Mõned tuttavad peavad mind eriliseks eluhäkkide ja produktiivsuse kuningaks, aga ma ise ei arva nii. Näen küll palju vaeva, et saada üle esinemishirmust ja laiskusest, et lugeda kiiremini raamatuid ja ennast rohkem motiveerida ja vaimset võimekust optimeerida ja õigeid produktiivsustööriistu kasutada, aga see kõik tundub paratamatu — mulle tundub, et teistmoodi ei ole mõtet. Miks ma enesearengust nii palju hoolin?
Ma tean, et sõna “eneseareng” kõlab nagu see võiks olla mõne skämm-koolituse pealkirjas. Self-helpil on halb maine, põhjusega: suur osa self-help raamatuid on kirjutatud autorile suure kasumi toomiseks, mitte lugejates positiivse muutuse põhjustamiseks.
Sellest hoolimata tasub enesearengut tõsiselt võtta. Mida täpselt selle sõna all mõtlen? Näiteks:
- Enda õnnelikkuse suurendamist1.
- Kiiremini (või üldiselt vähemate ressurssidega) töötamist — olgu tööks siin matemaatika õppimine, meilide saatmine või organisatsiooni pikaajalise strateegia väljamõtlemine.
- Paremini töötamist — võimet valmistada paremaid torte, teenida suuremat kasumit, heita ketast kaugemale.
- Maailma ja enda paremini mõistmist: see võimaldab kõike eelnevat paremini teha.
- Tervislikumalt elamist: lisaks eeldatavasti paremale töövõimele aitab hea tervis kauem elada, mis omakorda on kasulik sõltumata sellest, mida eluga teha tahad.
Niisiis: miks arvan, et kõiki neid asju peaks tegema? Tegelikult küsin ja vastan isegi karmimale küsimusele: miks peaks keegi omaks võtma poliitika ennast pidevalt paremaks teha?
Oletame, et meil on kvantitatiivne produktiivsuse skaala, mis võtab kokku kõik ülalnimetatud enesearengu aspektid (kasutan sõna “produktiivsus” siin natuke laiemas tähenduses kui tavaliselt).
Mida see definitsioon tähendab? Ma ütleks, et produktiivsus on võime pidevalt ja pikaajaliselt asju saavutada. Kui tahad oma ettevõtet arendada, siis on rohkem produktiivsust parem. Kui tahad kaalu langetada, siis — arvasid ära — on produktiivsem olla parem.
Minu pakutud mudelis on produktiivsus paljude väikeste harjumuste või oskuste kombinatsioon. Neid kõiki ei pruugi olla igas olukorras vaja, aga kui plaanis on maadelda paljude väga erinevate probleemidega, siis on laia valikuga tööriistakast parem idee kui üks suur haamer.2
Okei, tagasi põhiküsimuse juurde, seekord veidi teistmoodi sõnastatult: miks tasub kasutusele võtta väikeseid tehnikaid ja pisikesi muutusi oma elus (mille ühisnimetajaks on #eneseareng)?
Üks vastus on muidugi ilmselge: kui ma tahan rohkem raha, siis on suurem palk parem — või kui tahan soojemat tuba, siis on suurem radiaator parem. Kõrgem produktiivsus viib juba definitsiooni järgi sind kiiremini või paremini eesmärkidele lähemale.
Aga teine, natuke vähem ilmselge vastus tuleb samast ideest, millest finantsblogijad räägivad: see on liitintress või natuke üldisemalt eksponentsiaalne kasv. Mida see tähendab? Investeerimise kontekstis: kui investeerid täna 1000 eurot ja igal aastal kasvab summa intressi tõttu 5%, siis pärast esimest aastat on sul 1050 eurot, pärast viit aastat 1280 eurot ja pärast viitkümmet aastat peaaegu 11500 eurot — suurusjärgu võrra rohkem kui alguses. Inimesed on kurikuulsalt halvad eksponentsiaalse kasvu ettekujutamises — me oleme harjunud lineaarsete seostega.
Produktiivsuse kontekstis on see idee aga eriti võimas. Kuidas saaksid oma produktiivsust 5% võrra parandada? Kui paned kümneks minutiks kella ja teed tirinani ajurünnakut, siis suudad ilmselt välja mõelda päris mitu kohta, kus saaksid areneda. Kui tõstad keskmiselt kord kuus oma produktiivsust 5% võrra, siis — isegi eeldusel, et ainult pooltel kordadel jääb muutus püsima — oled viie aastaga 4.3 korda produktiivsem kui alguses.
See on ligikaudne matemaatiline argument sellest, miks ka väikesed muutused on olulised. Loomulikult ei ole päris maailm kunagi nii ideaalne, et saaksid regulaarselt sama koguse võrra end produktiivsemaks muuta, aga idee kehtib sellegipoolest. Olen kuulnud metafoori, et väikesed muutused on tellised müüris, millele su saavutused toetuvad, aga see on vale kujutluspilt — see on liiga lineaarne. Õige pilt on nagu sugupuu: ühest vanavanavanavanaemast ja vanavanavanavanaisast põlvneb juba pärast paari põlvkonda kümneid lapselapsi ja nende lapsi.
Kui sa ühtki sugupuud näinud pole, siis allpool on üks animatsioon, mis annab ettekujutuse selle eksponentsiaalsusest.
Seega mu soovitus? Proovi olla nii viljakas kui võimalik.
Kaanepilt: benelwell, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.
Jaga:
Märkused
- Kvantifitseerida võib seda väidet näiteks nii, et “7 päeva keskmine õnnelikkuse hinnang 9-palli skaalal kasvab 1 palli võrra”.
- Muide, kõik see toetub ühele olulisele eeldusele, et eri probleemide vahel on midagi ühist: kui suudad hästi toime tulla keerulises olukorras X, siis tõenäoliselt saad paremini hakkama ka järgmises keerulises olukorras Y. See eeldus on üsna tugeval alusel, aga võtame ta siin aksioomiks (eelduseks, mida ei pea tõestama).