Algoritm värgi ärategemiseks (uuel aastal)

Mu praegune parim oletus. Algoritmi nägemiseks keri alla ↓. Seletan samme siin postituses ainult lühidalt; kui kunagi mõnest põhjalikumalt kirjutan, panen lingi ka siia.

Tüüpiline uusaastalubadus näeb välja selline:

Tuleb mõte midagi ära teha — näiteks jälgid Instagramis bikiinipiltide fetišiste ja tahad endale samasugust keha, või loed IT-töötajate kõrgetest palkadest ja otsustad ka sinnapoole liikuda. Esimese jaanuari hommikul otsustad: “nüüd söön palju tervislikumalt ja teen trenni” või “õpin programmeerima” ja siis jätkad pohmelliravi Netflixiga.

Järgmine kord, kui “lubadus” meelde tuleb, tunned end halvasti, et kuhugi jõudnud pole ning eesmärk muutub aina vastumeelsemaks. Jaanuari lõpuks on see mõtteist kadunud.

Mul on uusaastalubadustega kaks probleemi. Esiteks on 1. jaanuari piirkond suvaline aeg oma elu muutmiseks — miks mitte teha seda siis, kui vajadus tekib? Aga mu peamine vimm on ülalkirjeldatud protsessi vastu: see lihtsalt ei tööta.

Continue reading

Efektiivsuse otsimine annetamises

Jõulud on paljude jaoks annetamise aeg ja valik on suur: Jõulutunnel, toidupank ja veel suur hulk organisatsioone teevad aastalõpukogumiskampaaniaid.
 
Kuidas valida, kellele annetada? Tihti tunneme, et tahame tagasi anda just oma kodukohale — olgu see siis Eesti riik, koduvald või isegi küla. Olen nõus, et on oluline anda tagasi inimestele, kes on meile lähedased või palju andnud, aga tahan siin rääkida natuke teisest suhtumisest.
 
Kui oled hakanud mõtlema efektiivsusele — kui suur mõju igal annetatud eurol on — siis saan jagada paari head mõtet.
Esiteks: üks euro ‘maksab’ Eestis palju vähem kui palju vaesemates riikides (samamoodi nagu Šveitsis Eesti säästude peal elamine ei ole eriline luksus).
Teiseks: vaesele inimesele on iga euro palju väärtuslikum kui rikkale (diminishing marginal utility): miinimumpalga teenijale on 10-eurone palgatõus palju olulisem kui kuus 2000 eurot teenivale inimesele.
 
Need kaks väga lihtsat majanduslikku põhimõtet suunavad efektiivset annetajat otsima annetusvõimalusi meist palju halvemal järjel olevates riikides. Aga ka seal on palju erinevaid variante — kuidas otsustada, kas haridus, ravi, toit või otse raha andmine on efektiivsem? Täpselt selle küsimusega tegeleb GiveWell — uurib, millised heategevused on praegu kõige suurema mõjuga euro kohta — ja üldisemalt heategemise efektiivsusest mõeldakse Effective Altruism liikumises.
 
GiveWelli üks tippsoovitusi on Against Malaria Foundation, mis jagab malaariavõrke ja päästab ühe elu hinnanguliselt iga annetatud 3000€ kohta, kusjuures AMF ei ole uuritud heategevustest kõige efektiivsem. Võrdluseks: Jõulutunnel 2015 kogus üle 300 000 euro.
Seega: kui tunned, et tahad sel aastal head teha, siis miks mitte osta üks malaariavõrk? See maksab 2.30€ ja tead väga selgelt, kuidas ja keda see aitab. Või level 2: tekita endale harjumus annetada, ostes iga kuu ühe võrgu (mina alustasin sellega sügisel).

Piim põhjustab surma?

See piim-põhjustab-surma uuring, mida paljud Facebookis jagavad, ei ütle tegelikult, et piim põhjustab surma. Artikkel leiab korrelatsiooni: inimesed, kes joovad rohkem piima, surevad natuke kõrgema tõenäosusega: >3 klaasi päevas joovad mehed umbes 1.1x rohkem [naised 1.7x rohkem] kui <1 klaasi päevas joovad mehed [naised].

Autorid ise on ettevaatlikud tulemuste tõlgendamisel (Conclusion sektsioonist):

A higher consumption of milk in women and men [—] may be associated with a higher rate of death. Consequently, there may be a link between the lactose and galactose content of milk and risk as suggested in our hypothesis, although causality needs be tested using experimental study designs.

[—] The results should, however, be interpreted cautiously given the observational design of our study. The findings merit independent replication before they can be used for dietary recommendations.

Tüüpiliselt võetakse selliseid esialgseid uuringuid kui suunist, mida tasub edasi uurida, aga kindlasti mitte lõpliku sõnana teemal.

Aga muidugi on Postimehel mingi kõrvaltee tõeni. Miks muidu kirjutaks Heilika Leinus: “kolm klaasi piima päevas võivad lõppeda surmaga”, “piimaga liialdamine võib hoopis tappa” ja siis räägiks lehmapiima alternatiividest. Kuigi uuringu autorid ütlevad: “The findings merit independent replication before they can be used for dietary recommendations.” Ja “causality needs be tested using experimental study designs“.

Teadustulemuste valesti raporteerimine ei ole kahjulik mitte ainult sellepärast, et inimesed hakkavad uskuma asju, mis ei ole tõsi. Lisaks teeb see teaduse palju ebausaldusväärsemaks: kui kõiki esialgseid mitte eriti tugevaid tulemusi raporteeritakse kui “PIIM TULEB PIMEDAS SU MAJJA JA LÕIKAB SU KÕRI LÄBI” ja hiljem selgub, et tegelikult ei suutnud keegi seda tulemust replitseerida, siis ei olegi mõistlik (Postimehe kaudu raporteeritud) teadust uskuda. See on väga halb.

Avaldasin postituse kõigepealt Facebookis.

 

Mis on hobuse täpne vastand?

Pean nimekirja asjadest, millest tahan kunagi kirjutada. Aeg-ajalt (kord nädalas) võtan sealt ühe teema ja kirjutan postituse, aga mõned küsimused jäävad alati kõrvale, sest tunduvad kas liiga ebaolulised või pisikesed, et omaette postitust vääriks.

Tänane postitus on just sellistest väikestest küsimustest.

  • Miks on isesõitvate autodega maailm parem?
  • Kui hästi Eesti haridussüsteemil läheb?
  • Kas Eesti ilm on objektiivselt halvem kui mujal?
  • Mis juhtuks, kui klooniksin ennast ja kasvataksin klooni üles?
  • Kui eriline on Eesti startup-scene?
  • Mida ei suuda masinõpe/tehisintellekt teha?
  • Mis on hobuse täpne vastand?

Continue reading

Õnne Netflix

Allolev põhineb umbes 50% Chade-Meng Tan’i raamatul Joy on Demand ja 50% minu vestlustel sõpradega ja enda kogemusel õnnelikkuse teemadel.

I

Me räägime endale õnnelikkuse kohta igasuguseid lugusid.

“Ootan juba suve, sest siis saan rahulikult puhata ja olen lõpuks eluga rahul.”

“Mulle ei meeldi siin linnas elada, aga kui ma Londonisse või New Yorki koliks, vot siis ma oleks oma eluga rahul.”

“Kui ma rohkem teeniksin, oleks mu elu nii palju parem.”

“Uus iPhone teeks mu nii palju õnnelikumaks.”

Need laused võivad vabalt kehtida — mina oleksin ka korraks õnnelikum, kui saaksin uue iPhone’i. Probleem on, et kõik ülaltoodu teeb õnnelikkuse tugevalt sõltuvaks millestki välisest — teise linna kolimisest, puhkuse kättejõudmisest või millegi materiaalse saamisest.

Continue reading

Graafikud: Eesti palgajaotus ja palgalõhe

Riigi kodanike palk näitab midagi olulist riigi kohta: näiteks saab iga eestlane võrrelda, kas ta teenib teistest eestlastest rohkem või vähem. Uudistes, raportites ja igasugustes analüüsides räägitakse enamasti keskmisest palgast ja kuigi aritmeetiline keskmine on kõigile selge tõlgendusega arv, ütleb see palgajaotuse kohta väga vähe.1 Paljudes olukordades on keskmise palga vaatamine sama kasutu nagu ütlemine, et keskmisel inimesel on pool peenist ja üks rind.

Milline on siis Eesti palgajaotus? Guugeldades “eesti palgajaotus” on esimene tulemus palgajaotustest, mida tegin Bondora avalikke andmeid analüüsides. Delfi Ärileht on küll natuke kirjutanud keskmise ja mediaani erinevusest, aga täielikku jaotust ei suuda ma internetist leida. Sellepärast teen täna väga lühikese postituse Eesti palgajaotusega, et see oleks kuskil internetis olemas, ja jätan interpreteerimise mõneks teiseks korraks.

Siin ta on (2014. aasta andmetel):

Continue reading

Pärast Trumpi valimist: mille osas oma meelt muudan

Eelmisel nädalal poliitikas juhtunu üllatas mind kõvasti. Ma ei räägi Eesti poliitikast — jälgin seda tavaliselt viivitusega ja mitte eriti põhjalikult –, vaid Donald Trumpi presidendiks saamisest.

See, et olen üllatunud, tähendab, et mu peas olev mudel maailma kohta — mudel, mis ennustas Clintoni võitu — ei olnud täpne ja vajab muutmist (see on nagu eelhinnangu uuendamine, aga matemaatiliselt vähem formaalne). Tänane postitus räägib nendest muudatustest minu maailmamudelis.

Continue reading