult ükskõik millise tegevuse) jaotada pisemate oskuste hierarhiaks, kus kõige lõpus on konkreetsed tegevused (ringid):5

Kui oled juba natuke harjutanud ning siduri allavajutamise (ja kõik muud alumise taseme ülesanded) piisavalt hästi selgeks saanud, siis nendega tegeleb juba S1. Teeme oranžiks ülesanded, mis jäävad S1-le.

Oskame juba natuke paremini autot juhtida, aga peame siiski iga kord käiku vahetades eraldi iga sammu peale mõtlema. Edasi harjutades muutub käiguvahetus juba eraldi chunkiks ehk väiksemate ülesannete grupiks: kui keegi ütleb “vaheta käiku”, siis suudame seda teha igale sammule eraldi mõtlemata.

Kui nüüd jätkame harjutamist, saame autojuhtimise oskuse nii hästi selgeks, et see on sujuv ja ei nõua eraldi igale osale mõtlemist.

Muusikalised instrumendid on minu meelest teine väga hea näide sellest, kuidas õppides muutuvad liigutused automaatsemaks. Klaverit õppides keskendusin esimestel aastatel sellele, et jätta noot-noodi haaval lugu meelde. Sellest järgmine tase oli paarist järjestikusest noodist koosnevate mustrite ja järgnevuste meelde jätmine. Sealt edasi keskendusin loo kõrgema struktuuri (näiteks akordijärgnevuste) meeldejätmisele, ja praegu suudan lihtsamaid lugusid tänu sellele väga kiiresti mängima õppida.

‘Tasemed’ on siin loomulikult metafoor — tegelikult on üleminekud sujuvad — aga selline hierarhiline struktuur on väga hea viis oskustest mõtlemiseks. Kui meil on selline struktuur olemas, siis õppimine tähendab, et tase-tasemelt delegeerime aina rohkem ja suuremaid ülesandeid S1-le, ja kui mõelda, milline S1 on — kiire ja efektiivne — siis on selge, miks delegeerimine hea on.

* * *

Kõik eelneva võtab hästi kokku postituse pealkiri: sa koosned kahest süsteemist, kes ei tee alati koostööd — ja see põhjustab väga suure osa meie hädadest. Kõige parema tulemuse saavutamiseks (uute asjade õppimisel) pead tegema nii, et S2-le jääb võimalikult vähe ülesandeid, millega S1 samuti hakkama saab — pinguta selle nimel, et S1 võtaks võimalikult suure osa oskuste püramiidist enda peale.

Kaanepilt: obekenobi, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.

Seotud:

Jaga:

FacebooktwitterlinkedintumblrmailFacebooktwitterlinkedintumblrmail

Märkused

  1. Eriti arvestades, et evolutsiooniline keskkond, kus S1 välja kujunes — väikesed inimgrupid savannis — oli oluliselt erinev meie praegusest keskkonnast.
  2. Ma ütleksin, et seda on lõplik varu ja kui tahtejõud otsa saab, siis pead ootama, kuni see taastub, aga Scott Alexander on kirjutanud hea kokkuvõtte sellest, kuidas ego depletioni teemalisest teadusest ei saa praegu eriti tugevaid järeldusi teha.
  3. Krediit selle joonistuse idee eest läheb Julia Galefile / CFARile, kelle koolitusel ma seda metafoori esimest korda kohtasin.
  4. Ja neid on palju — ka siin blogis olen tihti tahtnud toetud S1-S2 raamistikule ja nüüd saan seda rahulikult teha.
  5. Alates 2020. aastast koosneb autojuhtimine uue EL direktiivi järgi ainult vasakule pööramisest ja käiguvahetamisest.

Lisa kommentaar

Comment

Webmentions

  • Kumb valida: õnnelikkus või saavutamine? - Taivo Pungas

    […] korraga uskumine on ju täiesti võimalik, nagu hulk kognitiivseid kaldeid näitavad. Kui panna süsteem 1 (~alateadvus) võimalikult vähe püüdlema ja eesmärke hoida rangelt ainult süsteem 2-s […]

  • Asendustegevus: prokrastineerimise erijuht - Taivo Pungas

    […] “märkmik ~ õppimine” ja “õppimine ~ hea eksamitulemus”, paneb Süsteem 1 nad kokku jadaks “märkmik ~ õppimine ~ hea eksamitulemus” ja jõuab järeldusele, et […]