Eelmisel esmaspäeval lubasin meililistis ja Facebookis avalikult, et avaldan alanud nädala igal argipäeval ühe postituse. Mida ma sellest õppisin? Valim on küll väga väike, aga mõned kvalitatiivsed järeldused saan teha.
eesti keeles
eestikeelsed kirjutised / everything written in Estonian
There are 111 posts filed in eesti keeles (this is page 9 of 12).
Surm
Täna loengusse minnes pidin sõitma tavapärasest erineva ühistranspordiga ja seetõttu ümber istudes väga kiiresti ühelt trammilt (number 2) teisele (number 14) jooksma. Kui olin 14-le napilt peale jõudnud, mõtlesin: kui kaua saan veel niimoodi teha? Mis hetkest alates ei ole trammile jooksmine enam minu jaoks variant?
Alkohol, tubakas ja muud narkootikumid
Tänane postitus tuleb lühike, sest tahan edasi anda täpselt ühe idee.
Kui olin kolmandas klassis, osales mu kool Ole normaalne projektis, mis tähendas, et aeg-ajalt tuli klassi ette mundris politseinik ja rääkis erinevatest olulistest teemadest: politseitöö, liiklus, diskrimineerimine, vägivald, alkoholism, uimastid, pürotehnika ja avalik transport (see list pärineb projekti kodulehelt — ma ise nii detailselt ei mäleta). Mulje, mille need tunnid mulle jätsid, oli enam-vähem “alkohol on paha, suitsetamine on paha, narkootikumid on väga-väga pahad ja ohtlikud”.
Mulle tundub, et Eesti ühiskonna praegune suhtumine meelemürkidesse on sarnasel tasemel. Me jaotame nad kahte kasti: pahad-aga-lubatud (alkohol, tubakas) ja väga-pahad-ja-keelatud (kokaiin, GHB, kanep, fentanüül jms). Aga kas oled kunagi peatunud, et mõelda: miks on ainult alkohol ja tubakas legaalses kastis?
Sind juhib kaks vastuolulist süsteemi
Sa tahad, et sa oleksid kodu ära koristanud, aga ei taha sellega algust teha. Või mõtled, et oleks suurepärane idee läbi lugeda see raamat, mida Taivo soovitas, aga millegipärast suudad pärast pikka tööpäeva ainult tarbida kaadreid sellest, kuidas Gordon Ramsay restoraniomanike peale karjub. Kuidas seletada seda vastuolu, et sa justkui tahad midagi, aga sina seda ei taha?
Taimetoitluse skaala ja lihasöömise eetika
Umbes aasta tagasi lõpetasin lihasöömise. Enne seda olin terve elu olnud omnivoor ja pidanud taimetoitlasi mingiteks imelikeks hipideks. Vist seetõttu polnud ma seda ideed kunagi tõsiselt võtnud — taimetoitlus assotsieerus minu jaoks millegipärast horoskoopide, homöopaatia ja muu juraga.
Universaalne kindlustus: tugev suhtlusvõrgustik
Paar päeva tagasi olin üsna kõrge palavikuga voodis. Huvitaval kombel kestis haigus — ilmselt Zürichi salakavalates kevadsoojades lahtiste hõlmadega käimise tulemus — ainult poolteist päeva võrreldes tavalise kolme-neljaga, aga sellevõrra oli intensiivsem. Teki all oma kehatemperatuuri tõstmiseks värisedes tuli mulle väga emotsionaalselt meelde, miks inimesed mulle väärtuslikud on.
Diivanikartul
diivani+kartul <2e: -i> ᴀʀɢɪ keegi, kes on füüsiliselt või vaimselt palju laisem kui normaalsed inimesed (ingl k couch potato)
Ta käib koolis või tööl, aga ei anna päeva jooksul oma parimat. Ta sööb, aga rämpstoitu. Ta teeb trenni, aga iga 3 nädala tagant; kuna ta tunneb end pika pausi tõttu halvasti, pingutab kõvasti üle — ja siis tekib veel suurem vastumeelsus trenni teha. Ta kasutab oma vaba aega meelelahutuseks, aga tihti mõtleb, et tegelikult peaks midagi kasulikku tegema. Kasvõi leidma telesarja mis on rohkem kui veidi põnev.
Milline on hea karjäärinõu?
Mu blogi lugedes võib jääda mulje, et olen oma tuleviku osas kõik olulised otsused ära teinud ja eesmärgid ära sõnastanud; nüüd on vaja vaid nende suunas optimeerida. Võib-olla elan (mitte tahtlikult) kirjutades, esinedes või lihtsalt inimestega rääkides sisse rolli: see on Taivo, kel on kunagi olnud vaja raskeid otsuseid teha, aga nüüd on kõik korras. Ilmselgelt ei ole mu tulevik tegelikult nii valmis planeeritud.
Iga mõne aja tagant mõtlen järgi, mida pikas perspektiivis teha tahan. Kuna selline mõtlemine on raske, panen otsuse vahemällu — kui ma peaksin voodist väljasaamiseks igal hommikul pika mida-ma-oma-tulevikuga-teen-mõttekäigu läbi tegema, ei saaks ma midagi tehtud. Ma ei tee seda plaani järgi kalendri meeldetuletuse peale, mind ajendavad pigem emotsioonid: suur sisemine ebakindlus ja oma senises plaanis kahtlemine. Unetult voodis vähkremine ja oma tuleviku pärast muretsemine ei ole aga eriti produktiivne. Kuidas siis struktureeritumalt oma karjäärist mõelda?
Minu teada parimat karjäärinõu annab 80,000 Hours — organisatsioon, mis teeb põhjalikku uurimistööd — võtab kokku seniseid uuringuid, analüüsib andmeid ja viib ise läbi intervjuusid –, et anda nõu, kuidas inimesed saaksid teha kõige paremaid karjääriotsuseid (nimi tuleb sellest, et tüüpilise inimese karjääris on 80 000 tundi). Teadus- ja andmepõhisuse ning meetodite avatuse tõttu usaldan seda organisatsiooni palju rohkem kui suvalist karjäärinõustajat. Nende üldised soovitused on väga lühidalt järgmised (kui sellest teemast palju mõtled,soovitan väga tugevalt allikat ise lugeda).
Kuidas täpsemaid otsuseid teha: tõenäosustes mõtlemine
Viimasel ajal olen pidanud oma Facebooki uudisvoogu sirvides mitu korda grimasse tegema: kõigepealt MMSi saaga peale, kus inimesed kasutasid enda ja oma laste ravimiseks mürgist ainet, ja täna ema peale, kes keeldus andmast keemiaravi oma ajukasvajaga tütrele ning “otsustas hakata tütart ravima end teenäitaja-terapeudiks kutsuva mehe näpunäidetel” (ma ei süüdista siin muidugi ainult ema — “teenäitaja-terapeut” kannab vähemalt sama palju süüd).
Aga kas tegu on ikka lollusega? On ju piisavalt näiteid sellest, kuidas inimkond on midagi arvanud ja siis paar hullu on näidanud, et see on vale (kusjuures need hullud on seejuures tugevalt hukka mõistetud): näiteks arstid hakkasid käsi desinfitseerima alles 19. sajandi lõpus. Kuidas peaksime tegema otsuseid olukorras, kus kõik ei ole mustvalge?
Asjadest, rahast ja elu eesmärgist
Viimase kolme nädala jooksul olen kaks korda Zürichi sees kolinud ja kolm korda Zürich-Tallinn otsa lennanud. Ei ole raske ennustada, et need mõlemad on tüütud tegevused, kui liiga tihti teha, ja tüütus on tulnud peamiselt sellest, et mul on liiga palju asju.