in eesti keeles

Kuigi praegu on suvi ja enamik tudengeid ilmselt lõpetamisele (veel või enam) ei mõtle, panin kirja mõned asjad, mida õppisin oma bakatööd kirjutades, aga mis rakenduvad ka üldisemalt suurte projektide läbiviimisel.

Disclaimer: ma olen kirjutanud ainult ühe bakatöö, aga see üks läks üsna hästi (sain A).

Alusta piisavalt palju enne tähtaega

Kordan siin ilmselget soovitust, aga arvan, et hea töö kirjutamiseks on vaja sellega tegeleda piisavalt pika perioodi jooksul. Liitusin arvutusliku neuroteaduse uurimisgrupiga pea kaks aastat enne bakatöö esitamist1 ja see oli kasulik mitmel viisil:

  • Sain sisse elada uurimisrühma ja tundma õppida selle liikmeid, mistõttu oli mul probleemide korral nendega lihtsam suhelda ja abi küsida.
  • Tegin pikalt koostööd oma juhendajatega, kellelt õppisin palju — nii bioloogia, neuroteaduse, matemaatika kui informaatika alal.2
  • Sain üsna laia tausta neuroteaduses ka väljaspool oma töö kitsast ala — muuhulgas aitas see tõsta motivatsiooni, kuna nägin, kuhu minu töö suures pildis sobitub.

Keskendu ühele asjale korraga

Nende kahe aasta jooksul, kui nominaalselt bakalaureusetööga tegelesin, oli perioode, kus tegelesin sellega väga intensiivselt (peamiselt lõpupoole) ja perioode, kus ei jäänud muude tegevuste — õppeainete, töö, tudengiseltsi ja sotsiaalsete tegevuste — kõrvalt enam bakatööks üldse aega ega energiat. Panin seda õnneks õigel ajal tähele ja loobusin viimasel semestril kõigist muudest tegevustest — võtsin vaid 3 EAP väärtuses aineid ja ei teinud palgatööd.

Õppeained (ja kindlasti töötamine) võivad tähelepanu väga palju kõrvale juhtida, kuna seal on pidevalt ülesannete tähtajad ja esitamisega kiire, mistõttu võib tähtsam tegevus — bakatöö — varju jääda. Seda probleemi teeb veel hullemaks, et bakatöö on palju lahtisema otsaga tegevus — progressi on raskem mõõta ja tee lõpuni ei ole sirgjooneline. Seega: kui võimalik, soovitan võtta mingi perioodi, kasvõi kuu aega, kus tegeled järjest bakatööga ja ainult sellega.

Ainult sina vastutad oma edu eest

Umbes kaks-kolm kuud enne tähtaega jõudis mulle kohale, et töö on minu ja ainult minu vastutus. Et ma ei tee seda ei juhendajatele, ülikoolile, instituudile, õppejõududele — ainult enda jaoks — ja kui ma teen halva töö, siis vastutan mina, mitte keegi teine.3 Kui sellest aru sain, tõusis mu motivatsioon tohutult.

Arvan, et minu selline suhtumine on pärit üldhariduskoolist, kus pidin väga tihti õppima asju ja tegema ülesandeid, milleks mul sisemist motivatsiooni eriti polnud.

Motivatsiooni häkkimine ei pruugi alati hea olla

Olen nüüd pea poolteist aastat kasutanud Beeminderit — teenust, mis võimaldab eesmärke seada, nende progressi automaatselt jälgida ja (mis kõige tähtsam) teha eesmärgist kõrvalekaldumine piisavalt (rahaliselt) vastumeelseks, et lihtne prokrastineerimine ära hoida. Olen sellega edukalt kujundanud endas harjumused regulaarselt mediteerida ja raamatuid lugeda.

Seadsin endale käesoleva aasta märtsis eesmärgi igal nädalal vähemalt 20 tundi bakatööga tegeleda; kui eesmärgist kõrvale kaldusin, pidin Beeminderile raha maksma. 4 Alguses see töötas: tegin tunnid täis ja olin rahul, et eesmärgi täitsin. Samas tekkis umbes kuu aja pärast probleem: tegin täpselt 20 tundi nädalas (ehk umbes kolm tundi päevas) ja mitte kunagi rohkem. Samas oli töö vaja valmis saada sõltumata sellest, kas olin oma nädalase eesmärgi täitnud või mitte.

Beeminderi eesmärgi seadmine tekitas minus välise motivatsiooni (kui oleksin liiga vähe bakatööd teinud, oleksin raha kaotanud). Samas tundub, et väline motivatsioon tappis sisemise (tahtsin bakatööd teha, et teadusesse panus anda, oma kraad saada, oskusi omandada jne), mistõttu hakkas formaliseeritud eesmärk mulle vastu töötama. Panin selle eesmärgi umbes kuu enne töö tähtaega kinni, kui sain aru, et sellest pole abi, ja mu motivatsioon ja tööpanus tõusis seejärel märgatavalt.

Oluline on siin märkida, et Beeminderist oli siiski abi, aga ainult niikaua, kuni ma polnud suutnud endas sisemist motivatsiooni tekitada.


Uute postitustega kursis olemiseks telli need otse meilile:

Seotud:

Jaga:

FacebooktwitterlinkedintumblrmailFacebooktwitterlinkedintumblrmail

Märkused

  1. Ma ei soovita tingimata nii vara alustada, aga kolm kuud enne tähtaega tundub ka liiga hilja.
  2. Boonus: soovituskiri tugevalt teadlaselt mängis kindlasti suurt rolli minu ETH Zürichi magistrikandidatuuri õnnestumises.
  3. Kujuta ette, kui keegi saab halva tulemuse ja pärast kurdab, et juhendajad olid halvad, tähtajad liiga ranged, juhised ebaselged ja aega vähe. Sel hetkel käib peast läbi PSMV (“paha siga, mitu viga”).
  4. Ajakulu mõõtsin Togglis, kust andmed saadeti Zapieri abil automaatselt Beeminderisse.

Lisa kommentaar

Comment