Tuhanded noored peavad lähinädalatel tegema suure otsuse oma tulevase hariduse ja karjääri kohta — valima eriala ülikoolis. Tean, et see on raske, ja maadlesin enda otsusega terve aasta. Küsimust teevad veel keerulisemaks inimesed, kes ütlevad: “tee seda, mille vastu huvi tunned” (või inglise keeles “follow your passion“), aga see on halb nõu. Kui kunagi hakkasid juhuslikult (näiteks parima sõbrannaga koos) tegelema sipelgafarmide niisutussüsteemide arendamisega ja oled nüüdseks selles YouTube’i ja interneti abiga päris heaks saanud, on su passion ilmselt sipelgad+hüdraulika ja peaksid justkui oma karjääri sellele pühendama.
“Follow your passion” ei võta arvesse, et meile meeldivad asjad, milles head oleme. Panustame meeldivatesse asjadesse omakorda rohkem aega, mis viib positiivse tagasisidega tsüklini, kus huvi ja oskus kasvavad koos. See tähendab, et ükskõik mille õppimisel tuleb natuke kannatada enne, kui töö vilju nautida saab — aga siis läheb tsükkel käima ja edasine õppimine muutub lihtsamaks. Järeldus: passion ei tohiks olla eriline argument.
Kuidas siis erialavalikust mõelda?
Enamik keskkoolilõpetajaid tundub karjäärist mõtlevat ühel dimensioonil: sellel, mis oskusi kasutad. Nii ongi ainukesed valikud saada kas turundajaks, programmeerijaks, teadlaseks, müügiinimeseks vms. Aga see on selgelt vale: iga skillseti saab rakendada paljudes eri organisatsioonides täiesti vastandlikel eesmärkidel.
Võid olla turundaja rahvusvahelises heategevusorganisatsioonis, mis üritab maailmast vaesuse ära kaotada, või turundaja Coca-Cola Companys, mis üritab asendada veejoomist Coca-Cola joomisega. Võid kirjutada programme, mis aitavad NSA-l või CIA-l kogu maailma inimeste andmetes nuhkida, või kirjutada programme, mis panevad auto ennast juhtima. Võid teha müügitööd, et inimesed liituks röövellike tasudega pensionifondidega, või müüa haridusplatvormi, mis aitab miljonitel paremini õppida.
Ülikoolis valitud eriala annab sulle oskuste tööriistakasti, aga ei kirjuta ette, kus seda rakendada. Seega on ilmselge soovitus: mõtle kõigepealt välja, mil viisil maailma muuta tahaksid, ja vali selle põhjal eriala…
…aga see ei ole eriti parem soovitus kui “tee, mis sind huvitab” — paljud ei tea oma eelistatud maailmamuutmise viisi isegi ülikooli lõpus.
Mida siis teha? Õpi asju, mis on universaalselt kasulikud — “universaalselt” tähenduses “sõltumata ettevõttest või organisatsioonist, kuhu lõpuks lähed”. Nii jääb sulle võimalus aja jooksul infot kogudes koonduda enda jaoks olulisimate probleemide suunas, aga kasutada eneseotsinguaega ikkagi kasulikult ära.
Näited sellistest oskustest:
- aja- ja tööhaldus (võime töötada paljude asjade kallal korraga)
- arvutikasutus (võime kasutada olemasolevat tarkvara, et teha oma elu lihtsamaks)
- programmeerimine (võime kirjutada uut tarkvara, mis teeb sinu ja teiste elu lihtsamaks)
- infootsing (võime leida vastus igale küsimusele, mis sind huvitab)
- andmeanalüüs (võime otsustada seninähtud andmete põhjal, mis maailmas toimub, ja ennustada tulevikku)
- kirjutamine (võime anda lühidalt, selgelt ja veenvalt edasi keerulisi arutluskäike)
- kiiresti õppimine (võime omandada õpikutest/raamatutest/tekstidest/videotest/jne infot ja see pikaks ajaks meelde jätta)
- tiimis töötamine (võime juhtida, juhitud saada ja selge juhita tiimis töötada)
- suhtlemine (võime kaaslaste ja tuttavatega siiraid ja sügavaid suhteid luua)
- iseenda töölerakendamine (võime leida ja kasutada viise, mis aitavad sul paremini töötada)
Nimekiri pole lõplik ja on loomulikult kaldu minu kogemuse ja eelistuste poole. Arvan, et ülikool on vabalt võimalik läbida ilma ühtki ülalolevat oskust omandamata, mistõttu on eriti oluline nendega spetsiifiliselt tegeleda.
Universaalselt kasuliku õppekava valimiseks meeldib mulle Paul Grahami purilennuki-analoogia.
Suppose you’re a college freshman deciding whether to major in math or economics. Well, math will give you more options: you can go into almost any field from math. If you major in math it will be easy to get into grad school in economics, but if you major in economics it will be hard to get into grad school in math.
Flying a glider is a good metaphor here. Because a glider doesn’t have an engine, you can’t fly into the wind without losing a lot of altitude. If you let yourself get far downwind of good places to land, your options narrow uncomfortably. As a rule you want to stay upwind. So I propose that as a replacement for “don’t give up on your dreams.” Stay upwind.
Kokkuvõttes: õpi asju, mis on universaalselt kasulikud, ja isegi kui kõige parem eriala tundub väga raske, proovi seda esimesena.
P.S. Kui tahad põhjalikumat karjäärinõu, siis mu standardsoovitus on 80,000 Hours.
Aitäh Karinile seda postitust inspireerinud arutelude eest.
Kaanepilt: cm2175, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.
Jaga:
