Romantika I: suhetest Süsteem 2-ga mõtlemine

Olen seni kirjutanud hunnikul erinevatel teemadel — ebaõnnestumisest ja statistikast räpi ja narkootikumideni — aga seni mitte kordagi romantilistest suhetest. Hiljuti ühe sõbraga peetud vestlus pani mind tahtma teemat pikemalt avama.

Suhted on ilmselgelt emotsionaalne teema, seega on tihti raske rakendada neile ratsionaalset, Süsteem 2 mõtlemist. See teeb suhteotsused eriti raskeks — oleks päris raske autot osta, kui iga auto tekitaks sinus segu soojadest, ärevatest, seksuaalsetest ja paljudest muudest tunnetest — eriti arvestades, et igasugused mõtlemiskalded on end sügavalt inimese ajju istutanud.

Tänane postitus on essee-stiilis argumentatsioon, mis toetub minu kogemusele ja üldisele lähenemisele elule. See ei ole empiiriliselt tõestatud¹ või loogiliselt parim lähenemine, seega soovitan rakendada mõõdukat skepsist.

Kas ja miks?

Peaaegu igas tegevuses on kriitiline läbi mõelda oma eesmärgid. Suhete puhul on eesmärkidest kohmakas rääkida; pigem tasub kirjeldada, millises suhtes tahaksid olla. See on kasulik hoolimata sellest, kas oled hetkel vallaline või mitte: kui oled suhtes, siis aitab see paremini aru saada probleemidest²; kui oled vallaline, siis aitab see partneri valikul. Paar näidet lausetest, mis võivad³ iseloomustada head partnerit:

• tunned ennast temaga koos viibides hästi;
• saad temaga (peaaegu) täiesti aus olla;
• väärtustad temaga samu asju, näiteks matemaatilist maailmapilti või lähedasi sõprusi või uusi kogemusi;
• saad temaga põnevatel teemadel rääkida.

Selgelt sisaldab see ka asju, mida ka sinu käitumine mõjutab; see pole nimekiri omadustest, mis partneril peavad tingimata olema, vaid sellest, milline näeb sinu jaoks välja hea suhe. Üks viis selle kirjelduse väljamõtlemiseks on võtta ette valge paber, panna viieks minutiks taimer ja kirjutada üles kõik, mis pähe tuleb. Selleks, et aru saada, kas nimekiri on täielik, võid visuaalselt kujutada ette suurt punast nuppu, mille vajutamine annaks kõik selles nimekirjas olevad asjad ilma suhtesse astumata — kas vajutaksid? Kui ei, siis jätsid ilmselt midagi kahe silma vahele. Minu kirjelduses on umbes 10-15 erinevat pointi, mis võtavad kokku mu praeguse parima hinnangu.

Loomulikult tuleb küsimust ka vaadata teiselt poolt: mida suhe ära võtab? Kõige tugevam argument siin on erinevad piirangud: suhte ülalhoidmine võtab palju aega ja seega vabadust; enamasti on suhted monogaamsed ja välistavad romantilise või seksuaalse kontakti teiste partneritega. On ka pisemaid argumente: näiteks võib 25-aastasel naisel olla tööleidmine või ametikõrgenduse saamine vallalisena lihtsam, kuna otsustajad ei karda, et ta varsti lapsepuhkusele läheb⁴, või on samas vanuses mehel vallalisena raskem tööd leida, sest suhtes mehi tajutakse stabiilsema ja usaldusväärsemana⁵.

Mulle tundub, et tegu on force multiplieriga: hea suhe aitab kogu ülejäänud elus — tööl, õpingutes, sõbrasuhetes — kaasa, aga halb suhe teeb kogu ülejäänud elu halvemaks.

Leidmine ja valimine

Et aru saada, milline keegi partnerina oleks, on oluline ta tausta, väärtusi, huve ja kõike muud tema juures hästi tunda. Selleks hea viis — ja see ei tule ilmselt üllatusena — on päriselt huvituda, millest inimesed hoolivad. Hea strateegia ükskõik millisele uuele tutvusele läheneda on esialgu eeldada, et sellest võib tulla tugev sõprus ja üritada rääkida sügavalt põnevatest asjadest. Kui tuleb välja, et keegi on nii äge, et oleksid valmis temaga suhtes olema, siis on väga hästi — ja kui ei, siis oled sellegipoolest loonud sõpruse uue inimesega ja saanud teada, millest ta hoolib.

Halb strateegia on läheneda (pool)võõrale inimesele kavatsusega kindlasti suhtesse minna. Sa ei saa enne inimest hästi tundmata teada, kui hästi sobite⁶, ja on väga raske kedagi ausalt tundma õppida, kui vestluse kohal ripub kogu aeg potentsiaalse suhte pilv.

Nüüd üks statistiline argument ka: oletame, et kõik inimesed maailmas mingitel muutmatutel põhjustel kas sobivad sinuga või mitte ja vahepealseid variante pole, kusjuures sobijate osakaal on p (kui p=0.3, siis 1000 suvalisest inimesest keskmiselt 300 sobivad sinuga)⁷. Kui su eesmärk on leida keegi, kes sinuga sobib, siis iga järgmise inimese ‘läbivaatamine’ tõstab õnnestumise⁸ tõenäosust. Siit teoreem: rohkemate potentsiaalsete partneritega suhtlemine annab selles mudelis keskmiselt parema tulemuse kui lihtsalt esimese valimine. Järeldus: inimene, kes oli su keskkooli klassikaaslane, ei ole tõenäoliselt optimaalne partner.

See on muidugi ülelihtsustus. Võib-olla ei sõltu suhte kvaliteet peaaegu üldse partneri sisemisest sobivusparameetrist, vaid ainult koosveedetud ajast ja suhtesse panustatud effortist. Sel juhul võib keskkooli klassikaaslane (või ideaalis isegi sõber lasteaia sõimerühmast) olla parim kaaslane.

Vaevalt kumbki äärmus tõsi on, aga selle küsimuse saab ka matemaatiliselt paremini formuleerida. Oletame, et meil on fikseeritud arv n potentsiaalset kandidaati, keda kordamööda läbi vaatame. Oletame veel, et pärast iga kandidaadi läbivaatamist peame valima kahe variandi vahel: kas a) lõpetada kogu protsess ja jääda selle kandidaadi juurde, või b) jätta see kandidaat lõplikult kõrvale ja võtta järgmine.

Need eeldused ei kirjelda suhteid ideaalselt, aga enamiku inimeste jaoks üsna hästi: iga potentsiaalse partneri katsetamiseks on ainult üks võimalus ja otsus tuleb teha kohe (mitte pärast kõigi põnevate inimeste katsetamist), kusjuures see otsus on lõplik ja valida saab ainult ühe inimese (selle matemaatilise ülesande üks nimi ongi marriage problem). Igal juhul tuleb välja, et nendel tingimustel leidub üks tõestatult optimaalne lahendus: vaata läbi esimesed 37% kandidaatidest, et luua endale ettekujutus, mis saadaval on, ja pärast seda vali esimene, kes on seni läbivaadatutest parim. Konkreetselt: eeldades, et umbes 20 inimesega suhte proovimine oleks sinu absoluutne maksimum, oleks parim lähenemine testida esimest 7 inimest natuke aega⁹, hoida meeles neist parim, ja siis ülejäänud 13-st valida esimene, kes on veel parem kui eelnev parim.

Kui oled matemaatik, siis võib-olla panid tähele, et eelduseks on fikseeritud n, mis kindlasti ei ole tõsi — kes teaks sündides, mitu suhtekandidaati ta elu jooksul läbi plaanib vaadata? — ja lisaks pead suutma täpselt järjestada kõik inimesed, kelle läbi vaadanud oled. Kui oled normaalne inimene, siis märkasid ilmselt veel üht viga: inimeste suhteks ‘proovimine’ sajaprotsendilise kavatsusega neist pärast lahku minna oleks kohutav käitumine.

Mõlemad mudelid on liiga lihtsad, et sealt konkreetseid soovitusi saada, aga mulle tundub, et enamik inimesi katsetavad pigem liiga vähe — valivad esimese partneri, kellega suhe kohe katki ei lähe. See võib olla kultuuri küsimus: mõnel pool aktsepteeritakse pikka rodu endisi suhteid vähem kui mujal, mistõttu võib katsetamine põhjustada ühiskonna halvakspanu.

Plaanisin tegelikult kirjutada sama teema teisest suurest küljest — kuidas mõelda suhteprobleemidest –, aga siin postituses on kokku juba üle tuhande sõna, seega jätan selle teema mõneks nädalaks lähitulevikus.

Kaanepilt: rosipaw, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.

Jaga:

1. Andmepunkte küll on, aga ainult üks: olen oma suhtega rahul.
2. Hägune tunne “ma ei taha selles suhtes olla” on emotsionaalselt raskem ja keerulisem lahendada kui spetsiifiline teadmine, mis sinu jaoks suhtes täpselt puudu on.
3. Ilmselt on ka universaalseid hea suhte omadusi, aga pigem soovitan mõelda, mida sina pead heaks partnerluseks selle asemel, et kasutada ühiskonna, oma sõprade või vanemate definitsiooni.
4. Ma ei ütle, et see on okei või et see tingimata Eestis nii on — lihtsalt see võib olla üks argument.
5. Jällegi, ma ei tea, kas see on tõsi, ja pole kindel, kas see on hea heuristik inimeste usaldusväärsuse hindamiseks.
6. Kui tead tõestatavalt head algoritmi selle ennustamiseks, siis anna teada — see oleks väga põnev.
7. See on Bernoulli jaotus parameetriga p.
8. vähemalt ühe sobiva inimese leidmise
9. mitte korraga