Viimasel ajal olen pidanud oma Facebooki uudisvoogu sirvides mitu korda grimasse tegema: kõigepealt MMSi saaga peale, kus inimesed kasutasid enda ja oma laste ravimiseks mürgist ainet, ja täna ema peale, kes keeldus andmast keemiaravi oma ajukasvajaga tütrele ning “otsustas hakata tütart ravima end teenäitaja-terapeudiks kutsuva mehe näpunäidetel” (ma ei süüdista siin muidugi ainult ema — “teenäitaja-terapeut” kannab vähemalt sama palju süüd).
Aga kas tegu on ikka lollusega? On ju piisavalt näiteid sellest, kuidas inimkond on midagi arvanud ja siis paar hullu on näidanud, et see on vale (kusjuures need hullud on seejuures tugevalt hukka mõistetud): näiteks arstid hakkasid käsi desinfitseerima alles 19. sajandi lõpus. Kuidas peaksime tegema otsuseid olukorras, kus kõik ei ole mustvalge?
