Allakäigutrepp on hea metafoor. Kui trepil komistad, on kõige lihtsam pidama saada esimese sammuga — vastasel juhul lendad inertsiga juba lõpuni välja.
Täpselt vastupidine on teha üks pisike kasulik asi, mis siis imeb sisse produktiivsustsüklisse. See on produktiivsusimeja: nii nagu kõik tolmuimejasse sattunu lõpetab masina kõhus, viib ühe tillukese produktiivse ülesande täitmine korraliku tööpäevani.
Tehnika toetub sellele, et iga väike võit annab pisikese positiivse tagasiside. See omakorda suurendab motivatsiooni nelja faktori hulgast ootust (kui said hakkama pisikese asjaga, siis veidi suurem amps ei ole ka nii raske) ja vähendab tagasiside kaugust (kui oled äsja mingi jupi tööd tehtud saanud, tundub järgmise jupi lõpetamine lähemal) — seega tunned end väikese võidu järel natuke rohkem motiveerituna.
See sobib hästi just nendes ülesannetes, kus a) on selge, mida teha vaja ja b) suurema ülesande sisu on seotud pisikese sammuga. Näiteks:
- sokkide maast üleskorjamine viib toa koristamiseni;
- loenguslaidide allalaadimine viib nende läbivaatamiseni;
- essee/postituse/avalduse jaoks ideede brainstormimine viib mustandi valmiskirjutamiseni;
- klaveril ühe loo mängimine viib pooletunnise harjutamiseni.
Alati ei lähe nii, aga see on okei: väikese asja tegemine ei tohi sundida sind pikema tööga jätkama — see peaks olema loomulik sissejuhatus, mitte range sund. Muidu kaob maagia ära. Päästik/samm-mustrid toetuvadki sellele ideele: päästikule järgnev samm on pisike, aga kui on õigesti valitud, viib ta piisavalt tihti soovitud tegevuseni.
See hea tagasisidemehhanism on ka ohtlik: oletame, et oled endale tööpäevaks seadnud hunniku ülesandeid — ühe suure, kolm keskmist ja viis väikest. Probleem tekib, kui teed kõik väikesed esimesena ära ja siis pead ennast tahtejõuga sundima keskmisi tegema. Suurima ülesandeni jõudes oled väsinud ja ei suuda korralikult keskenduda, kuigi tihti on suurimad ülesanded kõige olulisemad. Nii kannatavad pikaajaline plaanimine ja mitteilmselgete ülesannete lahendamine.
See on ilmselt kõige tüüpilisem viis, kuidas superproduktiivne olemine (paljude ülesannete ärategemise mõttes) saab olla pikaajaliselt halb strateegia1.
Mitmetunniste segamatute keskendumisperioodide puudumine on üldisem probleem — teine põhjus on pidev meili/Messengeri/Whatsappi/Slacki-voog. Lahendus on üsna selge: pane kõik kommunikatsioonivahendid tunniks-paariks kinni (sa ei ole nii asendamatu). Kui see tundub raske, siis keskkonnavahetuse lisamine võib teha keskendumise lihtsamaks: tööta puhkenurgas, kohvikus, coworking space’is või bussis/rongis/lennukis.
Lihtsaim lahendus on lihtsalt väikesele hulgale asjadele korraga keskendumine nii päevade, nädalate kui kuude ajaskaalas. Kui aga nõuame, et paljude asjade hästitegemine on siiski võimalik (kindlasti leidub mõni kuulus inimene näiteks), siis mulle tundub, et kõige olulisem on plaanida lisaks kõvale produktiivsuskeevitamisele aega vabaks mõtisklemiseks.
Mul juhtus see paar aastat enamasti iseenesest siis, kui üritasin magama jääda, aga peatäis vallanduvaid mõtteid ei lasknud. Nüüd olen lugenud paari veidi paremat viisi viia end loovamasse mõtisklemisrežiimi2:
- jõusaali minek
- jalutamine või jooksmine
- autosõit
- joonistamine või värvimine
- duši all käik
- (eriti instrumentaalse) muusika kuulamine
- mediteerimine
- magamine
Oletame, et oled jõudnud tupikusse keerulise ülesande lahendamisel. Siis on õige aeg teha mõnd tegevust ülalolevast niikaua, kuni teadlikud mõtted ülesandest on kadunud; siis saab su alateadvus probleemiga tegeleda.
Teaduslik alus teadliku–alateadliku probleemilahendustehnika vastandamine vist baseerub teadusel — plaanin seda paari lähema kuu jooksul põhjalikult uurida. Igal juhul klapib see mu kogemusega hästi ja olen ideest viimasel ajal palju kasu saanud.
Postituse kaanepilt: Rui Pereira, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.
Jaga:
Märkused
- See on probleem ainult edasijõudnutel — kui su põhiline takistus töötegemisel on prokrastineerimine, siis soovitan enne sellega tegeleda.
- diffuse režiim