Romantika I: suhetest Süsteem 2-ga mõtlemine

Olen seni kirjutanud hunnikul erinevatel teemadel — ebaõnnestumisest ja statistikast räpi ja narkootikumideni — aga seni mitte kordagi romantilistest suhetest. Hiljuti ühe sõbraga peetud vestlus pani mind tahtma teemat pikemalt avama.

Suhted on ilmselgelt emotsionaalne teema, seega on tihti raske rakendada neile ratsionaalset, Süsteem 2 mõtlemist. See teeb suhteotsused eriti raskeks — oleks päris raske autot osta, kui iga auto tekitaks sinus segu soojadest, ärevatest, seksuaalsetest ja paljudest muudest tunnetest — eriti arvestades, et igasugused mõtlemiskalded on end sügavalt inimese ajju istutanud.

Tänane postitus on essee-stiilis argumentatsioon, mis toetub minu kogemusele ja üldisele lähenemisele elule. See ei ole empiiriliselt tõestatud1 või loogiliselt parim lähenemine, seega soovitan rakendada mõõdukat skepsist.

Continue reading

Kuidas täpsemaid otsuseid teha: tõenäosustes mõtlemine

Viimasel ajal olen pidanud oma Facebooki uudisvoogu sirvides mitu korda grimasse tegema: kõigepealt MMSi saaga peale, kus inimesed kasutasid enda ja oma laste ravimiseks mürgist ainet, ja täna ema peale, kes keeldus andmast keemiaravi oma ajukasvajaga tütrele ning “otsustas hakata tütart ravima end teenäitaja-terapeudiks kutsuva mehe näpunäidetel” (ma ei süüdista siin muidugi ainult ema — “teenäitaja-terapeut” kannab vähemalt sama palju süüd).

Aga kas tegu on ikka lollusega? On ju piisavalt näiteid sellest, kuidas inimkond on midagi arvanud ja siis paar hullu on näidanud, et see on vale (kusjuures need hullud on seejuures tugevalt hukka mõistetud): näiteks arstid hakkasid käsi desinfitseerima alles 19. sajandi lõpus. Kuidas peaksime tegema otsuseid olukorras, kus kõik ei ole mustvalge?

Continue reading