Natuke rohkem vestlust ja natuke vähem vaidlust, palun

(Kirjutan jätkuvalt ebaregulaarselt.)

Vaatasin eelmisel nädalal kogemata presidendikandidaatide debatti ETV-s ja, nagu pea alati poliitikaga kokku puutudes, oksendasin endale natuke suhu¹. Ma üritan propageerida maailmast võimalikult täpset arusaamist ja see sisaldab ka enda eksiarvamuste muutmist. See on üks põhjus, miks selliste teledebattide formaat on halb: eesmärk ei ole tõde või kõige paremat lahendust välja selgitada, ega isegi lihtsalt ühelt poolt võimalikult veenvalt argumenteerida², vaid lihtsalt rahva jaoks võimalikult hea välja näha. See tähendab muuhulgas, et kui kandidaat X vastab saatejuhi küsimusele, siis ta tegelikult ei vasta, vaid alustab pooleteist minuti pikkust tiraadi täiesti mitteseotud teemal.

Aga ärme lase end praegu sellest jurast häirida — ma tahan rääkida ühest põhimõttest: igaüks teeb enda arvates õiget asja. Selle mudeli all näeb maailm välja palju vähem hirmus, näiteks:

Siim Kallas ei taha, et eestlased sureksid alkoholitarbimisest tingitud haiguste kätte — lihtsalt võib-olla on tema elus töötanud strateegia pits vastu võtta, kui pakutakse.³

EKRE liikmed ei arva, et neegrid või homod on maailmas kõige kurja juur. Võib-olla on nad lihtsalt mures selle pärast, kas neil ja nende järeltulijatel on tulevikus Eestis sama hea elu kui praegu.

Su kõrvalkorteris elav kahekümnendates paar, kelle teisipäevaõhtused peod lõpevad kell 3 öösel laulmise, pillimängu ja trummitagumisega, ei ole eesmärgiks võtnud maksimaalselt naabreid häirida — võib-olla nad lihtsalt ei arvanud, et seda kõrvalkorteritesse kuulda on.

Valitsused ei kogu makse lihtsalt selleks, et kodanikest iga viimanegi tilk välja pigistada. Mõni maksusüsteem on rohkem õnnestunud, mõni vähem, aga kõigi eesmärk on lõpuks rahastada projekte, mille eest on parem maksta ühiskonnana (näiteks laste koolitamine).

See tüüp, kes üritab sulle maha müüa mõne püramiidskeemi, Tupperware, Southwesterni, LHV pensionifondi või Starmaniga liitumist — ta on kas ise sellest palju kasu saanud ja arvab, et sina saad ka (Southwestern), või saab sinu liitumise eest raha (Southwestern ja ülejäänud).

Mu point: suure osa ajast ei ole inimesed *meelega vastikud*, vaid a) saavad millestki valesti aru või b) väärtustavad sinust erinevaid asju. Pinnal avalduv konflikt on põhjustatud veast sügaval järeldus- või väärtusahelas samamoodi nagu su Amazoni pakk jääb hiljaks sellepärast, et transporttööline Poolas lükkas pakikäru kogemata valesse veokisse.

On üks väga lihtne viis ükskõik millisel teemal eksida: sa ei ole mõelnud teemat sama põhjalikult läbi kui su vestluspartner. Teine: sa oled kuskilt meelde jätnud järelduse, aga mitte mõttekäiku — näiteks tead, et demokraatia on parem kui autokraatia, aga ei oska öelda, miks.

Kui me viskame mõttelisse prügikasti kõigi meist eriarvamusel olevate inimeste argumentatsiooni (sest ilmselgelt nad argumenteerivad <meile ebameeldiva tegevuse X> vastu oma vastikuse pärast⁴), siis on väga raske normaalset arutelu pidada.

Ma ei väida, et peaksime kriitikavabalt oma mõistuse avama igasugusele kamarajurale, mida maailmas leidub — Tim Minchin on selle kohta tabavalt öelnud “if you open your mind too much, your brain will fall out“⁵. Eelhinnangute ja tervisliku skepsise kasutamine on väga oluline, aga lähtudes vaatepunktist “mis siis, kui mul ei ole õigus?”.

Seega enne vastaspoole argumendi kõrvaleheitmise asemel mõtle korraks, miks tal õigus pole, ja äkki ta pakutu on tema arvates kokkuvõttes parem lahendus. See teeb maailma vähem vaenulikuks ja raskete asjade üle arutlemise lihtsamaks.

Muide, postituse pealkiri tuleb selle laulu sõnadest.

Kaanepilt: Bjørn Giesenbauer, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.

Jaga:

1. Kuna me oleme internetis, siis: see on metafoor.
2. See on väitluse formaat ja ma näen selle potentsiaalset kasu.
3. Neile, kes presidendivõistluse debatti ei vaadanud: Kallas vastas väga kohmakalt ja vastutustundetult küsimusele, milline on kandidaatide suhe alkoholiga.
4. “Meie vs nemad” on hea kokkuvõte sellise grupivastandumise kohta ja Scott Alexander on selle kohta hea postituse kirjutanud.
5. Tim Minchin ei mõelnud seda fraasi välja, aga ma ei leidnud originaalautorit.