Allakäigutrepp on hea metafoor. Kui trepil komistad, on kõige lihtsam pidama saada esimese sammuga — vastasel juhul lendad inertsiga juba lõpuni välja.
Täpselt vastupidine on teha üks pisike kasulik asi, mis siis imeb sisse produktiivsustsüklisse. See on produktiivsusimeja: nii nagu kõik tolmuimejasse sattunu lõpetab masina kõhus, viib ühe tillukese produktiivse ülesande täitmine korraliku tööpäevani.
19. detsembril vigastasin saalihokit mängides paremat põlve ja pidin pea 2 nädalat karkudega käima. Selle aja jooksul pidin käima supermarketis ja apteegis, üsna palju ühistransporti kasutama, eksami kirjutama ja Zürichist Tallinnasse lendama.
See aeg pani mind nägema elu veidi teisest perspektiivist. Kui tüüpiliselt olen tänaval kõndides veidi kärsitu ja natuke pahane kõigi peale, kes liiklusvoolu takistavad (loe: minust aeglasemalt kõnnivad), siis nüüd olin ise aeglane.
Kohmakalt karkudel liikumine on juba iseenesest raske: käed saavad palju koormust ja ville, tempo on mitu korda tavalisest madalam, kukkumisoht on suur. Niimoodi kilomeetri läbimine on korralik trenn. Õnneks on võimalik Google Maps’ilt küsida teekond, mis vajab minimaalselt kõndimist — sellest on juba suur abi.
Aga füüsilisest raskusest hullem on psühholoogiline. Teadmine, et transpordiks tuleb varuda tavapärasest kolm *korda* rohkem aega, sest ma ei saa vajadusel trammile joosta; et kui mõni liin parasjagu ei tööta, siis võib järgmisse peatusse kõndimine võtta 20 minutit. Teadmine, et nüüd olen mina see aeglane liikleja, kes mulle muidu pinda käib. Ma pean ennast keskmisest rahulikumaks ja psühholoogiliselt tervemaks inimeseks, aga tundsin mitu korda, et tahaks ennast haletseda.
Kõik see tähendas praktikas, et kui loeng, koosolek või muu kokkusaamine polnud hädavajalik, siis jäin lihtsalt koju. See aeg kestis küll ainult paar nädalat mu elust, aga sama juhtub ilmselt tulevikus uuesti palju pikemalt: kui tervis hakkab vanaduses halvenema. Ma ei oota eriti aega, kus iga samm, kummardamine, asjade tõstmine — ükskõik milline liigutus — tekitab vaeva.
Kui panna kokku a) raskendatud liikumine ja b) üsna madal sissetulek, siis on tegelikult ime, et näeme tänavatel nii palju vanu inimesi. Tervena on mul tagantjärele raske empatiseerida kargu-Taivoga, aga ma mäletan, et see oli raske.
Mu postitustel ei ole tavaliselt otsest moraali, aga seekord on:
Mu praegune parim oletus. Algoritmi nägemiseks keri alla ↓. Seletan samme siin postituses ainult lühidalt; kui kunagi mõnest põhjalikumalt kirjutan, panen lingi ka siia.
Tüüpiline uusaastalubadus näeb välja selline:
Tuleb mõte midagi ära teha — näiteks jälgid Instagramis bikiinipiltide fetišiste ja tahad endale samasugust keha, või loed IT-töötajate kõrgetest palkadest ja otsustad ka sinnapoole liikuda. Esimese jaanuari hommikul otsustad: “nüüd söön palju tervislikumalt ja teen trenni” või “õpin programmeerima” ja siis jätkad pohmelliravi Netflixiga.
Järgmine kord, kui “lubadus” meelde tuleb, tunned end halvasti, et kuhugi jõudnud pole ning eesmärk muutub aina vastumeelsemaks. Jaanuari lõpuks on see mõtteist kadunud.
Mul on uusaastalubadustega kaks probleemi. Esiteks on 1. jaanuari piirkond suvaline aeg oma elu muutmiseks — miks mitte teha seda siis, kui vajadus tekib? Aga mu peamine vimm on ülalkirjeldatud protsessi vastu: see lihtsalt ei tööta.
See piim-põhjustab-surma uuring, mida paljud Facebookis jagavad, ei ütle tegelikult, et piim põhjustab surma. Artikkel leiab korrelatsiooni: inimesed, kes joovad rohkem piima, surevad natuke kõrgema tõenäosusega: >3 klaasi päevas joovad mehed umbes 1.1x rohkem [naised 1.7x rohkem] kui <1 klaasi päevas joovad mehed [naised].
Autorid ise on ettevaatlikud tulemuste tõlgendamisel (Conclusion sektsioonist):
A higher consumption of milk in women and men [—] may be associated with a higher rate of death. Consequently, there may be a link between the lactose and galactose content of milk and risk as suggested in our hypothesis, although causality needs be tested using experimental study designs.
[—] The results should, however, be interpreted cautiously given the observational design of our study. The findings merit independent replication before they can be used for dietary recommendations.
Tüüpiliselt võetakse selliseid esialgseid uuringuid kui suunist, mida tasub edasi uurida, aga kindlasti mitte lõpliku sõnana teemal.
Aga muidugi on Postimehel mingi kõrvaltee tõeni. Miks muidu kirjutaks Heilika Leinus: “kolm klaasi piima päevas võivad lõppeda surmaga”, “piimaga liialdamine võib hoopis tappa” ja siis räägiks lehmapiima alternatiividest. Kuigi uuringu autorid ütlevad: “The findings merit independent replication before they can be used for dietary recommendations.” Ja “causality needs be tested using experimental study designs“.
Teadustulemuste valesti raporteerimine ei ole kahjulik mitte ainult sellepärast, et inimesed hakkavad uskuma asju, mis ei ole tõsi. Lisaks teeb see teaduse palju ebausaldusväärsemaks: kui kõiki esialgseid mitte eriti tugevaid tulemusi raporteeritakse kui “PIIM TULEB PIMEDAS SU MAJJA JA LÕIKAB SU KÕRI LÄBI” ja hiljem selgub, et tegelikult ei suutnud keegi seda tulemust replitseerida, siis ei olegi mõistlik (Postimehe kaudu raporteeritud) teadust uskuda. See on väga halb.
Avaldasin postituse kõigepealt Facebookis.
Pean nimekirja asjadest, millest tahan kunagi kirjutada. Aeg-ajalt (kord nädalas) võtan sealt ühe teema ja kirjutan postituse, aga mõned küsimused jäävad alati kõrvale, sest tunduvad kas liiga ebaolulised või pisikesed, et omaette postitust vääriks.
Tänane postitus on just sellistest väikestest küsimustest.
Allolev põhineb umbes 50% Chade-Meng Tan’i raamatul Joy on Demand ja 50% minu vestlustel sõpradega ja enda kogemusel õnnelikkuse teemadel.
Me räägime endale õnnelikkuse kohta igasuguseid lugusid.
“Ootan juba suve, sest siis saan rahulikult puhata ja olen lõpuks eluga rahul.”
“Mulle ei meeldi siin linnas elada, aga kui ma Londonisse või New Yorki koliks, vot siis ma oleks oma eluga rahul.”
“Kui ma rohkem teeniksin, oleks mu elu nii palju parem.”
“Uus iPhone teeks mu nii palju õnnelikumaks.”
Need laused võivad vabalt kehtida — mina oleksin ka korraks õnnelikum, kui saaksin uue iPhone’i. Probleem on, et kõik ülaltoodu teeb õnnelikkuse tugevalt sõltuvaks millestki välisest — teise linna kolimisest, puhkuse kättejõudmisest või millegi materiaalse saamisest.
Riigi kodanike palk näitab midagi olulist riigi kohta: näiteks saab iga eestlane võrrelda, kas ta teenib teistest eestlastest rohkem või vähem. Uudistes, raportites ja igasugustes analüüsides räägitakse enamasti keskmisest palgast ja kuigi aritmeetiline keskmine on kõigile selge tõlgendusega arv, ütleb see palgajaotuse kohta väga vähe.1 Paljudes olukordades on keskmise palga vaatamine sama kasutu nagu ütlemine, et keskmisel inimesel on pool peenist ja üks rind.
Milline on siis Eesti palgajaotus? Guugeldades “eesti palgajaotus” on esimene tulemus palgajaotustest, mida tegin Bondora avalikke andmeid analüüsides. Delfi Ärileht on küll natuke kirjutanud keskmise ja mediaani erinevusest, aga täielikku jaotust ei suuda ma internetist leida. Sellepärast teen täna väga lühikese postituse Eesti palgajaotusega, et see oleks kuskil internetis olemas, ja jätan interpreteerimise mõneks teiseks korraks.
Siin ta on (2014. aasta andmetel):
