Pärast Trumpi valimist: mille osas oma meelt muudan

Eelmisel nädalal poliitikas juhtunu üllatas mind kõvasti. Ma ei räägi Eesti poliitikast — jälgin seda tavaliselt viivitusega ja mitte eriti põhjalikult –, vaid Donald Trumpi presidendiks saamisest.

See, et olen üllatunud, tähendab, et mu peas olev mudel maailma kohta — mudel, mis ennustas Clintoni võitu — ei olnud täpne ja vajab muutmist (see on nagu eelhinnangu uuendamine, aga matemaatiliselt vähem formaalne). Tänane postitus räägib nendest muudatustest minu maailmamudelis.

Continue reading

Lase (andmetel) oma meelt muuta

Mulle meeldib andmetega töötamise juures protsessi mitmekülgsus: see hõlmab muuhulgas koodikirjutamist, disaini, inimestega suhtlemist ja mõtlemist probleemi sisu üle. Nii paljude eri asjadega tegelemine võib killustada, aga õnneks seob kõike seda kokku mõtteviis, millega ükskõik millisele küsimusele või probleemile läheneda: teadlase mõtteviis.

Continue reading

Romantika I: suhetest Süsteem 2-ga mõtlemine

Olen seni kirjutanud hunnikul erinevatel teemadel — ebaõnnestumisest ja statistikast räpi ja narkootikumideni — aga seni mitte kordagi romantilistest suhetest. Hiljuti ühe sõbraga peetud vestlus pani mind tahtma teemat pikemalt avama.

Suhted on ilmselgelt emotsionaalne teema, seega on tihti raske rakendada neile ratsionaalset, Süsteem 2 mõtlemist. See teeb suhteotsused eriti raskeks — oleks päris raske autot osta, kui iga auto tekitaks sinus segu soojadest, ärevatest, seksuaalsetest ja paljudest muudest tunnetest — eriti arvestades, et igasugused mõtlemiskalded on end sügavalt inimese ajju istutanud.

Tänane postitus on essee-stiilis argumentatsioon, mis toetub minu kogemusele ja üldisele lähenemisele elule. See ei ole empiiriliselt tõestatud1 või loogiliselt parim lähenemine, seega soovitan rakendada mõõdukat skepsist.

Continue reading

“Kuidas Zürich siis on?”

Käin keskmiselt iga pooleteise kuu tagant Eestis, tavaliselt paariks päevaks kuni paariks nädalaks. Iga kord kohtun vähemalt 5 inimesega ja iga kord küsib vähemalt üks neist, “kuidas Zürich siis on?”. Mul pole midagi selle küsimuse vastu, aga tavaliselt on mul mõtlemiseks aega pool sekundit ja vastamiseks neli, seega ei ole mu vastus väga informatiivne. Üritan siin postituses anda natuke parema vastuse kui “suht normaalne”.

Continue reading

Eelistuste kaudu suhtlemine

Inimestel pole lihtne infot vahetada. Selleks, et ühest ajust teise sõnum saata, tuleb see esmalt sõnastada, välja öelda, teisel pool sõnad helilainetest sisse lugeda ja siis nende tähendust interpreteerida. Oleme sellega küll ligi 100 000 aastat1 hakkama saanud, aga ruumi arenguks on.

Täpsemalt: on üks suhtluspõhimõte, mis on kasulik nii rääkija kui kuulaja jaoks: ütle oma eelistused välja.

Continue reading

Hackathonidest ja motivatsioonihäkkimisest

(Olen nüüd tagasi iganädalase postitamisgraafiku juures.)

Eelmisel nädalavahetusel osalesin Euroopa suurimal hackathonil HackZürich, kus meie tiim sai 150 võistkonna hulgas teise koha — tulemus, mida ma kindlasti poleks meile ennustanud. Sel üritusel kogetu toetas mu viimase aja hüpoteesi, et enne alustamist on kriitiline paika panna motivatsioon ja siis laheneb ülesanne pea iseenesest.

Continue reading

Natuke rohkem vestlust ja natuke vähem vaidlust, palun

(Kirjutan jätkuvalt ebaregulaarselt.)

Vaatasin eelmisel nädalal kogemata presidendikandidaatide debatti ETV-s ja, nagu pea alati poliitikaga kokku puutudes, oksendasin endale natuke suhu1. Ma üritan propageerida maailmast võimalikult täpset arusaamist ja see sisaldab ka enda eksiarvamuste muutmist. See on üks põhjus, miks selliste teledebattide formaat on halb: eesmärk ei ole tõde või kõige paremat lahendust välja selgitada, ega isegi lihtsalt ühelt poolt võimalikult veenvalt argumenteerida2, vaid lihtsalt rahva jaoks võimalikult hea välja näha. See tähendab muuhulgas, et kui kandidaat X vastab saatejuhi küsimusele, siis ta tegelikult ei vasta, vaid alustab pooleteist minuti pikkust tiraadi täiesti mitteseotud teemal.

Aga ärme lase end praegu sellest jurast häirida — ma tahan rääkida ühest põhimõttest: igaüks teeb enda arvates õiget asja. Selle mudeli all näeb maailm välja palju vähem hirmus, näiteks:

Continue reading

Me kõik jääme vanaks

Teadaanded:

  • See postitus kattub enam-vähem sellega, mida rääkisin eelmisel nädalavahetusel toimunud Arvamusfestivali #selfie2050 arutelul, seega kui olid seal kohal, pole siin sinu jaoks palju uut.
  • Tänane postitus hilineb, kuna olin terve eelmise nädalalõpu haige ja otsustasin kirjutamise asemel paranemisele keskenduda ja lükata kirjutamise tänasesse, kus pidin 6 tundi Riia lennujaamas ootama.
  • Kuna täna algab mul nädal aega kestev eksamisessioon ja pärast seda liigun ebaregulaarselt Eesti, Šveitsi ja veel paari riigi vahel, postitan ilmselt septembri keskpaigani vähem regulaarselt.
  • Lõpetasin täna hiina kirjaniku Liu Cixin’i ulmeraamatu “The Three-Body Problem“, mis oli mitmest küljest huvitav (aitäh Kristjanile soovituse eest!). Esiteks on see vist esimene mitte-lääne kirjaniku raamat, mida olen lugenud. Teine ja palju olulisem tagajärg: see raamat pani mind eneselegi teadmata palju rohkem hindama reaalteaduste ilu — kui tavaliselt saadan oma meilikasti jõudva Quanta Magazine’i peamiselt (populaar-)matemaatikale, füüsikale ja bioloogiale keskenduva uudiskirja pärast lühikest pealevaatamist arhiivi, siis nüüd hindan neid artikleid palju rohkem — näiteks sellest, miks lindude silmad on (matemaatiliselt ja praktiliselt) palju paremad kui inimestel. Alustan triloogia teise osaga ASAP.

Võib-olla juba tead, et praegu 20-ndates ja 30-ndates olevad inimesed ei hakka riiklikku pensioni saama, vähemalt mitte praegusel kujul. Statistikaameti kõige realistlikuma1 prognoosi järgi kahaneb Eesti elanikkond aastaks 2040 umbes 100 000 inimese võrra. Kui põhjalikumat dokumenti lugeda, on pilt veel karmim: kui praegu on iga pensionäri2 kohta neli tööealist3, siis aastal 2040 on ühe pensionäri kohta kaks ülalpidajat. Sõnum on minu arvates päris selge: praegused 20-50 vanuses inimesed mingit arvestatavat riiklikku vanaduspensioni ei saa.

(Kogu see arutelu baseerub eeldustel, et aastal 2050 on a) inimkond olemas, b) Eesti riik olemas, c) majandus näeb välja enam-vähem sarnane praegusele4 ja d) ei ole veel juurutatud kodanikupalka, mis muudaks pensioniskeemid mõttetuks. Need eeldused, eriti c) ja d), ei ole väga kindlal alusel, aga teema väärib sellegipoolest arutamist.)

Continue reading