Eelmisel nädalal poliitikas juhtunu üllatas mind kõvasti. Ma ei räägi Eesti poliitikast — jälgin seda tavaliselt viivitusega ja mitte eriti põhjalikult –, vaid Donald Trumpi presidendiks saamisest.
See, et olen üllatunud, tähendab, et mu peas olev mudel maailma kohta — mudel, mis ennustas Clintoni võitu — ei olnud täpne ja vajab muutmist (see on nagu eelhinnangu uuendamine, aga matemaatiliselt vähem formaalne). Tänane postitus räägib nendest muudatustest minu maailmamudelis.
(Pealkiri tuleb siit.)
Tänane postitus on järg eelmise nädala postitusele andmete töötlemise mõtteviisist, seekord praktilisemast küljest. Olen selgete graafikute tegemisest varem kirjutanud, aga rääkisin äsja sarnasel teemal Analüütikute konverentsil; võtan siin kokku ühe osa oma ettekandest.
Mulle meeldib andmetega töötamise juures protsessi mitmekülgsus: see hõlmab muuhulgas koodikirjutamist, disaini, inimestega suhtlemist ja mõtlemist probleemi sisu üle. Nii paljude eri asjadega tegelemine võib killustada, aga õnneks seob kõike seda kokku mõtteviis, millega ükskõik millisele küsimusele või probleemile läheneda: teadlase mõtteviis.
Mõtle järgmiste lausete peale:
Olen seni kirjutanud hunnikul erinevatel teemadel — ebaõnnestumisest ja statistikast räpi ja narkootikumideni — aga seni mitte kordagi romantilistest suhetest. Hiljuti ühe sõbraga peetud vestlus pani mind tahtma teemat pikemalt avama.
Suhted on ilmselgelt emotsionaalne teema, seega on tihti raske rakendada neile ratsionaalset, Süsteem 2 mõtlemist. See teeb suhteotsused eriti raskeks — oleks päris raske autot osta, kui iga auto tekitaks sinus segu soojadest, ärevatest, seksuaalsetest ja paljudest muudest tunnetest — eriti arvestades, et igasugused mõtlemiskalded on end sügavalt inimese ajju istutanud.
Tänane postitus on essee-stiilis argumentatsioon, mis toetub minu kogemusele ja üldisele lähenemisele elule. See ei ole empiiriliselt tõestatud1 või loogiliselt parim lähenemine, seega soovitan rakendada mõõdukat skepsist.
Käin keskmiselt iga pooleteise kuu tagant Eestis, tavaliselt paariks päevaks kuni paariks nädalaks. Iga kord kohtun vähemalt 5 inimesega ja iga kord küsib vähemalt üks neist, “kuidas Zürich siis on?”. Mul pole midagi selle küsimuse vastu, aga tavaliselt on mul mõtlemiseks aega pool sekundit ja vastamiseks neli, seega ei ole mu vastus väga informatiivne. Üritan siin postituses anda natuke parema vastuse kui “suht normaalne”.
Inimestel pole lihtne infot vahetada. Selleks, et ühest ajust teise sõnum saata, tuleb see esmalt sõnastada, välja öelda, teisel pool sõnad helilainetest sisse lugeda ja siis nende tähendust interpreteerida. Oleme sellega küll ligi 100 000 aastat1 hakkama saanud, aga ruumi arenguks on.
Täpsemalt: on üks suhtluspõhimõte, mis on kasulik nii rääkija kui kuulaja jaoks: ütle oma eelistused välja.
(Olen nüüd tagasi iganädalase postitamisgraafiku juures.)
Eelmisel nädalavahetusel osalesin Euroopa suurimal hackathonil HackZürich, kus meie tiim sai 150 võistkonna hulgas teise koha — tulemus, mida ma kindlasti poleks meile ennustanud. Sel üritusel kogetu toetas mu viimase aja hüpoteesi, et enne alustamist on kriitiline paika panna motivatsioon ja siis laheneb ülesanne pea iseenesest.
(Kirjutan jätkuvalt ebaregulaarselt.)
Vaatasin eelmisel nädalal kogemata presidendikandidaatide debatti ETV-s ja, nagu pea alati poliitikaga kokku puutudes, oksendasin endale natuke suhu1. Ma üritan propageerida maailmast võimalikult täpset arusaamist ja see sisaldab ka enda eksiarvamuste muutmist. See on üks põhjus, miks selliste teledebattide formaat on halb: eesmärk ei ole tõde või kõige paremat lahendust välja selgitada, ega isegi lihtsalt ühelt poolt võimalikult veenvalt argumenteerida2, vaid lihtsalt rahva jaoks võimalikult hea välja näha. See tähendab muuhulgas, et kui kandidaat X vastab saatejuhi küsimusele, siis ta tegelikult ei vasta, vaid alustab pooleteist minuti pikkust tiraadi täiesti mitteseotud teemal.
Aga ärme lase end praegu sellest jurast häirida — ma tahan rääkida ühest põhimõttest: igaüks teeb enda arvates õiget asja. Selle mudeli all näeb maailm välja palju vähem hirmus, näiteks:
Teadaanded:
Võib-olla juba tead, et praegu 20-ndates ja 30-ndates olevad inimesed ei hakka riiklikku pensioni saama, vähemalt mitte praegusel kujul. Statistikaameti kõige realistlikuma1 prognoosi järgi kahaneb Eesti elanikkond aastaks 2040 umbes 100 000 inimese võrra. Kui põhjalikumat dokumenti lugeda, on pilt veel karmim: kui praegu on iga pensionäri2 kohta neli tööealist3, siis aastal 2040 on ühe pensionäri kohta kaks ülalpidajat. Sõnum on minu arvates päris selge: praegused 20-50 vanuses inimesed mingit arvestatavat riiklikku vanaduspensioni ei saa.
(Kogu see arutelu baseerub eeldustel, et aastal 2050 on a) inimkond olemas, b) Eesti riik olemas, c) majandus näeb välja enam-vähem sarnane praegusele4 ja d) ei ole veel juurutatud kodanikupalka, mis muudaks pensioniskeemid mõttetuks. Need eeldused, eriti c) ja d), ei ole väga kindlal alusel, aga teema väärib sellegipoolest arutamist.)
