Teomeeter on uus veebikeskkond, kus… mul on raske lühidalt kirjeldada, mida seal tehakse. Põhimõtteliselt on seal hunnik erinevaid lubadusi — näiteks “Jätan jalgratturist mööda sõites talle piisavalt ruumi.” –, mille juures saab klikkida “mina ka”, mis tähendab, et lubad ise samamoodi teha. Lubadused on grupeeritud teemadesse ning esimesena (ja seni ainsana) on seal liiklusteemalised lubadused; järgmisena on plaanis alkoholiteemalised.
Mõned tuttavad peavad mind eriliseks eluhäkkide ja produktiivsuse kuningaks, aga ma ise ei arva nii. Näen küll palju vaeva, et saada üle esinemishirmust ja laiskusest, et lugeda kiiremini raamatuid ja ennast rohkem motiveerida ja vaimset võimekust optimeerida ja õigeid produktiivsustööriistu kasutada, aga see kõik tundub paratamatu — mulle tundub, et teistmoodi ei ole mõtet. Miks ma enesearengust nii palju hoolin?
Viimase poole aasta jooksul on mu elus kesksel kohal olnud üks vastuolu. Lühidalt öeldes on see vastuolu mu õnnelikkuse ja saavutustahte vahel, aga las ma selgitan lähemalt.
Olen kaks aastat harrastanud mindfulness-meditatsiooni ja selle üks alustalasid on non-striving ehk (toortõlgituna) mittepüüdlemine. Selle mõte on saavutada olukord, kus sa ei püüdle millegi poole: ei ürita jõuda mingisse teise kohta või situatsiooni, vaid aktsepteerid kõike, mis on praegu.
Soovitus: loe/kuula seda postitust kõrvaklappidega.
Ma ei ole vist kunagi luulest päriselt aru saanud. Suudan sõnu lugeda ja mõnikord isegi oma peas visualiseerida, aga see ei ole mulle kunagi emotsionaalselt kohale jõudnud. Nüüd olen aru saanud, mis puudu oli: biit.
Räpp on luule 2.0. Nagu luule, sisaldab räpp üllatavaid ja suurepäraselt kokkusobivaid riime, aga lisaks võimendab ta mõju rütm ning heas räpis sulab kõik kokku üheks emotsionaalseks haamriks, mis lajatab sõnumi kohale. Sõnumist rääkides: temaatika on enamasti põnevam ja sügavam kui tüüpilistes õnnestunud/ebaõnnestunud armastusest rääkivates poplugudes: näiteks rassiviha, vaesus, narkootikumid, vägivald, surm. Üliedukas Silicon Valley investor Ben Horowitz kasutas pikalt igas oma blogipostituses räpilugusid — oma sõnul selleks, et edasi anda emotsiooni, mis tavalise tekstiga edasi ei kandu.
Selle asemel, et pikemalt teoreetilist juttu ajada, kuulame. Allpool ei ole mingi antoloogia või täielik ülevaade — lihtsalt räpilood nii Eestist kui välismaalt, mida pean ühel või teisel põhjusel ägedaks.
(Eelmisel nädalal oli postitamises auk, sest tahtsin tänasele postitusele sügavamalt keskenduda ja teadusartiklites ja internetis tuhlamine võtab palju aega.)
Ma tahan elada kvaliteetset elu nii kaua kui võimalik. See ei tähenda ainult eluea maksimeerimist: eelistaksin pigem elada tervena 80-aastaseks selle asemel, et mõne 70-aastaselt väljalöönud haiguse tõttu veeta 20 aastat õnnetuna ja 90-selt surra. (Tegelikult eelistaksin üldse mitte surra, aga seda saan vähem mõjutada.)
Loomulikult on mõned asjad (peamiselt pärilikud haigused ja suurkatastroofid) minu kontrolli alt väljas. Samas mõjutavad pikaajalist tervist väga palju mu praegused harjumused, mida saan muuta.
* Postituse pealkiri tuleb sarnasest SSC seeriast (More Than You Wanted To Know) ja on originaalist võib-olla lahjem, aga idee on sarnane.
Kofeiin on maailmas enimkasutatav psühhoaktiivne narkootikum (kui kasutada liberaalset tõlget ‘drug’ -> ‘narkootikum’) — see on inglisekeelse Wikipedia teine lause artiklis kofeiini kohta. Eestikeelse Wikipedia meelemürkide artiklis on kofeiin koos amfetamiini, kokaiini, ecstasy ja nikotiiniga ergutite lahtris.
Ma ei taha loomulikult öelda, et kofeiin on ükskõik mis perspektiivist sama mõnus või kahjulik kui kokaiin, aga kas pole äge, et nii võimas aine on laialdaselt kättesaadav ja tuhandeid aastaid kasutuses olnud? Lugesin natuke kofeiini kohta ja tahtsin leitut jagada.
Eelmises postituses küsisin, miks peaks keegi eelistama elukohana Eestit välismaale, kui mujal on nii palju asju paremini — kliimast sissetulekuni. Ootasin, et saan 5-10 vastust, aga lõpuks kirjutas mu Facebooki postituse alla, blogipostituse kommentaaridesse ja isiklikult meili/sõnumiga 26 inimest. Võtan siin kokku põnevamad argumendid, mida neilt kuulsin — ka need, mille veenvuses ma tingimata kindel pole, seega loe kriitiliselt. Lisaks on järgnev kallutatud: postitus keskendub rohkem põhjustele Eestit eelistada kui tasakaalustatud analüüsile, mis on parim elamispunkt maailmas.
See pealkiri võib kõlada nagu clickbait, aga umbes nii palju põhjuseid eri inimestelt kokku sain (arvestades ka kordusi).
Eestist rändab välja igal aastal 4000-6000 inimest. Keskerakonna sõnul on selles süüdi valitsus, rahvastikugeograafide sõnul on põhjused enamasti seotud tööga1, aga igal juhul tunduvad eestlaste silmis välisriigid mingitel hägustel põhjustel elukohana paremad. On nad tõesti?
(Subjektiivne kindlus: ma ei ole otsinud teadusuuringuid, mis kinnitaks või lükkaks ümber siin kirjeldatud tehnika efektiivsust, aga mu hiljutine kogemus seda rakendades on olnud tugevalt positiivne.)
Suurema osaga oma headest sõpradest olen suhtlema hakanud juhuslikult: näiteks seetõttu, et käisime samas koolis, tegime sama sporti või töötasime koos mõne projekti kallal. Tugev sõprus on minu maailmamudelis alati olnud miski, mis juhtub universumi lahke juhuse tõttu, mitte teadliku pingutuse tagajärjel. See muutus paar nädalat tagasi, kui üks sõber õpetas mulle väga lihtsa ja samas efektiivse viisi ohjade oma kätte võtmiseks: räägi asjadest, millest hoolid ja mida põnevaks pead. Continue reading
Inimesed pigem sureksid kui teeksid mõne avaliku etteaste. Eelmise aasta novembris TEDxYouthTallinn konverentsiks ettekannet ette valmistades tundsin seda eriti tugevalt: TEDx kõnedelt oodatakse taset, mida tüüpiline seminariettekanne või esitlus töökohal ei nõua, ja lisaks oli 200-pealine publik üks mu senise elu suurimaid. Kuidas esinemishirmuga toime tulla?
