Tahan, pean, peaks, kaelaks

I

Mõtle järgmiste lausete peale:

• “Ma peaks tihemini vanemaid külastama.”
• “Ma peaks rohkem trenni tegema.”
• “Ma peaks paremini sööma.”
• “Ma peaks rohkem raamatuid lugema.”

Neid lauseid ühendab kaks asja: a) nad kasutavad vormi “ma peaks X” ja b) kõneleja tõenäoliselt ei ole midagi teadlikult ette võtnud, et panna ennast X-i tegema. Tingiv kõneviis (oleks, peaks, teeks, jõuaks) võib anda edasi üht kahest mõttest: kas kõneleja peab tegevust ebareaalseks või tahab pehmendada väljendusviisi kategoorilisust, taotleda ettevaatlikkust või kõneviisakust.¹ Tavaliselt kasutatakse “peaks”-i just pehmendamiseks — tegelikult ei käsi ju keegi meil ülal loetletud asju teha.²

Mida sa üldse pead tegema? Mõnikord tuttavatega produktiivsusprobleeme arutades ütleb keegi, et talle üldse ei meeldi, et ta peab koolis või tööl käima, eksamiks õppima või ettekandeks valmistuma. Tavaliselt on mu esimene küsimus “aga mis juhtub, kui sa seda ei tee?” ja inimesed ei ole enamasti vastusele mõelnud.

Maailmas on väga vähe täiesti kohustuslikke asju. Ma arvan, et isegi ainult kaks: hingamine ja söömine.³ Kui sa neid ei tee, siis sa sured ära — see on üsna lihtne. Järgmisena tulevad asjad, mida ühiskonnast osavõtmiseks teha tuleb: tänaval kõndides riideid kanda, seadusi järgida⁴, enam-vähem viisakalt suhelda. Need on tehniliselt vabatahtlikud, aga praktikas on vähe inimesi, kes nendest normidest kõrvale kalduvad.

“Käin ülikoolis” või “käin tööl” ei ole kindlasti sama kohustuslikkuse-tasemega kui hingamine või riiete kandmine, mistõttu ei ütle ega mõtle ma kunagi, et pean neid tegema, ja on veider, kui teised nii ütlevad.

Ma tahan ülikoolis käia, sest see annab mulle oskused ja diplomi ja suhtlusvõrgustiku, mis omakorda tõstab tõenäosust, et saan tulevikus teha tööd, mis mulle meeldib ja millel on kaugem eesmärk kui kasumi teenimine.

Ma tahan tööl käia, sest see annab mulle raha⁵, mis võimaldab mul katuse all elada, süüa osta ja võib-olla aeg-ajalt reisil käia või Eestisse lennata — see võimaldab mul mugavalt elada ja õpinguid rahastada.⁶

Ma tahan trenni teha ja tervislikult süüa, sest see aitab mu tervist paremas korras hoida, mis omakorda aitab mul pikemalt/kvaliteetsemalt elada.⁷

Ma tahan raamatuid lugeda, sest see on minu jaoks tihti kiireim info omastamise viis ja annab mulle uusi teadmisi või kogemusi, mis teevad mu maailmapilti täpsemaks ja võib-olla aitavad mind kuidagi tulevikus (või juba täna).

II

Ilmselt märkad siin mustrit. Kui pead, siis keegi või miski väline sunnib sind ja see ei puutu eriti su eesmärkidega kokku. Kui tahad, siis tavaliselt sellepärast, et oled ennast veennud, et see on kooskõlas su eesmärkidega. Kui sa peaks, siis sa tegelikult tahad, aga a) see ei ole kohustuslik (sa ei pea) ja b) sa ei ole suutnud end seda tegema panna (osalt mittekohustuslikkuse tõttu).

Huvitaval kombel aitab “peaks” tüüpilise kasutusviisi tõttu diagnoosida probleemseid kohti oma elus. Kui kuuled end ütlemas “ma peaks X”, siis see on hea koht, kus võtta korraks aeg maha ja mõelda, miks sa seda arvad. Mida X annab? Kas leidub mingi lihtsam viis sama saavutada? Mis siis, kui sa X-i tegemata jätad — seni on see ju töötanud?

Selline kiire eesmärkide analüüs võib viia kahe tulemuseni: a) leiad, et X ei olegi tegelikult oluline ja otsustad seda mitte teha ja b) mõtled läbi põhjused X-i teha, mis annab motivatsiooni pihtahakkamiseks. Mõlemad on head tulemid, sest aitavad eemaldada kognitiivse dissonantsi, mis tekib kahe vastandliku asja uskumisest: et X on oluline ja et sa ei tee seda.

III

Mida siis teha, kui kuuled ennast mõtlemas või ütlemas “ma peaks”? Sõltub, kui palju sul aega on.

• Vähemalt 10 sekundit: pane esimeseks võimalikuks ajaks meeldetuletus järgmise sammu jaoks.
• Vähemalt 5 minutit: sõnasta küsimus “miks teha X”, pane taimer 5 minutiks ja tegele eesmärkide sõnastamise ja väiksemaks lahutamisega. Kui pärast seda tundub X ikka oluline, siis leia veel 10 minutit järgmise sammu jaoks.
• Vähemalt 10 minutit: tee läbi eelmine samm. Seejärel sõnasta küsimus “kuidas saan panna ennast tegema X”, pane taimer 5 minutiks ja kirjuta üles kõik, mis pähe tuleb. Kui aeg täis saab, vali välja kõige paremad ideed ja vii need ellu (see ei pruugi allesjäänud viie minutiga tehtav olla, aga on hea algus). Tavaliselt sisaldab see midagi stiilis “kujunda endale harjumus ‘KUI [sündmus või mõte], SIIS [tegevus]'”⁸.

Pärast seda protsessi saad ilma tingiva kõneviisita öelda, kas tahad või ei taha X-i teha, ja kui tahad, siis on plaan olemas.

Jaga:

1. Vt Wikipedia (et): kõneviis.
2. Kui sul pole just väga ranged vanemad või karm personaaltreener.
3. Hingamist saab tehniliselt lasta ka masinal teha ja söömise asemel saab vist toitaineid otse verre lasta, aga ma ei ole kindel, kui pikalt selline elu kestab.
4. Või vähemalt neid rikkuda ainult siis, kui keegi teada ei saa.
5. Enamasti ka kasulikke oskusi, aga eeldame siin, et töötan 100% raha pärast.
6. Või kellelgi teisel: oma peret ülal pidada, tulevikku rahaliselt kindlustada, efektiivsele heategevusorganisatsioonile annetada jne.
7. See võib olla ka omaette eesmärk, aga pikemalt elamiseks on ka häid instrumentaalseid põhjuseid. Eluea pikendamise tehnoloogia ja meditsiin arenevad kogu aeg ja mida kauem sa elad, seda suurem on tõenäosus, et inimkond jõuab surma lahendamiseni. Parem tervis võib aidata sul elada selle hetkeni, kust alates keegi enam ei sure — ja siis on sul lõpmatult (või vähemalt inimkonna lõpuni) aega tegeleda ükskõik milliste oma eesmärkidega ja ise valida, kas ja millal surra.
8. Tegelen praegu selliste harjumuste kujundamisega ja olen sellest ka pikemalt kirjutanud.