Riigieksamite edetabelite metoodika ei ole eriti robustne

Ükskõik millise analüüsi metoodikas on võimalik kahelda, aga üks kasulik küsimus on: kui palju muutuksid tulemused, kui metoodikat veidi muuta?

Postimehe tehtud koolide pingerida riigieksamitulemuste põhjal teeb mitu eeldust, muuhulgas selle, et kõik kolm ainet on võrdse kaaluga (seal on veel mitu subjektiivset otsust, näiteks inglise keele tulemuste arvessevõtmise metoodika, aga jätame nad praegu kõrvale). Mis juhtub, kui varieerime eri ainete kaale?

Võtsin Postimehe tabeli ja simuleerisin 500 korda, milline oleks edetabel, kui võrdsete kaalude asemel kasutame juhuslikke kaale (ühtlane jaotus [0, 1], normaliseeritud nii, et summa oleks konstantne). See peaks näitama, kui robustsed on tulemused variatsioonidele metoodikas.

Graafikul on x-teljel Postimehe järjekorranumber ja y-teljel iga kooli jaoks 500 simuleeritud järjekorranumbrit. Iga joon on üks simulatsioon. Mida rohkem iga kooli simuleeritud järjekorranumber vertikaalselt laiali määritud on, seda rohkem muudab täpne metoodika selle kooli edetabelikohta.

Edetabeli tipp — nii esimesed 5 kohta — eriti ei varieeru. Sealt edasi läheb asi aga kiiresti palju kirjumaks: enamiku koolide koht varieerub u 20 võrra ja mõnel koguni 100 kohta 120-st! (Väga suur variatsioon tekib, kui koolil on üks eksamitulemus erakordselt hea või erakordselt halb võrreldes sama kooli ülejäänud kahe tulemusega.)

Ma ei ütle, et kui eesmärk on koole järjestada, siis see metoodika on täiesti mõttetu. Pigem tahaksin, et selliste pingeridade juures antaks ligikaudne usaldusvahemik, mis küll tihti näeks välja umbes “kool X asub vahemikus 30-80”, aga see annakski õige ettekujutuse edetabeli usaldusväärsusest.

Universaalselt kasulik erialavalik

Tuhanded noored peavad lähinädalatel tegema suure otsuse oma tulevase hariduse ja karjääri kohta — valima eriala ülikoolis. Tean, et see on raske, ja maadlesin enda otsusega terve aasta. Küsimust teevad veel keerulisemaks inimesed, kes ütlevad: “tee seda, mille vastu huvi tunned” (või inglise keeles “follow your passion“), aga see on halb nõu. Kui kunagi hakkasid juhuslikult (näiteks parima sõbrannaga koos) tegelema sipelgafarmide niisutussüsteemide arendamisega ja oled nüüdseks selles YouTube’i ja interneti abiga päris heaks saanud, on su passion ilmselt sipelgad+hüdraulika ja peaksid justkui oma karjääri sellele pühendama.

Follow your passion” ei võta arvesse, et meile meeldivad asjad, milles head oleme. Panustame meeldivatesse asjadesse omakorda rohkem aega, mis viib positiivse tagasisidega tsüklini, kus huvi ja oskus kasvavad koos. See tähendab, et ükskõik mille õppimisel tuleb natuke kannatada enne, kui töö vilju nautida saab — aga siis läheb tsükkel käima ja edasine õppimine muutub lihtsamaks. Järeldus: passion ei tohiks olla eriline argument.

Kuidas siis erialavalikust mõelda?

Continue reading

Programmeerimine, tunded ja erialavalik

Ma läksin arvutiteaduse bakasse üsna suvaliselt. Põhi- ja keskkoolis käisin paljudel olümpiaadidel, kusjuures kõige halvemini läks füüsikas (tunnen siiani, et võiksin omada füüsika alustest paremat ettekujutust) ja informaatikas (sealt pärineb mu ainuke riigivooru viimane koht). Seetõttu otsustasin 2012. aastal astuda Tartu ülikooli informaatikasse ja võtta esimese ülikooliaasta jooksul paralleelselt ka kõiki füüsika 1. kursuse aineid.

Continue reading

Koolielu vs päris elu

See postitus on kohandatud ja laiendatud mu samanimelisest ettekandest 26. jaanuaril toimunud Hugo Treffneri Gümnaasiumi tarkusepäeval, kuhu Jaan Aru mu lahkesti esinema kutsus.

Kooliskäimine on üsna lihtne: edukas olemiseks lihtsalt lähed õigel ajal kohale, paned tunnis tähele ja mõnikord teed kodutöid. Aga pärast lõpetamist on lahtisi otsi palju rohkem: kas minna edasi õppima või tööle? Kuidas teada, mis on edu? Mis eriala poole pürgida? Kus elada? Mida üldse elust tahta?

See postitus on kolmest olulisest erinevusest kooli ja koolijärgse maailma vahel: kool a) struktureerib elu, b) defineerib eesmärgi ja c) annab tagasisidet.

(Tõmban kooli ja päris elu vahelise piiri gümnaasiumilõpetamise juurde, kuigi ülikool on pigem veel hall ala.)

Continue reading

Eesti kooli suurim läbikukkumine: loengud

Eesti haridussüsteem on PISA testi põhjal maailma tipus, aga õpilaste õnnelikkuse poolest OECD riikide hulgas jubedalt madalal. Hüpotees, et head tulemused nõuavadki õnnelikkuse ohverdamist, ei kehti: nagu hiljuti kirjutasin, on näiteks Singapuris, Jaapanis, Hiinas, Šveitsis, Norras ja Iisraelis PISA skoorid sama kõrged, aga õpilased oluliselt õnnelikumad.

Kui oma kooliajale tagasi mõtlen, meenuvad peamiselt väsimus, igavus ja sund. Loomulikult oli positiivseid emotsioone ka, aga peaaegu alati olid need seotud sõpradega suhtlemise, mitte õppimisega. See negatiivne emotsioon vihjab, et koolikogemuses on midagi valesti. Mis?

Continue reading

Mis on hobuse täpne vastand?

Pean nimekirja asjadest, millest tahan kunagi kirjutada. Aeg-ajalt (kord nädalas) võtan sealt ühe teema ja kirjutan postituse, aga mõned küsimused jäävad alati kõrvale, sest tunduvad kas liiga ebaolulised või pisikesed, et omaette postitust vääriks.

Tänane postitus on just sellistest väikestest küsimustest.

  • Miks on isesõitvate autodega maailm parem?
  • Kui hästi Eesti haridussüsteemil läheb?
  • Kas Eesti ilm on objektiivselt halvem kui mujal?
  • Mis juhtuks, kui klooniksin ennast ja kasvataksin klooni üles?
  • Kui eriline on Eesti startup-scene?
  • Mida ei suuda masinõpe/tehisintellekt teha?
  • Mis on hobuse täpne vastand?

Continue reading

Kõrgharidus kui devalveeruv signaal

27.09.2016: Pärast meilivahetust ühe sõbraga ei ole ma enam kindel, kui kasulik või õige see argumentatsioon on (ja tundub, et praktilisi näiteid on vähe), seega loe omal riisikol.


[Ma ei argumenteeri siin, et kõrgharidus on üldiselt halb idee, aga annan ühe vähelevinud argumendi kõrgkooli mineku vastu.]

I

Käes on kõrgkooli ja eriala valimise hooaeg, vähemalt Eesti koolilõpetajatel noortel. Eriti julged kaaluvad ketserlikku küsimust, kas kõrgkooli minna. Enamiku argumente kõrghariduse poolt suudad ilmselt isegi välja mõelda või guugeldada: valitud alal teadmiste omandamine, uute sõprade ja tuttavate saamine, mõtteviisi muutus, aja võtmine iseenda täiendamiseks, oma graafiku eest täielikult vastutamine… Aga kõigi nende klassikaliste põhjuste probleem on, et üheski ei oma kõrgkoolid monopoli: 10 minutiga suudaksid nendest igaühe jaoks välja mõelda võrreldava koolivälise tegevuse. On ainult üks asi, mida ei anna miski muu kui kõrgharidus: infot selle kohta, et sul on kõrgharidus.

Kõlab tautoloogiliselt, eks? Mu point on, et diplom on signaal potentsiaalsetele tööandjatele, partneritele, sõpradele — tegelikult kõigile, kes peavad su väärtust hindama ilma sinu nahas olemata.

Continue reading