Pärast Trumpi valimist: mille osas oma meelt muudan

Eelmisel nädalal poliitikas juhtunu üllatas mind kõvasti. Ma ei räägi Eesti poliitikast — jälgin seda tavaliselt viivitusega ja mitte eriti põhjalikult –, vaid Donald Trumpi presidendiks saamisest.

See, et olen üllatunud, tähendab, et mu peas olev mudel maailma kohta — mudel, mis ennustas Clintoni võitu — ei olnud täpne ja vajab muutmist (see on nagu eelhinnangu uuendamine, aga matemaatiliselt vähem formaalne). Tänane postitus räägib nendest muudatustest minu maailmamudelis.

Muide, Trumpi (ja/või ta kampaaniatiimi) avaldustest pärast valituks osutumist on seni jäänud temast kui tulevasest presidendist hoopis leebem mulje kui kampaania põhjal oleksin arvanud. Võib-olla on Trump esimestel päevadel lihtsalt ettevaatlikum ja naaseb varsti sama ekstreemsena; võib-olla tegi kampaania-Trump äärmuslikke avaldusi ainult häälte püüdmiseks ja president-Trump on leebem. Praegu on seda raske hinnata, mistõttu peame arvestama ka ebastabiilse kampaania-Trumpiga.

Sõja tõenäosus ↑

USA-l kui maailma tugevaima sõjaväega riigil on rahustav mõju: kui nad ei taha, et kaks riiki omavahel sõdiks, on lisaks sõnadele võimalik seda tagada ka jõuga. Kahjuks kehtib see ainult juhul, kui USA juhid peavad oluliseks mujal maailmas rahu hoidmist, mis kampaania-Trumpi sõnul on kulukas ja ebaaus¹.

Kui tõenäoline on sõda mõne Euroopa Liidu liikmesriigi pinnal järgmise 10 aasta jooksul? Enne Trumpi valimist öelnuksin umbes 5%; nüüd pakun üle 10%. See ei pruugi tunduda suur tõenäosus, aga sõda on väga halb. Mõtle sellest kui kindlustusest: tõenäosus, et puhkusereisil miski halvasti läheb, on ka ~5%, aga sellegipoolest ostan kindlustuse, et a) vältida kõige hullemaid stsenaariume² ja b) olla ise rahulikum³.

Kuna üksikisikuna on sul võimalik sõja ärahoidmiseks üsna vähe teha, pead otsustama, mis su isiklik plaan on. Soovitan teha tingimuslikud plaanid kujul “KUI juhtub X, SIIS ma teen Y”⁴. Loomulikult võid neid muuta, kui X päriselt kätte jõuab, aga varem valmis mõtlemine aitab ettevalmistusi teha ja küsimuse paremini läbi mõelda. Paar olulist praktilist küsimust: a) kas plaanid oma praegusest kodulinnast/Eestist lahkuda, b) kui, siis kuhu, c) kuidas su lähedased plaanivad käituda ja kuidas sina saad neid aidata, d) kuhu oma raha ja muu vara paigutada.

Liberaalse maailmavaate enesekindlus ↓

Sain paar aastat tagasi aru, et minu sõprade ja tuttavate ringkond on väga erinev Eesti ühiskonna läbilõikest: Tallinna Prantsuse Lütseumi, Tallinna Reaalkooli, Tartu ülikooli, Skype’i, TransferWise’i ja peaaegu kõigi muude minuga kokku puutunud inimgruppide hulgas on kõvasti ülekaalus teatud tüüpi taust ja maailmavaade. Kindlasti elavad ka paljud teised omaenda Eesti mullis.

Ainult enda väärtusi jagavate inimestega suhtlemine tekitab võltsi enesekindluse, et see maailmavaade ongi võitnud ja laialt levinud — eriti juhul, kui president (USAs) või valitsus (Eestis) seda enam-vähem jagab. Tuleb aga välja, et paljud — USAs 50% valijatest — ei ole nii veendunud ja näitavad oma arvamust välja valimissedelil.

Mul ei ole head teooriat, miks selline lõhe tekkinud on.⁵ Võib-olla on 50% jäänud kõrvale globaliseerumisega kaasnevast majanduslikust kasust ja näinud ainult Aasiasse kolivaid tehaseid ja kasvavat tööpuudust. Või Eesti versioon: võib-olla on nad kogenud ühe võõrvõimu okupatsiooni ja on seetõttu skeptilised igasuguse majandusliku või seadusandliku iseseisvuse loovutamise suhtes.

Sõltumata tekkepõhjusest näen ma kahte varianti. Variant 1 on, et ühel poolel on 100% õigus ja teine pool ei ole sellest veel aru saanud. Variant 2 on, et ühel poolel on võib-olla keskmiselt rohkem õigus, aga nad jätavad arvestamata argumendid nagu “ma tahan, et eesti kultuur püsiks”, mis teist poolt häirivad ja tegelikult on kõigile olulised.

Variant 1-ga maailm — et liberaalne maailmavaade on sõna otseses mõttes 100% õige — on väga ebatõenäoline. See jätab alles variandi 2, millest juba otseselt järeldub, et see “keskmiselt rohkem õige” pool peaks rohkem läbi mõtlema oma seisukohad ja kaaluma vastaspoole arvamust. See on vestlemise ja vaidlemise erinevus.

Vaikimisi valitakse parim variant ↓

Kõik arvasid, et Brexiti lükatakse rahvahääletusel tagasi. Enamik ennustasid, et Hillary võidab valimised. Need on kaks näidet sellest, et valimiste tulemus ei ole see, mida suurem osa põhjendatud arvamusega inimesi parimaks tulemuseks peavad.

Minu järeldus on, et kui keegi midagi ette ei võta, siis vaikimisi tulemus ei ole alati parim tulemus. Sellest omakorda järeldan, et kui hoolin tulemusest, peaksin midagi ette võtma: tuttavatega rääkima, rohkem avalikult oma seisukohta jagama ja võib-olla rohkem poliitilistel teemadel blogima.⁶

Demokraatia mõistlikkus ↓

Eelmisest punktist otse järeldub, et meie praegune süsteem ei ole eriti hea. Kõik inimesed teevad halbu otsuseid, mõned rohkem kui teised, seega võib-olla peaksime lubama valima ainult need, kes on piisavalt “mõistlikud”. (Ma ei ütle, et seda ideed toetan — lihtsalt ütlen, et see alternatiivid väärivad arutelu hoolimata esmapilgul ületamatutest eetilistest probleemidest.)

Ma ei paku, et peaksime praeguse demokraatilise riigikorra kukutama — ma ei tea paremat varianti –, aga kui keegi argumenteerib mõne muu lahenduse poolt, siis võtan teda tulevikus tõsisemalt.

P.S. Soovitan ka poliitika.guru palju põhjalikumat artiklit Trumpi võidu teemal.

Kaanepilt: Matt Johnson, avaldatud litsentsi CC BY-NC all.

Jaga:

1. Sest USA kulutab raha kaitsmaks neid riike, kes ise ei täida NATO ees võetud eelarvekohustust kulutada 2% riigikaitsele.
2. Näiteks lennust mahajäämise tõttu 2000-euroste asenduspiletite ostmist.
3. Kui tean, et näiteks mägedes jala murdmise korral katab kindlustus kõik kulud ja mina pean lihtsalt eluga minema pääsema, olen palju rahulikum
4. Minu plaanid algavad “KUI kõik läheb edasi samamoodi nagu praegu…”, “KUI Venemaa hakkab aeglaselt Eestiga sõjaolukorda eskaleerima…”, “KUI Venemaa alustab kiiresti sõda Eesti vastu…”.
5. See on peamiselt minu ignorantsuse tõttu — kindlasti leidub selle kohta hunnik teooriaid.
6. Olen siiani vältinud poliitiliselt laetud teemasid, sest a) kui keegi on juba ühe poole valinud, siis tavaliselt argumenteerimine ei aita, b) ma ei taha peletada eemale inimesi, kellele muidu tundub mu kirjutatu põnev, aga nad peavad alati kirjutise tagamõttes mu poliitilise eelistuse tõttu kahtlema, ja c) müra keskelt inimeste või erakondade tegelikke argumente ja väärtusi üles leidmine on raske igav töö.