There are 15 posts tagged tehnika (this is page 1 of 2).
Kolleeg püstitas hiljuti küsimuse: mis on maksimaalne saavutatav produktiivsus ühe päeva jooksul? Ma ei osanud kohe head vastust anda, seega kirjutan nüüd põhjalikumalt. Täpsemalt tahame teada, kui palju produktiivseid tunde saab päevas ja nädalas olla, et näiteks viie aasta jooksul läbi ei põle.
Allakäigutrepp on hea metafoor. Kui trepil komistad, on kõige lihtsam pidama saada esimese sammuga — vastasel juhul lendad inertsiga juba lõpuni välja.
Täpselt vastupidine on teha üks pisike kasulik asi, mis siis imeb sisse produktiivsustsüklisse. See on produktiivsusimeja: nii nagu kõik tolmuimejasse sattunu lõpetab masina kõhus, viib ühe tillukese produktiivse ülesande täitmine korraliku tööpäevani.
Mu praegune parim oletus. Algoritmi nägemiseks keri alla ↓. Seletan samme siin postituses ainult lühidalt; kui kunagi mõnest põhjalikumalt kirjutan, panen lingi ka siia.
Tüüpiline uusaastalubadus näeb välja selline:
Tuleb mõte midagi ära teha — näiteks jälgid Instagramis bikiinipiltide fetišiste ja tahad endale samasugust keha, või loed IT-töötajate kõrgetest palkadest ja otsustad ka sinnapoole liikuda. Esimese jaanuari hommikul otsustad: “nüüd söön palju tervislikumalt ja teen trenni” või “õpin programmeerima” ja siis jätkad pohmelliravi Netflixiga.
Järgmine kord, kui “lubadus” meelde tuleb, tunned end halvasti, et kuhugi jõudnud pole ning eesmärk muutub aina vastumeelsemaks. Jaanuari lõpuks on see mõtteist kadunud.
Mul on uusaastalubadustega kaks probleemi. Esiteks on 1. jaanuari piirkond suvaline aeg oma elu muutmiseks — miks mitte teha seda siis, kui vajadus tekib? Aga mu peamine vimm on ülalkirjeldatud protsessi vastu: see lihtsalt ei tööta.
Mõtle järgmiste lausete peale:
Inimestel pole lihtne infot vahetada. Selleks, et ühest ajust teise sõnum saata, tuleb see esmalt sõnastada, välja öelda, teisel pool sõnad helilainetest sisse lugeda ja siis nende tähendust interpreteerida. Oleme sellega küll ligi 100 000 aastat1 hakkama saanud, aga ruumi arenguks on.
Täpsemalt: on üks suhtluspõhimõte, mis on kasulik nii rääkija kui kuulaja jaoks: ütle oma eelistused välja.
Inimesed pigem sureksid kui teeksid mõne avaliku etteaste. Eelmise aasta novembris TEDxYouthTallinn konverentsiks ettekannet ette valmistades tundsin seda eriti tugevalt: TEDx kõnedelt oodatakse taset, mida tüüpiline seminariettekanne või esitlus töökohal ei nõua, ja lisaks oli 200-pealine publik üks mu senise elu suurimaid. Kuidas esinemishirmuga toime tulla?
diivani+kartul <2e: -i> ᴀʀɢɪ keegi, kes on füüsiliselt või vaimselt palju laisem kui normaalsed inimesed (ingl k couch potato)
Ta käib koolis või tööl, aga ei anna päeva jooksul oma parimat. Ta sööb, aga rämpstoitu. Ta teeb trenni, aga iga 3 nädala tagant; kuna ta tunneb end pika pausi tõttu halvasti, pingutab kõvasti üle — ja siis tekib veel suurem vastumeelsus trenni teha. Ta kasutab oma vaba aega meelelahutuseks, aga tihti mõtleb, et tegelikult peaks midagi kasulikku tegema. Kasvõi leidma telesarja mis on rohkem kui veidi põnev.
“Ma peaksin rohkem raamatuid lugema.” Olen kuulnud oma sõpru seda ütlemas, olen ise nii mõelnud ja arvan, et (tihti tulemuseta) tahtmine raamatuid lugeda leidub igaühes. See on väga mõistlik: hea mitteilukirjandus tavaliselt a) on kirjutatud eksperdi poolt, b) annab hea ülevaate teemas olulisimast ja c) annab erutava lugemiskogemuse. Samas jõuab soovi väljendanutest väike osa regulaarselt lugemiseni. Kuidas seda probleemi lahendada?
On vähe asju, mis tunduvad hullemad kui läbikukkumine. Hetk, kui saad teada, et miski sulle oluline läks valesti, et tegid vea, ei saanud hakkama — see tunne on unikaalne. Justkui keegi hakkaks su sisemust täitma sooja veega. Nahapind soojeneb, näole tekivad tillukesed higipiisad ja äkitselt on oma kehas olla ebamugav.
