in eesti keeles

diivani+kartul <2e: -i> ᴀʀɢɪ keegi, kes on füüsiliselt või vaimselt palju laisem kui normaalsed inimesed (ingl k couch potato)

diivanikartul

Ta käib koolis või tööl, aga ei anna päeva jooksul oma parimat. Ta sööb, aga rämpstoitu. Ta teeb trenni, aga iga 3 nädala tagant; kuna ta tunneb end pika pausi tõttu halvasti, pingutab kõvasti üle — ja siis tekib veel suurem vastumeelsus trenni teha. Ta kasutab oma vaba aega meelelahutuseks, aga tihti mõtleb, et tegelikult peaks midagi kasulikku tegema. Kasvõi leidma telesarja mis on rohkem kui veidi põnev.


Kukkusin viimasel semestril elus esimest korda eksami läbi. See polnud halb õnn; hinne peegeldas üsna hästi, kui hästi aine materjali valdasin. Läbikukkumine polnud minu jaoks muidugi maailma lõpp — saan aine ilma ühegi negatiivse tagajärjeta uuesti teha –, aga see pani mind mõtlema oma viimase poole aasta üle.

Alates Zürichisse kolimisest kuni umbes veebruari keskpaigani olin diivanikartul. Sain sellest aru alles nüüd, tagantjärele (ja ka selleks oli kaaslaste abi vaja), aga uude linna elama asumine ja uues koolis alustamine võttis mult ilmselt palju tähelepanu ja tahtejõudu — ja see avaldus. Olin seisus, kus ma ei kasutanud eriti tahtejõudu ja opereerisin automaatrežiimil: tegin asju, mis tundusid mõnusad või hädavajalikud ja vältisin ülejäänut.

Ma kardan, et see ei ole viimane kord, kui ma diivanikartuliks muutun; kindlasti on ka lugejate hulgas mõned diivanikartulid. Igal juhul on meil kõigil oluline teada, kuidas sellisest seisust välja tulla.

Lahendus

Mulle tundub, et diivanikartulsus tuleb komplektina: head harjumused kaovad järk-järgult ja nii langeb standard järjepidevalt kõigis elualades. See tundub üsna raske juhtum — kust alustada?

Esimene pool lahendusest on tähele panna, et sa oled diivanikartul. See ei ole nii triviaalne, kui tundub — üks asi on diagnoosida pindu kellegi teise silmas, teine aru saada, et su silmast veetakse treileritega palke välja. Mul ei ole head lahendust, kuidas sellist tähelepanuvõimet endas arendada, aga kaks asja, mis tunduvad enam-vähem töötavat, on mediteerimine (sest see paneb sind palju regulaarsemalt enda ja oma elu üle järele mõtlema) ja iganädalane/kuine tagasivaade (kui võtad igal pühapäeval pool tundi, et läinud nädala üle järele mõelda, saad diivanikartulsusele üsna ruttu jälile).

Teine pool on ühekaupa hakata taastama oma häid harjumusi, rõhk sõnal ühekaupa. Miks just ühekaupa? Miks mitte parandada kohe kõik probleemid oma elus? Kui võtad ühe väikese sammu korraga ja alustad lihtsamatest asjadest oma elus, siis saad iga õnnestumisega positiivset tagasisidet. See aitab end motiveerida järgmiste, raskemate harjumuste kujundamiseks.

Hea metafoor on trepp: selle asemel, et hüpata kolmemeetrisest seinast otse üles (ehk üritada korraga tegeleda trenni, toitumise, kooli, raha, suhete ja kõige muuga) on tunduvalt mõistlikum kasutada treppi, mille iga samm on palju saavutatavam. Sellest trepist ülesminek on diivanikartuliks muutumise vastandprotsess: selle asemel, et järk-järgult head harjumused kaotada ja samal ajal oma standardid lõdvemaks lasta, tekitad ühekaupa kasulikke harjumusi juurde ja nii ootad endast aina rohkem (ja seega saavutad rohkem).

Mis tekitab diivanikartulsust?

Üritame nüüd natuke selgust luua sellesse, miks inimesed muutuvad diivanikartuliteks. Mulle tundub, et minu puhul olid peamised kaks asja: tahtejõu mittekasutamine ja suur hulk stressitekitajaid korraga.

Stress tuli ilmselt uue riigi, elukoha, kooli ja eluviisiga kohanemisest ja selle üle polnud mul erilist kontrolli. Samas oli tahtejõu mittekasutamine — nii ebaloogiliselt kui see ka ei kõla — mu teadlik poliitika. Lugesin ühe inimese1 meetodit asjade ärategemiseks samal ajal tahtejõudu minimeerides; selle idee oli järgmine:

Do what you want to do, and don’t do what you don’t want to do
If this ever seems bad, note the bad as an opportunity cost, and talk explicitly to System 12:
“Hey, S1, we can totally do this, and I’ll fight for you to make it happen if you really want it. Just so you know, bad thing X happens if we do this. Do you still want it?”
If yes: Do it.
If no: Don’t do it.

Tegingi siis eksperimendi: tahtsin elada võimalikult vähe tahtejõudu kulutades, sest tihti on just tahtejõud ja tähelepanu — mitte aeg, raha ega miski muu — minu jaoks kõige piiravamad tegurid. Ma olen siiani veendunud, et tahtejõukulu minimeerimine on oluline, et teha keerulisi, ebamugavaid või lihtsalt senitundmatuid asju — lihtsalt tuleb välja, et see meetod ei töötanud ja soodustas diivanikartuliks muutumist.

Nüüd proovin selle asemel endale sisse kujundada mikroharjumusi stiilis “kui juhtub X, siis ma teen Y”, näiteks “kui lõpetan söömise, siis söön ühe puuvilja või porgandi” või “kui avan Facebooki otsese eesmärgita, siis tõusen laua tagant püsti ja kõnnin koridoris 20 sekundit edasi-tagasi” (et anda endale võimalus mõelda, mida järgmisena teha — Facebooki avamine on märk sellest, et mul ei ole midagi teha). Selliseid mikroharjumusi nimetatakse trigger-action planideks (TAP) — esimene osa (“kui juhtub X”) on päästik, mis peaks käivitama mingi tegevuse (“teen Y”). Rohkem saab (natuke teise nime all) lugeda siit.

Kui suudan sellised harjumused endale sisse treenida, siis hakkavad need juhtuma tähelepanu ja tahtejõudu kulutamata. Seega on oluline küsimus: kas ja kuidas saan selliseid harjumusi endale tekitada? Vastus on üsna lihtne: saan, treenides. Kui võtan kasvõi 5 minutit selleks, et avada Facebook, tõusta püsti, jalutada koridoris 20 sekundit ja korrata, kuni 5 minutit täis, siis jääb päästik üsna hästi meelde. Kõigi harjumuste sissekujundamine pole nii lihtne ega valutu, aga kuna võtan iga päev paar minutit ühe harjumuse kujundamiseks, siis saan proovida läbi palju erinevaid TAPe ja efektiivsemad neist jäävad külge — seni on mulle külge jäänud umbes pooled treenitud TAPidest.

Aga tagasi diivanikartulsuse juurde: tahtejõud on keeruline teema. Mulle meeldib Scott Alexanderi blogipostitus, kus ta ühe raamatuarvustuse raames võtab tahtejõu-teemalise teaduse segasuse (viidetega) kokku:

The reason I got this book is that there’s a big debate going on over “willpower”, “ego depletion”, and their younger cousins “growth mindset” and “grit”. All of these are slightly different constructs, but they’re all measures of stick-to-it-ness, and all of their proponents make grand claims about how small interventions to make people have them will bring those people success at school, work, and life. On the other hand, there are a lot of other people who think this whole area is a load of bunk.

Nagu tavaliselt, ei ole meil haldjast võõrasema, kes võlukeppi vibutades teeks diivanikartulist uuesti normaalse inimese (jalgrattaporgandi?). Aga mind lohutab see, et muutus on võimalik ja võtab lihtsalt natuke aega (ja meeldetuletust, et kartuli saab üles kiiremini trepist).

 

Kaanepilt: sallaha, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.

Seotud:

Jaga:

FacebooktwitterlinkedintumblrmailFacebooktwitterlinkedintumblrmail

Märkused

  1. Ta kirjutas selle ühte kinnisesse meililisti, seega jätan siin igaks juhuks idee autori nimetamata.
  2. Siin System 1 viitab Daniel Kahnemani populariseeritud Süsteem 1 (S1) ja Süsteem 2 (S2) vastandusele: ligikaudu võime öelda, et S1 on osa meie ajust, mis jooksutab automaatrežiimi, S2 on see osa, millega teeme sügavamat analüüsi ja “teadlikku” mõtlemist.

Lisa kommentaar

Comment

Webmentions

  • Miks hoolida enesearengust? - Taivo Pungas

    […] kuningaks, aga ma ise ei arva nii. Näen küll palju vaeva, et saada üle esinemishirmust ja laiskusest, et lugeda kiiremini raamatuid ja ennast rohkem motiveerida ja vaimset võimekust optimeerida ja […]