Rubriik: eesti keeles

Täna loengusse minnes pidin sõitma tavapärasest erineva ühistranspordiga ja seetõttu ümber istudes väga kiiresti ühelt trammilt (number 2) teisele (number 14) jooksma. Kui olin 14-le napilt peale jõudnud, mõtlesin: kui kaua saan veel niimoodi teha? Mis hetkest alates ei ole trammile jooksmine enam minu jaoks variant?

Tänane postitus tuleb lühike, sest tahan edasi anda täpselt ühe idee. Kui olin kolmandas klassis, osales mu kool Ole normaalne projektis, mis tähendas, et aeg-ajalt tuli klassi ette mundris politseinik ja rääkis erinevatest olulistest teemadest: politseitöö, liiklus, diskrimineerimine, vägivald, alkoholism, uimastid, pürotehnika ja avalik transport (see list pärineb projekti kodulehelt — ma ise nii detailselt ei mäleta). Mulje, […]

Sa tahad, et sa oleksid kodu ära koristanud, aga ei taha sellega algust teha. Või mõtled, et oleks suurepärane idee läbi lugeda see raamat, mida Taivo soovitas, aga millegipärast suudad pärast pikka tööpäeva ainult tarbida kaadreid sellest, kuidas Gordon Ramsay restoraniomanike peale karjub. Kuidas seletada seda vastuolu, et sa justkui tahad midagi, aga sina seda ei […]

Umbes aasta tagasi lõpetasin lihasöömise. Enne seda olin terve elu olnud omnivoor ja pidanud taimetoitlasi mingiteks imelikeks hipideks. Vist seetõttu polnud ma seda ideed kunagi tõsiselt võtnud — taimetoitlus assotsieerus minu jaoks millegipärast horoskoopide, homöopaatia ja muu juraga.

Paar päeva tagasi olin üsna kõrge palavikuga voodis. Huvitaval kombel kestis haigus — ilmselt Zürichi salakavalates kevadsoojades lahtiste hõlmadega käimise tulemus — ainult poolteist päeva võrreldes tavalise kolme-neljaga, aga sellevõrra oli intensiivsem. Teki all oma kehatemperatuuri tõstmiseks värisedes tuli mulle väga emotsionaalselt meelde, miks inimesed mulle väärtuslikud on.

diivani+kartul <2e: -i> ᴀʀɢɪ keegi, kes on füüsiliselt või vaimselt palju laisem kui normaalsed inimesed (ingl k couch potato) Ta käib koolis või tööl, aga ei anna päeva jooksul oma parimat. Ta sööb, aga rämpstoitu. Ta teeb trenni, aga iga 3 nädala tagant; kuna ta tunneb end pika pausi tõttu halvasti, pingutab kõvasti üle — ja siis tekib veel […]

Mu blogi lugedes võib jääda mulje, et olen oma tuleviku osas kõik olulised otsused ära teinud ja eesmärgid ära sõnastanud; nüüd on vaja vaid nende suunas optimeerida. Võib-olla elan (mitte tahtlikult) kirjutades, esinedes või lihtsalt inimestega rääkides sisse rolli: see on Taivo, kel on kunagi olnud vaja raskeid otsuseid teha, aga nüüd on kõik korras. Ilmselgelt ei ole […]

Viimasel ajal olen pidanud oma Facebooki uudisvoogu sirvides mitu korda grimasse tegema: kõigepealt MMSi saaga peale, kus inimesed kasutasid enda ja oma laste ravimiseks mürgist ainet, ja täna ema peale, kes keeldus andmast keemiaravi oma ajukasvajaga tütrele ning “otsustas hakata tütart ravima end teenäitaja-terapeudiks kutsuva mehe näpunäidetel” (ma ei süüdista siin muidugi ainult ema — “teenäitaja-terapeut” kannab vähemalt sama […]

Viimase kolme nädala jooksul olen kaks korda Zürichi sees kolinud ja kolm korda Zürich-Tallinn otsa lennanud. Ei ole raske ennustada, et need mõlemad on tüütud tegevused, kui liiga tihti teha, ja tüütus on tulnud peamiselt sellest, et mul on liiga palju asju.

Aastavahetus on enesepettuse aeg. Üle maakera tehakse lubadusi end parandada: hakata rohkem trenni tegema ja vähem sööma, lõpetada suitsetamine, õppida midagi uut, reisida rohkem, veeta rohkem aega sõpradega… Sellised lubadused ei ole tihti veenvad. Harvardi psühholoog Amy Cuddy võtab tabavalt kokku põhilised uusaastalubaduste probleemid ja annab soovitusi, kuidas neid vältida. Minu soovitus uueks aastaks on selline: uusaastalubaduste tegemise […]