Elustiilipuhitus: asjade ja kogemuste tagaajamine

Tüüpiliselt tõuseb sissetulek elu jooksul: karjääri edenedes ja oskuste kasvades oleme tööjõuturul rohkem väärt. Seetõttu peaks rahaline olukord vanusega ka aina paremaks minema: suurem sissetulek tähendab rohkem sääste, rohkem investeeringuid ja rohkem finantsturvalisust.

Kasvavale palgale töötab aga vastu elustiilipuhitus (lifestyle bloat): kulude automaatne kasv koos tulude tõusuga. Kui töökohta vahetades tõuseb palk 1500€ pealt 2000€ peale, tekib palju häid mõtteid raha kulutamiseks: auto on juba mitu aastat vana; 50-ruutmeetrine korter hakkab kahele inimesele väikeseks jääma; tavalise õlle asemel tahaks käsitööõlut, mis on filtreeritud läbi kolme liustiku ja käärinud Rooma paavsti keldris.

Mõned kulud ei kuulu elustiilipuhituse alla. Kui mingi väljaminek annab olulise praktilise kasu, ei loe ma seda puhituseks — näiteks on tihti mõistlik pere kasvades muretseda suurem elamispind või auto. Ka võib outsource’imine mõistlik olla: kuna marginaalne euro on rikkale vähem väärt kui vaesele¹, leidub igaühel palk, kust alates on regulaarselt Uberiga sõitmine, väljas söömine või koristaja palkamine rahaliselt mõistlik, sest säästetud aeg on väärt rohkem kui kulutatud raha.

Jaotan elustiilipuhituse kahte klassi: a) asjade tagaajamine ja b) kogemuste tagaajamine.

Asjade tagaajamine

Uute säravate asjade tagaajamine on väga mõnus: mingil viisil suudab Apple panna meid uskuma, et iPhone 7 on palju parem kui 6S. Riiete ostmine — kas viimase rõivamoega kaasaskäimiseks või lihtsalt sellepärast, et uut hilpu “on vaja” — on kasulik H&M-ile, aga tühjendab rahakotti ja täidab kappe riietega, mida me ei kanna.

Minimalism on liikumine, mis keskendub jura eemaldamisele elust, et jääks rohkem ruumi olulisele, kusjuures oluline pole enamasti materiaalne. Idee võtab hästi kokku ühe tuntuma selleteemalise blogi the minimalists tutvustus:

At first glance, people might think the point of minimalism is only to get rid of material possessions: Eliminating. Jettisoning. Extracting. Detaching. Decluttering. Paring down. Letting go. But that’s a mistake.

True, removing the excess is an important part of the recipe—but it’s just one ingredient. If we’re concerned solely with the stuff, then we’re missing the larger point.

Minimalists don’t focus on having less, less, less; rather, we focus on making room for more: more time, more passion, more experiences, more growth, more contribution, more contentment. More freedom. Clearing the clutter from life’s path helps us make that room.

Minimalism is the thing that gets us past the things so we can make room for life’s important things—which actually aren’t things at all.

For us, it all started with a lingering discontent. A few years ago, while approaching age 30, we had achieved everything that was supposed to make us happy: great six-figure jobs, luxury cars, oversized houses, and all the stuff to clutter every corner of our consumer-driven lifestyles.

And yet with all that stuff, we weren’t satisfied with our lives. We weren’t happy. There was a gaping void, and working 70–80 hours a week just to buy more stuff didn’t fill the void: it only brought more debt, stress, anxiety, fear, loneliness, guilt, overwhelm, and depression.

What’s worse, we didn’t have control of our time, and thus didn’t control our own lives. So, in 2010, we took back control using the principles of minimalism to focus on what’s important. (Read about our 21-day journey into minimalism.)

Neil on ka dokumentaalfilm, raamatud ja TED-kõne.

Ma olen varem minimalismist lugenud ja mõelnud, aga pakiliseks on see idee saanud alles viimase pooleteise aasta jooksul: alates 2015. a. septembrist olen kolinud viis korda (loen kolimiseks põhielukoha muutust vähemalt 1 kuuks), sellest kaks lennukiga, kus iga 20kg pagasiühiku transport maksab 30 eurot. Tegelikult meeldib mulle ringi liikuda, sest sõbrad-tuttavad on laiali Euroopa ja isegi Eesti eri otstes, aga ma ei taha kulutada aega asjade triaažile, et kõik kohvrisse mahuks. Seetõttu on mulle sümpaatne omada ainult asju, mis päriselt kasu ja rõõmu toovad, ja ülejäänust lahti saada. Plaanin järgmise poole aasta jooksul seda ka tõsiselt teha.

Minimeerimisel on muidugi ka probleeme. Kuigi minimalism räägib asjadest lahtisaamisest — ja mõned võibki niisama ära visata — vajame tihti vähemalt üht (kvaliteetset) eksemplari, mis asendab hunnikut keskpäraseid: näiteks püsib Merino villast T-särk nädalaid haisuvaba ja seega asendab võib-olla kümmet tavalist T-särki. Probleem on, et kvaliteetsed asjad nõuavad suurt esialgset investeeringut: osta üks 100-eurone T-särk aasta alguses võib olla keerulisem kui osta kord kuus 10-eurone särk.²

Teine raske osa minimalismis on selle ühildamine pere ja lastega — teistega arvestades kaotame vabaduse suvalisel hetkel 80% maisest varast maha müüa või ära visata (aga pere-minimalismi jaoks on samuti nõuandeid).

Hoolimata neist probleemidest on minimalismi põhimõtteid võimalik rakendada igal pool, sest vaikimisi kaldume pigem ülekülluse poole.

Aina uhkemate korterite soovimist nimetasin postituse alguses — loen ka selle materiaalse alla (eriti kuna üür moodustab suure osa väljaminekutest). Kinnisvaras leiduvad ka puhitusele vastupidised minimalistlikud tiny apartment ja tiny house liikumised. Tüüpiliselt üritatakse mahutada 10-30-ruutmeetrisele pinnale kõik, mis kahele inimese eluks vajalik. Hea näide on see 25-ruutmeetrine korter Pariisis:

See 10-ruutmeetrine Rootsi ühikatuba-stuudio läheb veel ekstreemsemaks ja on mõeldud pigem ühele inimesele:

Tillukeste korterite ehitamine on ühest küljest keeruline: ruumi tuleb kasutada kavalalt ja see nõuab tihti eritellimusel valmistatud mööblit ja ebatavalisi seadmeid. Samas lahendavad tillukesed elamispinnad olukorda, kus suurlinnades elamist enamik lubada ei saa (ja peavad seetõttu päevas tunde tööle- või koolisõidule kulutama) ja kuna ruutmeetri hind neis linnades on kõrge, on juba ühe ruutmeetri säästmine väärt investeeringut planeeringu ja mööbli paremasse läbimõtlemisse.

Tallinnas? Praegu pakkumist veidi on, aga suurem osa neist on tagantjärele konverteeritud, mitte spetsiaalselt ehitatud (vahe on selles, kui hästi ruumi kasutada saab: näiteks saab veidi lage kõrgemale tõstes viia voodi lae alla ja selle alust ruumi ära kasutada). Samuti rakendub siin mastaabiefekt: kui ehitada korraga hunnik selliseid kortereid, saaks luua standardplaneeringu ja sisustust hulgi hankida.

Ma pole kindel, kui palju Eestis nõudlust oleks, aga tilluke korter tundub ideaalne noortele — eriti paaridele, kel veel lapsi pole, aga kes tahavad actioni keskmes olla. Ma olen huvitatud arendustest, mis on heas asukohas³, pisikesed ja läbimõeldud — anna teada, kui oled mõnest sellisest kuulnud.

Kogemuste tagaajamine

Kindlasti tead kedagi (kui mitte isiklikult, siis [sotsiaal]meedia kaudu), kelle elu on superpõnev: ta reisib Tšiilisse ja Dubaisse ja Siberisse, teeb Trump Toweri otsast benji-hüppeid, sõidab Lamborghiniga Vahemere ääres, surfab alligaatoril üle Vaikse ookeani ja sööb pilvelõhkuja tipus Bill Gatesi ja Angelina Jolie’ga õhtust.

Selliste inimeste pidev jälgimine Instagramis või YouTube’is tekitab elustiilipuhitust: tugevat tungi mingite kogemuste järele — kellegi teise elu järele. Paratamatult on aga rõõm nendest ajutine: Lõuna-Prantsusmaa rannad ja Himaalaja vaated on ilusad, aga habituatsiooni tõttu ei oska me paari päeva järel neist enam rõõmu tunda.

Teiste elude jumaldamine on asendustegevus: see viib tähelepanu eemale tänasest, praegusest hetkest, mille juures leidub kindlasti ka nauditavat. (Selle mõtte kohta on kindlasti hunnik mõistujutte ja vanasõnu, aga mul ei tule praegu ühtki pähe.) Nii täitub elu püüdlustega säravate kogemuste poole, aga kohale jõudes leiame alati mingi veel säravama eesmärgi ja ei ole kunagi rahul.

Pica

See pealkiri pole vigane: pica (lad. k. “harakas”⁴) on toitumishäire, kus inimesel tekib mingi toitaine puuduse tõttu isu asja järele, mis tegelikult seda ainet ei sisalda: rauapuudus paneb sööma näiteks jääd, juukseid, paberit või mulda.

Kui veidi üldistame, võib picaks nimetada ükskõik millist isu või soovi, mis tegelikku alusvajadust ei rahulda. Näiteks:⁵

• telekavaatamine, et rahuldada suhtlemisvajadust;
• arvutimängude mängimine, et rahuldada õppimisvajadust / tunda, et oled milleski hea;
• veejoomine, et rahuldada vajadust mineraalainete (elektrolüütide) järele;
• ruumis tagasi minemine (nt kunagisse kodulinna tagasikolimine), et rahuldada tahtmist minna tagasi ajas (nt kooliaega);
• kirjatarvete ostmine, et rahuldada vajadust <ülesanne> valmis saada.

Ma väidan, et paljud mõttetud ostud on pica. Ma pole päris kindel, mis on tegelik vajadus, mida ostudega asendatakse — ja eks see on šokolaadi ja uute kingade puhul ka erinev –, aga ostude picana raamistamine tundub kasulik, et ebavajalikumad ära jätta.

Ma väidan ka, et teiste elude ihaldamine on pica. Võib-olla asendab Instagrami kerimine tunnustusvajadust (“ohhh, Kim Kardashianil on nii palju jälgijaid… ma tahaks olla nagu tema”) või hoopis tahtmist leida oma elus tähendust (“ma tahaks ka tuhandete inimeste ees esineda“). Mõlemal juhul tundub mulle, et kasulikum oleks telefon maha panna ja veidi üksinda mõtiskleda (*köhh* mindfulness), aga see pakub loomulikult vähem vahetut rahuldust.

Kokkuvõte

Paljud asjad risustavad su kappe kunagi kasutust saamata. Paljud kogemused, mida inimesed taga ajavad, ei anna loodetut. Nende elust eemaldamine teeb ruumi mõtlemaks, mis on oluline, ja siis selle oma ellu toomiseks.

Kaanepilt: Chris Smith, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin muudetud.

Jaga:

1. Kui teenid 2000€ kuus, on viiel eurol sinu jaoks väiksem tähendus kui miinimumpalga eest töötajal.
2. Kokkuvõttes on võimalik kvaliteetse esemega raha säästa, aga peame kulutama selle summa ühes suures jupis.
3. Mõne kesklinna läheduses oleva transpordisõlme ligidal: näiteks Balti jaama, Viru keskuse või Kristiine keskuse kandis.
4. Tegelikult on olemas ka eestistatud versioon “pika”, aga selle kasutamine oleks liiga segane.
5. Suur osa siin pica kohta kirjutatust, sh enamik näiteid, on pärit CFARi kinnisest meililistist, mitte minu väljamõeldud.