There are 11 posts tagged õppimine (this is page 1 of 2).
Ma läksin arvutiteaduse bakasse üsna suvaliselt. Põhi- ja keskkoolis käisin paljudel olümpiaadidel, kusjuures kõige halvemini läks füüsikas (tunnen siiani, et võiksin omada füüsika alustest paremat ettekujutust) ja informaatikas (sealt pärineb mu ainuke riigivooru viimane koht). Seetõttu otsustasin 2012. aastal astuda Tartu ülikooli informaatikasse ja võtta esimese ülikooliaasta jooksul paralleelselt ka kõiki füüsika 1. kursuse aineid.
Doug Lemov käis hiljuti EconTalkis oma uuest raamatust rääkimas ja kuigi raamat ise tundub liiga spetsiifiline, et seda põhjalikult lugeda tahaksin, sain sealt ühe väga olulise mõtte, mida allpool tutvustan: päheõppimine pole mõttetu.
Täna oli mu viimane eksam ETH Zürichi arvutiteaduse magistriõppes: homsest alustan magistritöö plaanimist ja kirjanduse uurimist ja eeldatavasti valmib töö septembriks. Teema üldsuund on paigas — safe reinforcement learning ehk ohutu stiimulõpe — aga kirjutan sellest lähemalt, kui plaan selge.
Eksamite lõpu tähistamiseks tegin uuesti graafiku õppeainetele kulunud ajast — avaldasin sama interaktiivse graafiku Tartu ülikooli lõpetades, aga nüüd lisasin ka kõik läbitud ETH kursused.
Eesti haridussüsteem on PISA testi põhjal maailma tipus, aga õpilaste õnnelikkuse poolest OECD riikide hulgas jubedalt madalal. Hüpotees, et head tulemused nõuavadki õnnelikkuse ohverdamist, ei kehti: nagu hiljuti kirjutasin, on näiteks Singapuris, Jaapanis, Hiinas, Šveitsis, Norras ja Iisraelis PISA skoorid sama kõrged, aga õpilased oluliselt õnnelikumad.
Kui oma kooliajale tagasi mõtlen, meenuvad peamiselt väsimus, igavus ja sund. Loomulikult oli positiivseid emotsioone ka, aga peaaegu alati olid need seotud sõpradega suhtlemise, mitte õppimisega. See negatiivne emotsioon vihjab, et koolikogemuses on midagi valesti. Mis?
Sa tahad, et sa oleksid kodu ära koristanud, aga ei taha sellega algust teha. Või mõtled, et oleks suurepärane idee läbi lugeda see raamat, mida Taivo soovitas, aga millegipärast suudad pärast pikka tööpäeva ainult tarbida kaadreid sellest, kuidas Gordon Ramsay restoraniomanike peale karjub. Kuidas seletada seda vastuolu, et sa justkui tahad midagi, aga sina seda ei taha?
diivani+kartul <2e: -i> ᴀʀɢɪ keegi, kes on füüsiliselt või vaimselt palju laisem kui normaalsed inimesed (ingl k couch potato)
Ta käib koolis või tööl, aga ei anna päeva jooksul oma parimat. Ta sööb, aga rämpstoitu. Ta teeb trenni, aga iga 3 nädala tagant; kuna ta tunneb end pika pausi tõttu halvasti, pingutab kõvasti üle — ja siis tekib veel suurem vastumeelsus trenni teha. Ta kasutab oma vaba aega meelelahutuseks, aga tihti mõtleb, et tegelikult peaks midagi kasulikku tegema. Kasvõi leidma telesarja mis on rohkem kui veidi põnev.
“Ma peaksin rohkem raamatuid lugema.” Olen kuulnud oma sõpru seda ütlemas, olen ise nii mõelnud ja arvan, et (tihti tulemuseta) tahtmine raamatuid lugeda leidub igaühes. See on väga mõistlik: hea mitteilukirjandus tavaliselt a) on kirjutatud eksperdi poolt, b) annab hea ülevaate teemas olulisimast ja c) annab erutava lugemiskogemuse. Samas jõuab soovi väljendanutest väike osa regulaarselt lugemiseni. Kuidas seda probleemi lahendada?
Kuigi praegu on suvi ja enamik tudengeid ilmselt lõpetamisele (veel või enam) ei mõtle, panin kirja mõned asjad, mida õppisin oma bakatööd kirjutades, aga mis rakenduvad ka üldisemalt suurte projektide läbiviimisel.
Andmeteadust kirjeldatakse viimasel ajal tihti kui 21. sajandi seksikaimat ametit. Üks töökaaslane mainis mulle hiljuti, et Eestis lihtsalt ei ole piisavalt tarkvarainsenere, kes oleksid ka andmetega tugevad. Ennustatakse, et järgmise paari aasta jooksul jääb maailmas täitmata sadu tuhandeid andmeteadlase kohti. Igatpidi on selge, et on hea aeg andmeteadusega tegelema hakata, aga kuidas?
