Produktiivsuse piirid

Kolleeg püstitas hiljuti küsimuse: mis on maksimaalne saavutatav produktiivsus ühe päeva jooksul? Ma ei osanud kohe head vastust anda, seega kirjutan nüüd põhjalikumalt. Täpsemalt tahame teada, kui palju produktiivseid tunde saab päevas ja nädalas olla, et näiteks viie aasta jooksul läbi ei põle.

Kindlasti saame hinnata produktiivsuse ülempiiri. Kui eeldame, et nädalas on kuus tööpäeva¹ ja miinimumkulu on:

• magamiseks 8h ööpäevas,
• igaks toidukorraks 20 minutit koos toiduvalmistamise või söögikohta kohaleminekuga,
• füüsiliseks tegevuseks keskmiselt 20 minutit päevas (nädala keskmisena),
• pesemiseks jm hügieenihoidmiseks 20 minutit päevas,
• riiete, söögi, majapidamistarvete jms ostmiseks/hooldamiseks/koristamiseks 20 minutit päevas,

siis jääb ööpäevast üle 14 tundi töö tegemiseks. Ma arvan, et see on piisava pühendumise, muust elust loobumise ja elu tippvormis olemise korral ka päriselt saavutatav.

Veidi suurejoonelisemat elu elades kulusid lisandub:

• tööle/kooli ja tagasi transpordiks 30 minutit kummaski suunas (sh talvel saabaste ja mantlite rakendamine ja eemaldamine),
• sõprade-tuttavatega kohtumiseks 60 minutit nädalas pluss 15min transpordiaeg kummaski suunas,
• partneriga suhtlemiseks või tulevase partneri leidmiseks 60…360min nädalas sõltuvalt soovitud intensiivsusest.

Neid lisakulusid maha lahutades jääb alles 11,5…12,5 tundi.

Ülempiiri lähedal elamine tähendab, et pead kõike tegema väga lihtsalt ja efektiivselt, mitte raiskama rohkem kui paar minutit päevas sotsiaalmeediale ja sõpradele ja kohvi nautimisele, mitte lugema (mitteproduktiivses kategoorias olevaid) raamatuid, mitte nautima kuuma dušši, mitte poole tööpäeva pealt kolleegidega juttu ajama… Ja vastutasuks saad nädalas 70-75 produktiivset tundi. Võib-olla läheb see arvutus vastuollu mingi vaimse tervise rusikareegliga (nt “kuluta rohkem kui 50 tundi aastas inimestega suhtlemisele”) või on praktikas võimatu (nt võtab liiga palju raha), aga ülempiiriks tundub ta sobivat.

Ilmselge alampiir on null tundi päevas. Veidi kasulikum on vaadata laialt levinud 8-tunnist tööpäeva (viis päeva nädalas) ja teha arvutusi selle põhjal. Minu kogemus on, et kui reserveerin endale 8-tunnise lõigu tööpäevaks, siis tegelikke tööminuteid kokku lugedes — arvestamata lõunat, vetsuskäimist, pause monitorist eemaldumiseks, lühikesi vestlusi töökaaslastega, sotsiaalmeediasse vaatamist jms — saan tehtud umbes 6 tunni jagu tööd, s.t. produktiivsuskoefitsent on 75%. Kuna kõik täiskohaga töötajad saavad 40-tunnise töönädalaga päris pikalt hakkama², võime võtta alampiiriks 6 tundi * 5 tööpäeva = 30 tundi.

*

Enamik inimesi elavad 6 tunni piirkonnas. See võibki olla okei, sest elus on ka muid asju peale töö, aga neile, kes tahavad kogu päeva võimalikult produktiivselt ära kasutada, on oluline aru saada, kuidas vaikselt liikuda 12 tunni poole. Ükski allolevatest asjadest ei kirjuta ette “produktiivse” tähendust: see võib sinu jaoks sisaldada raamatulugemist, kampsunikudumist, programmeerimist, tipptasemel sport või mida iganes muud.

Ma olen sellest teemast palju ja spetsiifiliselt kirjutanud, aga enamik nõust on olnud pigem kasulik madalal rippuvate puuviljade korjamiseks. Alates Starshipis alustamisest on iga tund mulle veel palju väärtuslikum kui varem, seega olen pikemalt mõelnud, mis on head produktiivsustehnikad juba produktiivsetele inimestele, ja neid asju oma elus rakendanud.

Esiteks, raha vahetamine aja vastu ehk outsourcing. Pea kõik tegevused, mida sa sisemiselt ei naudi, on võimalik sisse osta, ja kui sisseostmise hind on piisavalt palju madalam kui sinu tunnihind korda kulutatav aeg, on valik väga selge. Näiteks:

• Autosõidu asemel taksosõit — kohale jõuad sama kiiresti, aga saad roolimise asemel mõelda või suhelda või lugeda.
  • Sarnane, aga veidi pikaajalisem strateegia on osta/üürida korter kohas, mis on ühistranspordiga väga hästi ühendatud. Kui kulutad 100 eurot kuus rohkem 30-minutise igapäevase ajavõidu nimel, maksad ühe tunni säästmiseks 6,7 eurot.
• Poodlemise asemel internetist asjade ostmine — internetis saab kasutada Ctrl+F’i, sorteerida hinna vm omaduse järgi ning kergesti võrrelda teiste toodetega. Lisaks säästad sõiduaja.
  • Toiduainete internetist ostmine: Selveril, Coopil ja Maximal on e-poed, kust saab vist pea kõiki tooteid ning kaup tuuakse koju kätte. Kohaletoimetamine on Selveril üle 40€ ostudel tasuta ja alla selle u 4€ (aga kui ajasääst on näiteks 1h, on see paljudele mõistlik vahetus).
• Söögivalmistamise asemel väljas söömine.³
• Koristamise sisseostmine, eriti kui sa seda ei naudi. Hiljuti Eesti turule sisenenud ettevõte Moppi pakub koristusteenust 15€/h (ma pole seda veel kasutanud).

Üldpõhimõte on mõelda igal sammul, kas tegevus on väärt sinu aega, ja kui pole, leida viis see kellelegi teisele anda. Ülalolev kehtib peamiselt juhul, kui iga vabanevat tundi on võimalik produktiivselt ära kasutada; kui töötad 40h nädalas ja ülejäänud ajaga pole midagi teha, on su marginaalne tunnihind madal ja seega outsourcing pigem halb valik. Samas saaks su vaba aeg olla palju väärt: kui õpiksid midagi, mis paneb sind tulevikus paremasse positsiooni, peaksid olema sellesse nõus ka investeerima.

Teiseks, tegevuste varieerimine. Sama asja 12 tundi järjest teha on väga nüri ja see on üks põhjus, miks pikalt produktiivne olla on väga raske. Lahendus on teha erinevaid tegevusi: näiteks mina vaheldan töö juures paari tunni kaupa programmeerimist, plaanimist/mõtlemist ja muid tegevusi ja õhtul kodus tavaliselt koodi ei kirjuta. Selle asemel tegelen õhtuti Data Science Estonia, 20midagi, blogi, ürituste korraldamise, lugemise, mõtlemisega vms — need on samuti minu jaoks produktiivsed tegevused, aga piisavalt erinevad, et lähenen neile põnevuse, mitte tüdimusega.

Kolmandaks, sünergia. Mõned tegevused ei võta täit tähelepanu ja võimaldavad seega samal ajal teha midagi muud produktiivset. Näiteks Tallinnast Tartusse sõites võid rääkida sõbraga, hommikul tööle sõites kuulata podcasti või õppida (minu parim õppimistrikk on teha iga päev bussis Anki kaarte), ühe tuttavaga kohtudes kutsuda kaasa teise, teha trenni või mõnd projekti koos sõbraga. Mõnikord on kahe tegevuse summa isegi suurem kui kummalgi eraldi.

Neljandaks, standardite langetamine, või pigem ühe kriteeriumi vahetamine teise vastu. Soylenti võtab oluliselt vähem aega kui kokkamine või väljas söömine, aga maitseb halvemini. Matkariided vajavad vähem triikimist ja pesemist, aga näevad see-eest veidi halvemad välja. Nädalase vahe asemel kord kahe nädala jooksul koristamine tähendab tolmusemat korterit, aga kahekordset ajavõitu. Palga ja elukvaliteedi kasvades tõusevad ka ootused; nende teadlik langetamine aitab kergemini teha kompromisse aja võitmiseks.

*

Ma ei arva, et nädalase suhtluse rangelt 60 minutile piiramine on hea mõte. Ma ei ütle ka, et produktiivsus on elu ainuke eesmärk (kuigi definitsiooni järgi — “tulemuslik” — ta seda peaaegu on). Kui me ei mõtle, mis ajalisi, rahalisi ja muid kompromisse teeme, võivad nad tulla halvad, mistõttu on oluline teha neid tahtlikult.

Kaanepilt: Kitty Terwolbeck, avaldatud litsentsi CC BY all.

Jaga:

1. Võib-olla suudab keegi teha järjepidevalt tuhandeid päevi järjest tööd; enamik pigem mitte.
2. Kuigi tehniliselt saab Eestis ka iga 12-nda tööpäeva ehk ühe kuu aastas vabaks.
3. Kuigi see ei pruugi olla väga tervislik, sest enamik söögikohti optimeerivad maitset, mitte tervislikkust.