Täna loengusse minnes pidin sõitma tavapärasest erineva ühistranspordiga ja seetõttu ümber istudes väga kiiresti ühelt trammilt (number 2) teisele (number 14) jooksma. Kui olin 14-le napilt peale jõudnud, mõtlesin: kui kaua saan veel niimoodi teha? Mis hetkest alates ei ole trammile jooksmine enam minu jaoks variant?
Viimase aasta-kahe jooksul olen mitu korda teadlikult mõelnud vananemisest ja surmast. Enda matuste väga visuaalselt ettekujutamine — kes kohal oleks, mida sinu kohta öeldaks, kuidas inimesed reageeriks — on suurepärane harjutus eneses soojuse ja karisma väljatoomiseks1 ja elu lõplikkusele mõtlemine on alati andnud parema perspektiivi igapäevastele tegevustele. Mida peaksin surivoodil tagantjärele ajaraiskamiseks?
Ideaalis tahaksin olla kogu aeg vähemalt ähmaselt teadlik, kuskohas oma elus olen — see annaks mulle tugeva põhjuse vältida mõttetuid tegevusi ja hoida häid harjumusi. Kui arvestan oma suguvõsa ajalugu ja lisan natuke optimismi2, võiks mu oodatav eluiga olla umbes 90 aastat, aga mida see tähendab? 90 aastat tundub nii pikk aeg, nii abstraktne arv, et süsteem 1 lihtsalt ei taju, kui lühike see aeg on.
Kui viimati Eestis käies ühe sõbraga sellest rääkisin ja mainisin, et kuidagi võiks elu lühidust visualiseerida, tõi ta nurga tagant välja sellise plakati:
See on WaitButWhy Life Calendar, kus iga rida on üks aasta su elus ja igas reas on 52 ruutu — 52 nädalat. Loomulikult tellisin endale samuti ühe ja viimase paari päeva jooksul, kui plakat mu seinal rippunud on, olen tunduvalt tihemini mõelnud, kui vähe nädalaid mu elus tegelikult on.
Kalendris on kokku 90 aastat, mis tundub justkui palju, aga… ma ei suuda enam 90-aastaselt trammi peale joosta. Oletame, et 70-aastaselt veel suudan — siis on mul jäänud natuke vähem kui 50 aastat aktiivset elu. Samas on väga lihtne mõttetult mööda saata üks nädal, kulutada ära üks ruut nendest vähestest. Aeg-ajalt meeldetuletuse saamine aitab mind rajal hoida.
* * *
Eelnev ei tähenda, et tahaksin surra või et peaksin surma vajalikuks elu osaks, mis ‘annab elule tähenduse’. Paljud transhumanismi ideed tunduvad mulle head; anti-aging-liikumise põhiidee — elimineerida vananemine või vähemalt leevendada selle tagajärgi — on ainuke mõistlik lähenemine. 90-aastane elu ei ole mu eesmärk või soov, vaid ennustus, just nagu Eesti-Brasiilia jalgpallikohtumises soovin Eestile võitu, aga ennustan kaotust.
Mida paneb surmale mõtlemine mind oma elus praktiliselt muutma? Trenni tegema ja tervislikult toituma, et ma suudaks ka 75-aastaselt trammile joosta. Vähem prokrastineerima, et mitte kulutada aega poolkõvale meelelahutusele, samas muretsedes tegemata tööde pärast. Rohkem hindama seda, mis mul on: punaseid tulpe mu maja kõrval pargis ja 20-kraadist päikeselist ilma aprillikuus.
Lõpetuseks: mis üldse juhtub sinuga pärast surma? Kuigi see küsimus on nagu küsimus jumala leidumise kohta — enamikku hüpoteese pole tehniliselt võimalik tõestada ega ümber lükata — ei ole meil ühtki põhjust arvata, et su teadvusest midagi alles jääks. Selle võtab suurepäraselt kokku xkcd:
Muide, kas oled kunagi kaalunud surmajärgseks organidoonoriks hakkamist? Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts teeb käesoleval nädalal sel teemal teavitustööd ja avalduse saab esitada digilugu.ee.
Kaanepilt: Artem Sheremet, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.
Jaga:
Märkused
- vt Olivia Fox Cabane’i “Charisma Myth“
- elan vist tervislikumas ühiskonnas kui mu vanavanemad
Sellistele teemadele mõelda noorelt on veidi pointless. Nt kui sul on pere ja veedad ühe nädalavahetuse lihtsalt niisama, ilma, et midagi “tarka” teeksid, kas siis see oleks ka ajaraiskamine? 🙂
Perega ajaveetmine pole kindlasti ajaraiskamine. Mõtlen siin pigem asju stiilis “vaatan ära 2 hooaega sarjast, mida olen juba 4 korda näinud ja eriti ei naudi” — ilmselt oleme kõik nõus, et leidub paremaid meelelahutusi (kasvõi vaadata mõnd uut sarja).