There are 14 posts tagged tulevik (this is page 1 of 2).
Kalev teavitas hiljuti avalikkust, et mingi muudatuse tõttu tootmisliinides võivad teatud tooted hakata sisaldama maapähklite jääke. Firma pani teavituse üles ka oma Facebooki lehele, mille all siis mõned pettunud inimesed kommenteerisid stiilis “Kalev kaotab nüüd palju kliente” ja “miks kõik asjad peavad olema ära rikutud”.
USA-s on pähklitele allergilised 0.6% inimestest; eeldatavasti Eestis umbes samapalju. Oletame, et 2017. aastal on Kalevil kaks varianti: a) teha kõik tooted pähklijääkidevabaks ja sihtida 100% turust või b) kasutada samu liine pähkliga ja pähklita maiuste tootmiseks ning sihtida 99.4% turust.
Kui eeldada, et Kalev on nagu vastutustundlik ja hooliv vanem, kes tahab kogu riigile head, valib ta ilmselgelt variandi a. Me ei tohiks ju jätta kõrvale inimesi lihtsalt sellepärast, et neil on (tahtlikule kontrollile allumatu) allergia?
Uudistelugemine tundub kasulik — informatsiooni kogumine on ju vähemalt natuke produktiivne? Tõsi, aga info väärtus seisneb selle võimes muuta meie käitumist või mudelit maailmast (mis siis tulevikus tegusid muudab). Pidevas voos, mis koosneb ainult juhuslikest arvudest või sõnadest või lausetest, on palju infot, aga su käitumist ega maailmamudelit see ei muuda.
Kirjutamise hetkel olid Postimehe esilehe esimesed uudised:
Ülaltoodud uudiste hulgas on väga vähe selliseid, mis kellegi käitumist muudaks. Kui su töö jaoks on väga oluline välispoliitikas toimuv või keskkonnapoliitika tulemuslikkus, või jälgid põnevuse pärast vormelit või jalgpalli, siis võib-olla. Aga ülejäänute jaoks pole nii väike infokogus kulutatud tähelepanu ja aega väärt.
Üks lahendus on mitte hoolida mikrotaseme muudatustest ja lugeda kokkuvõtteid uudistest kord päevas või nädalas. Teine võimalus on filtreerida oma Facebooki voogu nii, et sinna jääb ainult väga kvaliteetne sisu. Mõlema lahenduse point on, et keegi teine vaatab kogu müra läbi ja võtab olulisema sinu jaoks kokku. Veidi ekstreemsem variant on mitte lugeda ka kokkuvõtteid ning loota, et tõsisematest sündmustest annavad sõbrad-tuttavad niikuinii teada.
Enamik uudisteallikaid optimeerivad kõvasti oma sisu evolutsioonilist põnevust — surma/vägivalda (terrorism, sõjad, autoõnnetused, looduskatastroofid, välispoliitika), hõimukaaslaste tegevust (A tegi B seljataga X-i ja B kommenteeris: “Y”; see teine grupp on paha ja meie oleme head; meie grupi esindaja on maailma kõige parem sportlane), seksi (16 põhjust joonistada magamistoa seinale härg) jne. Nendest teemadest eemaldumine aitab rohkem keskenduda oma elule (mida teen hästi, milles ebaõnnestun?), makro-trendidele (kus on maailm 10 aasta pärast ja kuidas seda ennustust ära kasutada?), fundamentaalsetele küsimustele (kuidas otsustada, mis on eetiline?) ja muudele igavatele olulistele küsimustele.
Uudised ei ole muidugi 100% pahad. Võib-olla tundud vestlustes natuke rumal, kui ei tea midagi hiljutiste sündmuste kohta; võib-olla jääd mõnest superolulisest üritusest ilma. See-eest saad palju kergemini kaasa rääkida universaalsetel teemadel ja seeläbi sisulisemalt ühenduda inimestega sõltumata nende taustast, ametist või elukohast. (Vaata ka mu postitust small talki vastandist.)
Kui enamik uudiseid ei muuda meie käitumist (ka kauges hüpoteetilises tulevikus), siis kuhu see aeg mõistlikumalt kulutada? Mitteilukirjanduslikele raamatutele (või kvaliteetsetele blogidele). Paljud raamatud, eriti ilukirjandus, on nagu telesarjad — nad on mõeldud peamiselt meelt lahutama –, aga on ka palju selliseid, mis selgitavad mingit kasulikku raamistikku. Näiteks õnnelikkusest, karismast, investeerimisest või ettevõtetest.
Kui sul (nagu mu blogi keskmisel lugejal) on jäänud elada 50-60 aastat, on mõttetu raisata tähelepanu infole, mis ülehomseks aegub.
Kaanepilt: elandarel, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin muudetud.
(Peamiselt toetun siin tuntud majandusteadlaste1 ideedele, aga kui teen mingi jubeda majandusteadusliku vea, siis tulistage mind kommentaarides alla.)
Tehnoloogia vähendab meie vajadust inimeste järele. Isejuhtivad autod nõuavad oluliselt vähem inimtähelepanu kui praegused autod; üks traktor asendab sadu põllutöölisi; e-riigi tõttu on meil vähem ametnikke vaja; tootmisliinidel asendavad masinad järjest inimesi.
See on hea ja õige. Need muutused toovad tüüpiliselt hinda alla või kvaliteeti üles ning vabastavad meid vajadusest ise raskeid tüütuid töid teha. Kui võrrelda sajanditagust tüüpilist tööd (raske ja füüsiline) tänasega (põnevam ja tervisele vähem koormav), ei tahaks keegi meist ajamasinasse astuda.
Lisaks füüsilisele heaolule kasvatab tehnoloogiline progress kujundlikku majanduspirukat meie kõigi jaoks. Kahanev hind tähendab tõenäoliselt tarbimise kasvu2: kui suvaline (isejuhtiv) taksosõit Tallinnas maksaks alla 1€, kasutataks seda varianti palju rohkem kui praeguseid taksosid hinnaga 4-6€/sõit. Transpordi odavnemisel on omakorda positiivne mõju kõigile toodetele, mille hinnas on kohaletoomine oluline komponent (nt toit). Seega võidab ühiskond ja võidab uue tehnoloogia väljaarendaja/tootja (sest tal on võimalik seda kõigile kasumiga müüa), aga on ka ilmselged kaotajaid: need, kes ära automatiseeritakse.
Liigume selgelt lihttööde (sellised, mida saab ilma pikema hariduseta teha) äraautomatiseerimise suunas, seega lihttööjõud muutub aina vähem vajalikuks ja väärtuslikuks. Eeldatavasti langeb seega ka madalapalgaliste palk3. Kapitali (investeeringute) pealt saab samal ajal aga aina rohkem teenida: kuna rohkem tööd teevad ära masinad, siis annab masinate omamine võrreldes ise töötamisega aina rohkem tulu. Inimkeeli: rikastel muutub rahateenimine aina lihtsamaks ja vaestel aina keerulisemaks.
See efekt kandub edasi ka üle põlvkondade, sest rikkad pärandavad oma lastele absoluutsummas palju rohkem kui vaesed. Teine oluline viis, kuidas see põlvkonna piiri ületab, on haridus. Haritud töötajad on turul paremas positsioonis (teenivad rohkem ja leiavad kergemini tööd), aga kooliskäimisel on kulu4 ja jõukamad vanemad suudavad oma laste õpinguid (kauem) toetada.
Kõik eelnev kokku tähendab, et kuigi pirukas kokkuvõttes kasvab, jääb mitterikastele jaotatav lõik aina väiksemaks: kindlasti protsentuaalselt ja võimalik, et ka absoluutselt.
Tavaliselt kirjutaksin siin lahti ka hulga lahendusi: näiteks võiks aidata tasuta kõrgharidus5, negatiivne tulumaks, kodanikupalk või muu sarnane skeem. Detailid ei ole aga praegu olulised: mulle tundub, et tihti vaieldakse väljapakutud skeemile vastu just detailide tõttu6. Kui teeme endale selgeks, et ebavõrdsus muutub aina suuremaks probleemiks, saame ühiselt hakata otsima aktsepteeritavaid lahendusi ning mitte vasak- ja parempoolsuse pinnal vastanduma.
Ja võib-olla tundub, et haletsen üleolevalt neid vaeseid, aga paarikümne aasta pärast võib sellesse gruppi kuuluda 90% elanikkonnast, sealhulgas sina ja mina.
NB: vaata altpoolt Kristjani ja Sandri kommentaare, mis vähendasid mu enesekindlust ülaltoodud argumentatsioonis.
Kaanepilt: Bob Jagendorf, avaldatud litsentsi CC BY-NC all.
Täna jagan paari ideed, mis on mu mõtteid viimasel ajal täitnud. Nad ei moodusta erilist tervikut ja võib-olla olen allpool veidi ebamäärane, aga need ongi ka minu jaoks veel pooleldi vormunud mõtted.
Järgnev postitus põhineb peamiselt asjadel, mida kuulsin ja mõtlesin 20.04.2017 Riigikogus toimunud Tallinn-Helsingi püsiühenduse toetusrühma avaüritusel. Paljud joonised pärinevad ürituse slaididelt ja on lingitud vastavasse kohta videos, mis on kättesaadav YouTube’is.
Ennustamine on raske, eriti tuleviku ennustamine. See Taani ütlus võtab hästi kokku idee, et tagantjärele tark olla on kerge, aga tulevikku ette teada pea võimatu. Võib-olla paneb just see teadmatus meid tulevikust mõtlemist vältima – kui teelahkmel tuleb valida kümne raja vahel, on lihtsam hoopis maha istuda ja lõkkel vahukomme grillida.
Tulevik on paratamatult ebamäärane ja kui tahame teha plaane ülejäänud eluks – võib-olla isegi oma lastele ja lastelastele mõeldes –, peame õppima ebamäärasusega toime tulema. Üks viis seda teha on kasutada matemaatika abi, tõenäosused aitavad intuitsiooni arvudesse panna. Lihtsam on aga endalt küsida: milliseid valikuid tuleks teha juba täna, et muuta ka pensionipõlv nauditavaks? Millised praegused otsused on head ka tagantjärele tarkusena 10, 20 või 50 aasta pärast?
Loe edasi EPList.
Tõenäoliselt tuleb järgmine põhjalikum postitus alles kahe nädala pärast, kuna sel nädalavahetusel olen hackathonil ning järgmisel nädalal kolin Eestisse ja pean Tartus ettekande masinõppest Eesti füüsikapäevadel (24. märtsil). Üritus on registreerumisega, aga tasuta, seega kõik huvilised on oodatud.
Eesti haridussüsteem on PISA testi põhjal maailma tipus, aga õpilaste õnnelikkuse poolest OECD riikide hulgas jubedalt madalal. Hüpotees, et head tulemused nõuavadki õnnelikkuse ohverdamist, ei kehti: nagu hiljuti kirjutasin, on näiteks Singapuris, Jaapanis, Hiinas, Šveitsis, Norras ja Iisraelis PISA skoorid sama kõrged, aga õpilased oluliselt õnnelikumad.
Kui oma kooliajale tagasi mõtlen, meenuvad peamiselt väsimus, igavus ja sund. Loomulikult oli positiivseid emotsioone ka, aga peaaegu alati olid need seotud sõpradega suhtlemise, mitte õppimisega. See negatiivne emotsioon vihjab, et koolikogemuses on midagi valesti. Mis?
19. detsembril vigastasin saalihokit mängides paremat põlve ja pidin pea 2 nädalat karkudega käima. Selle aja jooksul pidin käima supermarketis ja apteegis, üsna palju ühistransporti kasutama, eksami kirjutama ja Zürichist Tallinnasse lendama.
See aeg pani mind nägema elu veidi teisest perspektiivist. Kui tüüpiliselt olen tänaval kõndides veidi kärsitu ja natuke pahane kõigi peale, kes liiklusvoolu takistavad (loe: minust aeglasemalt kõnnivad), siis nüüd olin ise aeglane.
Kohmakalt karkudel liikumine on juba iseenesest raske: käed saavad palju koormust ja ville, tempo on mitu korda tavalisest madalam, kukkumisoht on suur. Niimoodi kilomeetri läbimine on korralik trenn. Õnneks on võimalik Google Maps’ilt küsida teekond, mis vajab minimaalselt kõndimist — sellest on juba suur abi.
Aga füüsilisest raskusest hullem on psühholoogiline. Teadmine, et transpordiks tuleb varuda tavapärasest kolm *korda* rohkem aega, sest ma ei saa vajadusel trammile joosta; et kui mõni liin parasjagu ei tööta, siis võib järgmisse peatusse kõndimine võtta 20 minutit. Teadmine, et nüüd olen mina see aeglane liikleja, kes mulle muidu pinda käib. Ma pean ennast keskmisest rahulikumaks ja psühholoogiliselt tervemaks inimeseks, aga tundsin mitu korda, et tahaks ennast haletseda.
Kõik see tähendas praktikas, et kui loeng, koosolek või muu kokkusaamine polnud hädavajalik, siis jäin lihtsalt koju. See aeg kestis küll ainult paar nädalat mu elust, aga sama juhtub ilmselt tulevikus uuesti palju pikemalt: kui tervis hakkab vanaduses halvenema. Ma ei oota eriti aega, kus iga samm, kummardamine, asjade tõstmine — ükskõik milline liigutus — tekitab vaeva.
Kui panna kokku a) raskendatud liikumine ja b) üsna madal sissetulek, siis on tegelikult ime, et näeme tänavatel nii palju vanu inimesi. Tervena on mul tagantjärele raske empatiseerida kargu-Taivoga, aga ma mäletan, et see oli raske.
Mu postitustel ei ole tavaliselt otsest moraali, aga seekord on:
Teadaanded:
Võib-olla juba tead, et praegu 20-ndates ja 30-ndates olevad inimesed ei hakka riiklikku pensioni saama, vähemalt mitte praegusel kujul. Statistikaameti kõige realistlikuma1 prognoosi järgi kahaneb Eesti elanikkond aastaks 2040 umbes 100 000 inimese võrra. Kui põhjalikumat dokumenti lugeda, on pilt veel karmim: kui praegu on iga pensionäri2 kohta neli tööealist3, siis aastal 2040 on ühe pensionäri kohta kaks ülalpidajat. Sõnum on minu arvates päris selge: praegused 20-50 vanuses inimesed mingit arvestatavat riiklikku vanaduspensioni ei saa.
(Kogu see arutelu baseerub eeldustel, et aastal 2050 on a) inimkond olemas, b) Eesti riik olemas, c) majandus näeb välja enam-vähem sarnane praegusele4 ja d) ei ole veel juurutatud kodanikupalka, mis muudaks pensioniskeemid mõttetuks. Need eeldused, eriti c) ja d), ei ole väga kindlal alusel, aga teema väärib sellegipoolest arutamist.)
