Kas skandaal mõjutas Taavi Rõivase häälesaaki valimistel?

Tänane postitus on külalispostitus: autoriteks on Kadri Pungas ja Taavi Pungas.

Eelmisel nädalal sattusid huvitava ajastusega järjestikku mõned sündmused:

  • KOV valimiste eelhääletamine, sh e-hääletamine – kestis kolmapäeval kuni 18:00-ni.
  • Pommuudis meedias Taavi Rõivase nn Malaisia skandaali kohta – avaldati neljapäeva varahommikul, diskussioon jätkus elavalt veel mitmeid päevi.
  • KOV valimiste valimispäev – pühapäev.

Inimeste valimisotsuseid potentsiaalselt oluliselt mõjutav skandaal ilmus meedias pärast e-hääletamise lõppu, aga enne paberhääletamist valimispäeval. Teisisõnu ei saanud skandaal e-hääli mitte kuidagi mõjutada, samas kui Taavi Rõivasele antud paberhäältest peaks skandaali põhjustatud mainekahju juba välja paistma.1 Tänu Vabariigi Valimiskomisjoni lahkusele andmete avaldamisel on e-hääletamise tulemus paberhäältest eristatav, seega on võimalik kontrollida, kui palju hääli sai “skandaalne Taavi Rõivas” mainekahju tõttu vähem kui “tavaline Taavi Rõivas”.

Continue reading

Pärast Trumpi valimist: mille osas oma meelt muudan

Eelmisel nädalal poliitikas juhtunu üllatas mind kõvasti. Ma ei räägi Eesti poliitikast — jälgin seda tavaliselt viivitusega ja mitte eriti põhjalikult –, vaid Donald Trumpi presidendiks saamisest.

See, et olen üllatunud, tähendab, et mu peas olev mudel maailma kohta — mudel, mis ennustas Clintoni võitu — ei olnud täpne ja vajab muutmist (see on nagu eelhinnangu uuendamine, aga matemaatiliselt vähem formaalne). Tänane postitus räägib nendest muudatustest minu maailmamudelis.

Continue reading

Me kõik jääme vanaks

Teadaanded:

  • See postitus kattub enam-vähem sellega, mida rääkisin eelmisel nädalavahetusel toimunud Arvamusfestivali #selfie2050 arutelul, seega kui olid seal kohal, pole siin sinu jaoks palju uut.
  • Tänane postitus hilineb, kuna olin terve eelmise nädalalõpu haige ja otsustasin kirjutamise asemel paranemisele keskenduda ja lükata kirjutamise tänasesse, kus pidin 6 tundi Riia lennujaamas ootama.
  • Kuna täna algab mul nädal aega kestev eksamisessioon ja pärast seda liigun ebaregulaarselt Eesti, Šveitsi ja veel paari riigi vahel, postitan ilmselt septembri keskpaigani vähem regulaarselt.
  • Lõpetasin täna hiina kirjaniku Liu Cixin’i ulmeraamatu “The Three-Body Problem“, mis oli mitmest küljest huvitav (aitäh Kristjanile soovituse eest!). Esiteks on see vist esimene mitte-lääne kirjaniku raamat, mida olen lugenud. Teine ja palju olulisem tagajärg: see raamat pani mind eneselegi teadmata palju rohkem hindama reaalteaduste ilu — kui tavaliselt saadan oma meilikasti jõudva Quanta Magazine’i peamiselt (populaar-)matemaatikale, füüsikale ja bioloogiale keskenduva uudiskirja pärast lühikest pealevaatamist arhiivi, siis nüüd hindan neid artikleid palju rohkem — näiteks sellest, miks lindude silmad on (matemaatiliselt ja praktiliselt) palju paremad kui inimestel. Alustan triloogia teise osaga ASAP.

Võib-olla juba tead, et praegu 20-ndates ja 30-ndates olevad inimesed ei hakka riiklikku pensioni saama, vähemalt mitte praegusel kujul. Statistikaameti kõige realistlikuma1 prognoosi järgi kahaneb Eesti elanikkond aastaks 2040 umbes 100 000 inimese võrra. Kui põhjalikumat dokumenti lugeda, on pilt veel karmim: kui praegu on iga pensionäri2 kohta neli tööealist3, siis aastal 2040 on ühe pensionäri kohta kaks ülalpidajat. Sõnum on minu arvates päris selge: praegused 20-50 vanuses inimesed mingit arvestatavat riiklikku vanaduspensioni ei saa.

(Kogu see arutelu baseerub eeldustel, et aastal 2050 on a) inimkond olemas, b) Eesti riik olemas, c) majandus näeb välja enam-vähem sarnane praegusele4 ja d) ei ole veel juurutatud kodanikupalka, mis muudaks pensioniskeemid mõttetuks. Need eeldused, eriti c) ja d), ei ole väga kindlal alusel, aga teema väärib sellegipoolest arutamist.)

Continue reading