Umbes aasta tagasi lõpetasin lihasöömise. Enne seda olin terve elu olnud omnivoor ja pidanud taimetoitlasi mingiteks imelikeks hipideks. Vist seetõttu polnud ma seda ideed kunagi tõsiselt võtnud — taimetoitlus assotsieerus minu jaoks millegipärast horoskoopide, homöopaatia ja muu juraga.
Lihasöömise skaala
Maailmas on kahte tüüpi inimesi: need, kes jaotavad inimesi kastidesse, ja need, kes seda ei tee. Mulle tundub, et enamiku inimeste peas jaotuvad toitumisharjumused umbes nii:
Aga see on nagu jaotada inimesi headeks ja pahadeks või rikasteks ja vaesteks — tegelikkuses asuvad kõik inimesed pideval skaalal:
Siin on paremal pool inimesed, kelle toidulaud koosneb võrdlemisi suures osas loomset päritolu toitudest ja vasakul pool, vastupidi, need, kes söövad vähe loomseid produkte. Leidub inimesi, kes söövad (omal valikul) väga harva liha, aga ei nimeta end taimetoitlasteks — nemad oleksid taimetoitlaste ja tavaliste inimeste vahel. Ja isegi see ühemõõtmeline skaala ei ole eriti täpne: mõned söövad kala, aga mitte liha; mõned söövad piimatooteid, aga liha, muna ja kala väldivad (mina kuulun enam-vähem nende hulka) jne.
Vikipeedia ütleb, et taimetoitlus katab kõiki, kes vähemalt osaliselt välistavad loomsed toiduained. Samuti söövad tavalised inimesed eri kogustes liha, seega on skaala pigem selline:
Paneme siia ka minu ja sinu (eeldan, et oled oma lihasöömisharjumuste mõttes tüüpiline inimene):
Miks ma selle skaala vasakus pooles elan?
Kui mult küsitakse: “Taivo, miks sa taimetoitlane oled?” siis on mul raske lühikest vastust anda. Probleem on selles, et neljasõnaline vastus on “et vähendada loomade kannatusi”, aga see jätab mulje, nagu oleksin näinud koledat filmi pahadest seafarmidest ja siis otsustanud, et liha on väkk1. Taimetoitlaseks hakkamine ei olnud mul mingi isoleeritud otsus, vaid pigem mõtteviisi suurema muutuse üks tagajärg.
Asi algas, kui otsustasin enda jaoks, et isikliku kasu maksimeerimine ei ole eriti mõttekas eesmärk, mille poole püüelda. Lisaks sain aru, et seni olin eetilistele probleemidele lähenenud iga kord eraldi: otsustanud seda, mis selles olukorras oli mu kõhutunde järgi õige. Selle lähenemisega on üks probleem: nii on väga lihtne õigustada asju, mis muudel põhjustel (mugavus, raha kokkuhoid vms) tunduvad head — tagantjärele ratsionaliseerida. Sel juhul oleks mu eetiline süsteem “tee seda, mis Taivole parasjagu mõnus tundub”.
Seega tahtsin natuke paremat raamistikku keerulistest praktilistest küsimustest2 mõtlemiseks — ja kindlasti sellist, mis keskenduks mingil viisil muu maailma paremaks tegemisele, mitte ainult minu heaolule.
Nendest mõtetest ajendatuna lugesin praegu ühe tuntuima moraalifilosoofi Peter Singeri raamatut “Practical Ethics” ja otsustasin, et seal kirjeldatud lähenemine — utilitarism — läheb kõige paremini kokku minu elufilosoofiaga ja on samas praktiliselt rakendatav. Üritan siin seda väga põgusalt tutvustada, aga veenva ülevaate saamiseks soovitan raamatut ennast lugeda.
Utilitarismi põhiidee on, et ükskõik millisele maailma seisundile saame määrata ühe arvu — selle seisundi utility — mis näitab, kui ihaldusväärne see maailm meie jaoks on. Kes selle arvu määrab? Selle jaoks on utility function U3.
Tavaliselt võetakse U selline, et kõrgema utility (ehk kõrgema ihaldusväärsuse skoori) saavad maailmad, kus teadvusel olendite heaolu on kõrgem. Ilmselgelt ei oska me funktsiooni U täpselt arvutada, aga saame seda kasutada eri maailmade võrdlemiseks ja otsustamiseks, kumba me eelistame. Näiteks: kui maailm A on meie praegune maailm ja maailm B on täpselt nagu maailm A, ainult et kõigil inimestel on kogu aeg kerge peavalu4, siis eelistame maailma A — maailma A utility on kõrgem.
* * *
Võib-olla märkasid üht väga ebamäärast kohta selles esmapilgul matemaatilises kirjelduses: kuidas mõõta ‘teadvusel olendite heaolu’? Kes on üldse teadvusel, s.t. kelle huve tuleks arvutuses arvesse võtta?
Ilmselt tahame arvestada kõigi nendega, kes on võimelised kannatama (negatiivseid tundeid kogema). Äärmustega oleme ilmselt kõik nõus: inimesed on võimelised kannatama, kivid ei ole. Aga kui meil on skaala, kus ühes otsas on kivid ja teises inimesed, siis kuhu jäävad näiteks sead? Kuhugi keskele:
Oletame, et ma ütlen, et söögiks sigu tappa on okei, sest nad ei ole teadvusel ja seega pole võimelised kannatama. Joonistame rohelise kasti, mis tähistab kõiki, kes on ‘piisavalt teadvusel’, et me nende heaolust hoolime — need on olendid, kes on võimelised kannatama ja keda peame seetõttu oma utility-arvutuses arvesse võtma:
Siin võivad rohelises kastis olla lisaks inimestele näiteks muud primaadid, aga miks ka mitte kassid või koerad. OK, siiani tundub kõik mõistlik. Nüüd keerulise osa juurde: kuhu paigutuvad siin skaalal imikud või väga tugeva vaimse puudega inimesed? Ei ole ühtki mõõdikut, mille järgi imik oleks rohkem teadvusel kui täiskasvanud siga, seega peame imikud panema sigadest vasakule:
Nüüd tahame ilmselt oma rohelist kasti laiendada imikuteni. Nii jäävad aga rohelisse kasti ka sead (ja paljud muud loomad):
Selleks, et olla eetiliselt järjepidev, on sul kolm varianti: kas arvata, et a) nii imikud kui loomad on rohelises kastis, või b) ei imikud ega loomad pole rohelises kastis, või c) loomad on rohelises kastis, aga imikud pole. Kui valid a) või c), siis peaksid utility arvutamisel arvesse võtma ka loomi — ja siis on juba üsna selge, et on parem süüa võimalikult vähe loomi, et liikuda postituse alguses toodud skaalal võimalikult vasakule (veganite poole).
Praktilised küsimused
Lisaks eetilistele argumentidele taimetoitluse poolt on hulk praktilisi küsimusi, mida kuulen pea igaühelt, kellega räägin taimetoitlusest. Näiteks:
- Kas sa saad ikka kõik vajalikud toitained kätte?
Võib-olla mitte ja see on potentsiaalselt probleem. Õnneks on lahendus lihtne: toidulisandid ning regulaarselt veretestide tegemine. Lisaks tunnustab USA riiklikul tasandil taimetoitlust kui täisväärtuslikku toitumisrežiimi5, seega põhimõttelist probleemi ei ole (inimesed ei vaja tingimata liha).
- Kas taimede kasvatamine ja Eestisse (Šveitsi) transportimine pole keskkonnale kahjulikum kui kohaliku liha söömine?
Ei. Kuigi hiljuti avaldati artikkel, kus väideti, et kui võrdleme CO2 emissiooni kalori kohta, on peekon keskkonnale vähem koormav kui lehtsalat, siis see on eksitav — me ei söö lehtsalatit kalorite pärast. Samas viidatud Scientific Americani artiklis hindab üks teadlane, et vegan-toidurežiim tekitab umbes poole vähem CO2 emissioone kui omnivoorlus.
- Kui inimesed kuulevad, et oled taimetoitlane, siis kas nad interpreteerivad seda kui rünnakut lihasöömisele (ja seega isiklikku rünnakut nende vastu) ja hakkavad kirglikult argumenteerima taimetoitluse vastu?
Keegi pole mult seda küll päriselt küsinud, aga jah, tihti. Enamasti ma üritan sellistest vestlustest eemale hoida, sest need ei ole kunagi produktiivsed ja on väga hea viis rikkuda ära tore õhtusöök sõpradega.
See, et mina olen otsustanud liha eetilistel põhjustel mitte süüa, ei tähenda, et ma mõistaksin hukka kõiki, kes siiski liha söövad. Esiteks ei ole suurem osa kunagi taimetoitlust tõsiselt kaalunud ja teiseks on inimestel eri hinnangud sellele, kas loomade kannatused väärivad nullist kõrgemat kaalu meie eetilistes otsustes. Inimestel on eri väärtussüsteemid ja kui kellelgi on läbimõeldud eetiline süsteem, mis aktsepteerib lihasöömist, siis aktsepteerin mina seda inimest.
Kokkuvõte
Eelnev ei olnud nii palju põhjalik argumentatsioon taimetoitluse poolt kui näide olukorrast, kus loomade huvide arvesse mittevõtmine viib eetilise vastuoluni. See toetub paljudele eeldustele, mida ma siin ei põhjendanud — näiteks väitele, et loomad on üldse võimelised kannatama –, aga ühte blogipostitusse see kõik ei mahu.
Kui arvad, et eetilised argumendid võiksid su meelt taimetoitluse, abordi, annetamise, eutanaasia või muude raskete küsimuste osas muuta, loe Singeri argumentatsiooni ise — see võib olla üks kõige olulisemaid otsuseid su elus. Isegi kui arvad, et lihasöömise lõpetamine pole hea idee, on sinu võimuses liikuda postituse alguses toodud skaalal natuke vasakule ja see tähendaks, et tõstad — kuitahes vähe — maailma utilityt.
Muide, mulle tundub, et sel postitusel on ka üks meta-õppetund: ära mõtle maailmast kui hulgast mustvalgetest kastidest, vaid skaalast, mis ulatub ühest äärmusest teiseni.
Kaanepilt: caroslines, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.
Jaga:
Märkused
- See on tegelikult ka legitiimne põhjus taimetoitlaseks hakkamiseks, aga sellega on üks probleem: teistele tundub, et nii otsustanud inimene on emotsionaalselt liiga kergesti mõjutatav ja see on negatiivne isikuomadus.
- Kas ja mis olukorras on inimeste tapmine okei? Aga loomade tapmine? Kas lubada aborti; kui jah, siis mis ajani? Kas lubada geneetiliste defektidega imikute tapmist? Mida tähendab võrdsus eri inimeste vahel? Kas on okei kulutada raha luksusesemete peale, kui sama raha eest saaksime arengumaades väga palju inimeste elukvaliteeti tõsta?
- Funktsiooni signatuur on U: {kõik maailma seisundid} → {reaalarvud}.
- Oletame, et peavalul ei ole mingeid kasulikke efekte ja see ei pane meid näiteks 100 aastat varem teisi planeete koloniseerima.
- Eeldusel, et seda tehakse õigesti.
Vaidleksin Sinug natukene. Kõigepealt mõned üldised märkused. Nagu sa kindlasti tead, on eetilisi süsteeme väga mitmeid, ning antud postituse põhjal tundub, et Sa valisid esimese, millega tutvusid. Ütled, et see sobis Sinu elufilosoofiaga, aga sa ei anna aimu, milles see filosoofia seisneb. Isiklikult kaldun arvama, et utilitarism meeldis Sulle pigem psühholoogilistel kui filosoofilistel kaalutlustel, kuna utilitarism sisaldab idee poolest matemaatikat ning taandabki eetilised küsimused oma loogilises lõpus matemaatilistele tehetele, mis reaalteadusega tegelevatele inimestele võib tunduda meeldivalt tuttav ja väga ratsionaalne. Aga lõpuks põhineb isegi matemaatika mingil filosoofial, ning eetilistes küsimustes ei tohiks otsida kindlustunnet matemaatikast lihtsalt matemaatika pärastsellega kaasneva näiva ratsionaalsuse pärast.
Aga see selleks, see pole õigupoolest kuigi tähtis, miks täpselt utilitarism Sulle sümpaatne tundus. Utilitarismil on väga palju teoreetilisi probleeme. Utilitarism, nagu iga teinegi eetiline süsteem, põhineb eeldustel, mida iseenesest ei saa “ratsionaalselt” põhjendada. Lõpuks peame tunnistama, et mingisugune eetiline arusaam, mingi väärtus, peab lihtsalt olema hea iseenesest. Näiteks Sa ei põhjenda, miks me peaksime püüdlema kõrgema “utility” poole. Sa saad ainult öelda, et Sulle näib see, noh, heana. Utilitarism esitab üheainsa maksiimi: nauding hea, valu halb. (Individualistlikus vormis on see hedonism, sotsiaalses vormis utilitarism). Paljud teised peaksid seda suure tähtsusega moraalsete kontseptsioonide alahindamiseks. Näiteks on väga sügav küsimus, kas õnnelikkus on sama, mis nauding, või kui nauding ongi moraalses mõttes “hea”, on see ikkagi eesmärk, mille poole me peaksime püüdlema? Või küsimus, kas moraalne “hea” on tõesti sama, mis “ihaldatav”? Need on kõik keerulised filosoofilised küsimused, millele, ma arvan, utilitarism ei anna väga häid vastuseid.
Kõige selgem praktiline probleem utilitarismiga (või laiema eetilise mõtlemisega, mille nimeks on “consequentialism”) on muidugi see, et vastavalt consequentialismile ei ole olemas mitte ühtegi absoluutset moraalset printsiipi, mitte ühtegi tegu (näiteks süütute tapmist), mida ei tohiks mitte kunagi teha, kui see üksnes toob kaasa piisavalt häid tagajärgi. Paljude inimeste moraalse tunnetuse jaoks on see ületamatu probleem, mis ei lase neil utilitarismi taolisi filosoofiaid omaks võtta.
Kui Sa ütled, et Singeri lugemine “võib olla üks kõige olulisemaid otsuseid su elus”, siis julgen Sulle omalt poolt soovitada ühte teist eetikat käsitlevat esseed. Ma arvan, et Sa ei kahetseks selle lugemist.
https://archive.org/details/TheAbolitionOfMan_229
Viimaks märkus selle kohta, et eetiline vastuolu loomade tapmise ja imikute eluõiguse vahel on loomulikult ainult vastuolu utilitaarses süsteemis, kus ainsateks moraalse sisuga mõisteteks on (aktuaalne, hetkel tuntav) nauding või valu. Kuid teiste jaoks isik lihtsalt on väärtus, mida ei ole lubatud tappa. Ning siin ei aita argumendist, et paljud loomad on võimekamad ja rohkem arenenud, kui vastsündinud või veel sündimata inimesed. Isiku mõiste all pean silmas inimese olemuslikke võimeid, mis eristavad teda kõikidest teistest materiaalsetest elusolenditest – näiteks mõistust. Siinkohal on oluline eristada aktiivset ja passiivset võimekust. Tallinna Ülikooli filosoofiaprofessoril on aktiivne võimekus selgitada oma kuulajatele Immanuel Kanti „Puhta mõistuse kriitika” põhimõisteid ka siis, kui ta seda võimet parajasti ei aktualiseeri, näiteks magades või oma maakodus heina niites. Lapsel, kes on sündinud või veel sündimata, on passiivne võimekus süveneda kunagi tulevikus suure saksa mõtleja teostesse, sest laps kuulub inimliiki ning talle on antud mõistus ja vaba tahe. Aktiivne võimekus on juba omandatud oskuse avaldumise võimalikkus, passiivne võimekuse valmidus see oskus kunagi omandada ja selles areneda. Passiivse võimekuse määratleb liigikuuluvus, aktuaalse aga liigikuuluvuse sees juba omandatud võimed. Kassil näiteks puudub igasugune passiivne võimekus lugeda Immanuel Kanti teoseid, inimlapsel on see aga alati olemas, sõltumata sellest, kas ta seda kunagi aktualiseerib või mitte. Kui keegi väidab, et loode või vastsündinud ei väärti õigust elule rohkem kui loomad, kuna tal puudub väljakujunenud isiksus, siis väidab ta, et asjadel ei ole loomust enne, kui nad ei ole välja arendanud endasse kätketud võimeid, teiste sõnadega — kui nad ei ole praegu ja kohe valmis teostama oma kaasasündinud võimele vastavat funktsiooni. Kuid siin ei võeta arvesse võimeid nende võimalikus olekus ehk võimeid, mis pole veel jõudnud teostuda, kuid on sellest hoolimata olemas tänu loomusele, mis võimaldab neil ilmsiks tulla. Kui on tõsi, et ilma võimeta praegu siinsamas viiulit mängida pole ma viiulimängija, siis samamoodi on tõsi, et olemuslik võimalus kunagi viiulit õppima hakata ja seda hiljem mängida on mul olemas. Ent see võimalus kuulub inimloomuse juurde. Järelikult olen ma inimene, kuigi kahjuks veel mitte viiuldaja. Analoogiliselt: kui kellelgi on võime arendada välja inimisiksus, siis ta juba on inimene, kuigi ta pole seda võimet veel kasutanud või tal puudub tegelik võimalus seda võimet kasutada, nagu juhtub näiteks raske vaimse puudega inimeste puhul.
Aitäh sulle põhjaliku ja mõtlemapaneva kommentaari eest!
Lähen järjekorras.
* Miks eelistan utilitarismi?
Ma pole kindel, mida tähendavad ‘psühholoogilised’ vs ‘filosoofilised’ kaalutlused, aga peamiselt valisin utilitarismi sellepärast, et ta tundub mulle kõige rohkem praktilist rakendust võimaldav eetiline süsteem (mis samal ajal mu intuitsiooniga enam-vähem kattub). Teine vähemalt sama praktiline on mõni reeglipõhine süsteem, aga ma ei ole suutnud leida kuskilt väikest kogust reegleid, mis adekvaatselt kirjeldaks mulle aktsepteeritavat käitumist.
* Kas ma arvan, et utilitarism on põhjendatavalt parim eetiline süsteem
Ei. Olen täiesti nõus, et mingi väärtus — näiteks heaolu maksimeerimine — tuleb võtta aksioomiks, sest see ongi lihtsalt valiku küsimus ja ei ole eriti põhjendatav (ei poolt ega vastu). Kirjutasin postituses ka “kui kellelgi on läbimõeldud eetiline süsteem, mis aktsepteerib lihasöömist, siis aktsepteerin mina seda inimest”, rõhk sõnadel läbimõeldud ja süsteem.
* Kas eetiline süsteem X peab alati olema moraalitunnetusega kooskõlas, et olla mõistlik
Ei. Kui meie moraalitunnetus teeks alati (meie väärtuste järgi) õige otsuse, siis ei oleks eetilisi süsteeme vaja. Pigem aitavad nad mõelda äärejuhtudele, mida inimese savanni-optimeeritud aju eriti hästi teha ei suuda.
Olen su poindiga niipalju nõus, et kui X on paljudes olukordades väga kaugel inimese intuitsioonist, võib olla raskem seda usaldada ja võib viia selleni, et keegi päriselt seda ei kasuta. Mulle samas ei tundu, et see utilitarismi puhul eriline probleem on — tean hunnikut utilitariste.
* Isik kui väärtus, mida pole lubatud tappa
Saan su argumentatsioonist aru — peame arvestame ka tulevikupotentsiaali — aga ma ei näe, kuidas need, kellel *oleks olnud* võime arendada välja inimisiksus (raske vaimse puudega inimesed) ja nüüd seda ei ole, erinevad nendest, kellel pole seda võimet kunagi olnud. Tulevikupotentsiaali argumenti ei saa siin rakendada, sest tulevikupotentsiaal on mõlemal 0. Kas tahad öelda, et väärtuslik on ka see, kui kellelgi *on kunagi olnud* võime välja arendada inimisiksus?
Tänan vastamast!
Paar kommentaari. Kirjutad, “Kas eetiline süsteem X peab alati olema moraalitunnetusega kooskõlas, et olla mõistlik
Ei. Kui meie moraalitunnetus teeks alati (meie väärtuste järgi) õige otsuse, siis ei oleks eetilisi süsteeme vaja. Pigem aitavad nad mõelda äärejuhtudele, mida inimese savanni-optimeeritud aju eriti hästi teha ei suuda.”
Kas Sinu väide on see, et eetilisi süsteeme on vaja, et inimesed saaksid enda (eeleksisteerivast) moraalitunnetusest paremini sotti, mis keeruliste küsimuste puhul võib muidu “kokku joosta”? Aga siis tähendab see ka, et moraalitunnetus ise on põhiline, ning igasugused süsteemid on parimal juhul vaid abivahendid – vaade, mida ma arvan, et enamik inimesi tunnistavad, mina sh.
Aga see küsimus omab mõtet minu meelest ainult selle küsimuse valgusel, kas moraal on “reaalne”, st kas me saame selle suhtes eksida, rohkem või vähem tõelisele moraalile lähedal olla, või on eetiliste õpetuste lõppsihiks vaid kooskõlalisuse otsimine tegude ja printsiipide või erinevate printsiipide vahel, mis on iseenesest meie subjektiivsed/meelevaldsed otsused, mille puhul ei saa rääkida tõele lähemal või kaugemal olemisest? Kui me ütleme, et moraal on reaalne (mingid asjad on tõeliselt halvad ja mingid asjad on tõeliselt head), siis võime endiselt öelda, et meie moraalitunnetus on siduv, st me peaksime tegema seda, mis me arvame, et on hea, isegi enda mõistlikele eetikasüsteemidele või autoriteetidele vaatamata. Sest et vastupidine tähendaks, et me oleme valmis tegema seda, mida me tegelikult peame halvaks. Aga meie moraalitunnetus võib ise olla vale ja südametunnistuse järgimine (mida me peame tegema) ei tähenda veel, et me käitume ka tegelikult õigesti. Kui me aga vastame eitavalt (moraal ei ole reaalne, otsime vaid kooskõlalisust) siis ei ole üldse sisu küsimusel, kas me peaksime järgima pigem enda moraalitunnetust või seda, mida mõistlik eetiline süsteem algandmete põhjal meile parajasti väljastab, sest sisu pole väitel, et me üldse peaksime midagi tegema – see saab olla üksnes meie otsus.
Võib-olla see teema läks mul nüüd liiga kaugele, aga eetilised küsimused ongi nii põhjapanevad, et peab alustama üsna kaugelt. Utilitariste võib olla palju, aga see ei elimineeri võimalust, et nad lihtsalt pole mõistnud kõiki utilitarismist tulenevaid loogilisi implikatsioone.
Viimase punkti kohta – ma ei räägi tulevikupotentsiaalist, st millegi võimalikkusest tulevikus, aktualiseerimata võimalusest, vaid potentsiaali olemasolust kui sellisest, mille võrdsustan passiivse võimekusega, st millegagi, mis on juba reaalselt olemas, kuigi ei pruugi veel täielikult avalduda. “Maverick Philosopher” on sellest põhjalikult kirjutanud, näiteks nii:
“Take the fragility of a piece of glass. Its fragility is its potentiality (passive potency, disposition, liability) to shatter in certain circumstances. Consider two panes of thin glass side by side in a window. The two panes are of the same type of glass, and neither has been specially treated. A small rock is thrown at one, call it pane A, and it shatters under the moderate impact. The other pane, call it B, receives no such impact. We know that A is fragile from the fact that it shattered. (“Potency is known through act,” an Aristotelian might say.) We don’t have quite the same assurance that B is fragile, but we have good reason to think that it is since it is made of the same kind of glass as A.
Suppose that B never in its existence is shattered or in any way pitted or cracked or broken. Then its fragility, its disposition-to-shatter (break, crack, etc.) is never manifested. We can express that by saying that the manifestation of the disposition remains an unactualized possibility. That is, the shattering of pane B remains, for the whole of B’s existence, a merely possible state of affairs, a mere possibility.
But that is not to say that the disposition is a mere possibility, let alone that it is unreal. The disposition is as actual as the thing that has it. A disposition is distinct from its manifestation. The disposition is actual whether its manifestation is actual, as in the case of pane A, or merely possible, as in the case of pane B.
So we make a distinction between the (de re) possibility of B’s shattering and B’s disposition to shatter. The first is the possibility of the manifestation of the second. The first may never become actual while the second is as actual as B. What’s more, the possibility of B’s shattering is (in some sense needing explanation) grounded in B’s disposition to shatter.
The point extends to potentialities: it is an elementary confusion to think of unrealized or unmanifested or unactualized potentialities as unactualized possibilia or mere possibilities. For example, a human embryo has the potentiality to develop, in the normal course of events, into a neonate. This potentiality is something actual in the embryo. It is not a mere or unactualized possibility of the embryo. What is a mere possibility is the realization of the potentiality. Just as we must not confuse a disposition with its manifestation, we must not confuse a potentiality with its realization.”
http://maverickphilosopher.typepad.com/maverick_philosopher/2015/07/what-is-potentiality.html
* “Kas Sinu väide on see, et eetilisi süsteeme on vaja, et inimesed saaksid enda (eeleksisteerivast) moraalitunnetusest paremini sotti, mis keeruliste küsimuste puhul võib muidu “kokku joosta”?”
Enam-vähem. Aga moraalitunnetuse roll on pigem aidata valida sobiv eetiline süsteem, pärast mida on parem sisemisest tundest küll teadlik olla (kui eetiline süsteem käsib hunniku inimesi mõrvata, siis tasub samm tagasi võtta), aga natuke skeptiline olla selle otsuste osas.
Mulle tundub, et ei ole erilist põhjust arvata, et üks väärtuste hulk on teistest parem, s.t. ma ei usu, et leidub objektiivne viis võrrelda eetilisi süsteeme. Küll aga saab erinevaid lähenemisi võrrelda näiteks järjekindluse (consistency) põhjal: kui paljud sinu tehtud otsused on kooskõlas su väärtustega? Ideaalis teed muidugi kõik otsused oma eesmärkidele lähemale liikumiseks, aga erinevate kognitiivsete kallete tõttu ei ole aju selles eriti hea.
* “ma ei räägi tulevikupotentsiaalist, st millegi võimalikkusest tulevikus”
Ma saan aru, kuidas see argument toetab väidet, et normaalsed beebid/looted on väärtuslikumad kui loomad. Aga kui sa võtad inimese, kelle puhul on loogiliselt võimatu (või pigem ekstreemselt ebatõenäoline), et temast tulevikus saab teadvusel olend — näiteks sügava ravimatu vaimse puudega inimese — siis see argument ei kehti.
Mind häirib tulevikupotentsiaali argumendi puhul natuke ka see, et see “tõestab liiga palju”, nimelt: kuna lootel on tulevikupotentsiaal, siis on tegelikult ka embrüol tulevikupotentsiaal ja spermatosoidil samamoodi — seega on masturbeerimine ebaeetiline? See on vist veidi ad absurdum, aga küsimus jääb ikka: kui väga paljudel asjadel on tulevikupotentsiaal, siis kuidas võrrelda erinevaid tulevikupotentsiaale?