in eesti keeles

Uudistelugemine tundub kasulik — informatsiooni kogumine on ju vähemalt natuke produktiivne? Tõsi, aga info väärtus seisneb selle võimes muuta meie käitumist või mudelit maailmast (mis siis tulevikus tegusid muudab). Pidevas voos, mis koosneb ainult juhuslikest arvudest või sõnadest või lausetest, on palju infot, aga su käitumist ega maailmamudelit see ei muuda.

Kirjutamise hetkel olid Postimehe esilehe esimesed uudised:

  • Iraak võitis ISISelt Mosuli;
  • kolm keskerakondlast tülitsevad Facebookis;
  • Hiinasse ehitatakse päikesefarm, kus paneelid on paigutatud panda kujundisse;
  • Trump ja Putin on alfaisased (video);
  • Jaapani peaminister jätab loodusõnnetuse tõttu Eestisse tulemata;
  • üks tüüp võitis teist vormelisõidus;
  • õhukeste kilekottide tarbimine on vähenenud;
  • Hamburgi pagulased ei mõista G20 tippkohtumise vastu protestijate vägivaldsust;
  • ühe UK jalgpalliklubi peatreeneri põie kasvaja eemaldati.

Ülaltoodud uudiste hulgas on väga vähe selliseid, mis kellegi käitumist muudaks. Kui su töö jaoks on väga oluline välispoliitikas toimuv või keskkonnapoliitika tulemuslikkus, või jälgid põnevuse pärast vormelit või jalgpalli, siis võib-olla. Aga ülejäänute jaoks pole nii väike infokogus kulutatud tähelepanu ja aega väärt.

Üks lahendus on mitte hoolida mikrotaseme muudatustest ja lugeda kokkuvõtteid uudistest kord päevas või nädalas. Teine võimalus on filtreerida oma Facebooki voogu nii, et sinna jääb ainult väga kvaliteetne sisu. Mõlema lahenduse point on, et keegi teine vaatab kogu müra läbi ja võtab olulisema sinu jaoks kokku. Veidi ekstreemsem variant on mitte lugeda ka kokkuvõtteid ning loota, et tõsisematest sündmustest annavad sõbrad-tuttavad niikuinii teada.

Enamik uudisteallikaid optimeerivad kõvasti oma sisu evolutsioonilist põnevust — surma/vägivalda (terrorism, sõjad, autoõnnetused, looduskatastroofid, välispoliitika), hõimukaaslaste tegevust (A tegi B seljataga X-i ja B kommenteeris: “Y”; see teine grupp on paha ja meie oleme head; meie grupi esindaja on maailma kõige parem sportlane), seksi (16 põhjust joonistada magamistoa seinale härg) jne. Nendest teemadest eemaldumine aitab rohkem keskenduda oma elule (mida teen hästi, milles ebaõnnestun?), makro-trendidele (kus on maailm 10 aasta pärast ja kuidas seda ennustust ära kasutada?), fundamentaalsetele küsimustele (kuidas otsustada, mis on eetiline?) ja muudele igavatele olulistele küsimustele.

Uudised ei ole muidugi 100% pahad. Võib-olla tundud vestlustes natuke rumal, kui ei tea midagi hiljutiste sündmuste kohta; võib-olla jääd mõnest superolulisest üritusest ilma. See-eest saad palju kergemini kaasa rääkida universaalsetel teemadel ja seeläbi sisulisemalt ühenduda inimestega sõltumata nende taustast, ametist või elukohast. (Vaata ka mu postitust small talki vastandist.)

Kui enamik uudiseid ei muuda meie käitumist (ka kauges hüpoteetilises tulevikus), siis kuhu see aeg mõistlikumalt kulutada? Mitteilukirjanduslikele raamatutele (või kvaliteetsetele blogidele). Paljud raamatud, eriti ilukirjandus, on nagu telesarjad — nad on mõeldud peamiselt meelt lahutama –, aga on ka palju selliseid, mis selgitavad mingit kasulikku raamistikku. Näiteks õnnelikkusest, karismast, investeerimisest või ettevõtetest.

Kui sul (nagu mu blogi keskmisel lugejal) on jäänud elada 50-60 aastat, on mõttetu raisata tähelepanu infole, mis ülehomseks aegub.

 

Kaanepilt: elandarel, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin muudetud.

Seotud:

Jaga:

FacebooktwitterlinkedintumblrmailFacebooktwitterlinkedintumblrmail

Lisa kommentaar

Comment

  1. Minu arvates on kirjutises jäetud käsitlemata üks oluline nüanss – see tähendab, et uudiseid ja ilukirjandust ei pruugi me lugeda mitte sisu saamiseks, vaid näidete leidmiseks ja eneseväljendamise arnedamiseks. See tähendab, et kui loeme arendab see meie väljendusoskust ning uudistes sisalduvad näited võivad olla vajalikud argumenteerimiseks. Kuigi ilmselt arendab ka teaduskirjanduse lugemine väljendusoskust, siis n.ö pehmetel aladel, kus kirjutada tuleb rohkem ja ka oma seisukohti põhjendada pikemalt, aitab sünonüümide jms eneseväljenduse arendamisele kaasa justnimelt ilukirjanduse lugemine. Miks muidu lastakse ilukirjandust ka koolides lugeda (vastupidisel juhul võiks piirduda üksnes õpikutega)? Lisaks võib ilukirjanduse/uudiste lugemine pakkuda lihtsalt vaheldust teaduskirjandusest vms, mis on puhkuseks vajalik.

    PS! Kuivõrd kirjutan seda kommentaari juba teist korda, siis palun märgi järgmine kord, et nimi ja e-maili väli on kohustuslik või siis võimalda selle mittetäitmisel salvestada need automaatselt, vastasel juhul võivad osad kommentaarid eeltoodu tõttu kirjutamata jääda.

    • Tegelen teksti ja e-maili kohustuslikkusega. Vabandust!

      Ma ei paneks uudiseid ja ilukirjandust ühte kategooriasse — just sellepärast, et ilukirjanduse kvaliteeti pole mõtet mõõta selle järgi, kui palju infot see annab (pidasin silmas ainult uudiseid). “Paljud raamatud, eriti ilukirjandus, on nagu telesarjad” all mõtlesin, et suur osa ilukirjanduslikest raamatutest on mõeldud peamiselt meeldivaks ajaveetmiseks. See ei tähenda, et nad oleksid väärtusetud, või et neis poleks pointi, aga kasuliku info edasiandmine pole nende peamine otstarve

      Eneseväljendust vaevalt uudiste lugemine arendab (Eesti väljaannete teksti kvaliteet pole piisavalt kõrge); pigem teeb seda heade esseede ja paremini läbimõeldud tekstide lugemine.

      Kas oskad öelda, kus võiks uudistest saadavaid näiteid vaja minna? Ma ei suuda välja mõelda midagi üldist, mis kehtiks enamiku (või isegi 50%) täiskasvanute jaoks.

      • Uudistest saadavaid näiteid saab edukalt kasutada kohtus. Näiteks uudis mingi maja kehvadest konstruktsioonidest, mille tulemusena maja on muutunud varisemisohtlikuks aitab ilmestada seda, miks nt mingi hoone ehituseks loodud hankes on oluline materjalide kvaliteet ja milline on kehva materjali tagajärg. Uudisnupukesed põlengutest aitavad aru saada miks on vajalik suitsuandurid majapidamises jne. Need on küll toetavad, aga aitavad ilmselgelt nii kohtus kui ka nii öelda tavainimestele teha selgeks, miks midagi vaja on.

        • suitsuandurid majapidamises — sellest saan aru; see on informeerimine (aga samas Päästeamet teeb selle kohta reklaamikampaaniaid ka)

          kohtus — kui paljud inimesed a) käivad kohtus, b) ei palka juristi ja c) on kuskil näinud täpselt õiget näidet, mis konkreetsel juhtumil kaasa aitab? Ma arvan, et alla 0.5%, pigem isegi alla 0.05%.