Käesolev postitus on ligikaudne üleskirjutus mu ettekandest TÜ loodus- ja täppisteaduste valdkonna esmakursuslaste üritusel. Ma otsustasin – lihtsalt väljakutse pärast – ettekandes kasutada teksti asemel ainult emojisid, seega slaidid on ka päris põnevad.
Mul paluti rääkida sellest, kuidas on olla TÜ vilistlane ja mis soovitusi ma annaksin tudengitele nende tudengiajaks. Otsustasin esimest poolt ignoreerida; annan hoopis kolm soovitust, mida tahaksin, et oleksin ise oma õpingute ajal rohkem järginud.
Hea soovitus võtab arvesse mitte ainult tänast olukorda, vaid ka seda, mis tulevikus juhtuma hakkab, seega kõigepealt räägime paarist trendist, mis minu arvates järgmise paari kümnendi jooksul kehtivad.
Informatsioon liigub väga kiiresti. 19. sajandil Eesti ühest otsast teise kirja saatmiseks kiireim viis oli sõita hobusega ja see võttis päevi. Täna Messengeris või WhatsAppis kirjutades jõuab sõnum ükskõik millisesse maailma otsa sekundiga.
Lisaks sellele, et me oleme tohutu arengu läbi teinud, läheb areng aina kiiremaks. 19. sajandil oli (muidugi vaieldavalt) põhiline innovatsioon raudtee ja rongiliikluse leiutamine. Sajandivahetusel tulid ka esimesed autod ja lennukid, aga maailm nägi kümnendeid järjest samasugune välja.
Enne esimese iPhone’i väljatulekut 2007. aastal oli telefon klots, millega sai helistada, sõnumeid saata ja ussimängu mängida. 2017. aastaks – tegelikult juba varem, aga ümardame kümnele aastale – oli peaaegu kõigil inimestel läänemaailmas ja aina enam arengumaades iga päev ja iga kell kaasas nutitelefon. See võimaldab sekunditega jõuda pea ükskõik millise inimese või infokilluni maailmas.
Teine selge trend on arvutite levik. Tänaseks on arvuti su käe peal nutikellas või aktiivsusmonitoris, robotmuruniidukis sõitu juhtimas, tarkades lambipirnides (mis maksavad ainult 10-20 eurot!) ja igas televiisoris. Tesla sisuliselt ehitab autosid arvutite ja sensorite ümber. Mida väiksemaks ja odavamaks arvutid lähevad, seda rohkem pannakse arvuteid ebatavalistesse kohtadesse. Mõnikord tarbetult – kas internetti ühendatud mänguasi on tõesti väärt riski, et su lapse tegevus, pildid ja jutt on häkkeritele kättesaadavad? Siiski, seda tehakse palju.
Kolmas areng on uute ametite ja rollide teke, mõnikord ka vanade kadumine. Viisteist aastat tagasi ei räägitud andmeteadlase rollist (kuigi sarnast tööd küll mõned inimesed tegid). Kümme aastat tagasi ei leidunud inimesi, kelle (tulus!) põhitöö oleks veebilehtede optimeerimine nii, et võimalikult paljud inimesed Google’i otsingu kaudu sinna satuksid. Viis aastat tagasi ei olnud olemas robotioperaatoreid, kes vastutavad Starshipis selle eest, et kui ükskõik millises maailma otsas robot avastab ebatavalise olukorra või vajab abi, siis see olukord saab lahendatud ning robot saab autonoomset sõitu jätkata.
Täiesti uued ametid, millest enamik >30-aastaseid ehk ei teagi, on youtuber ja influencer. Ainult videoid või pilte üles pannes ja brändidega diile tehes ning esinemas käies on võimalik ära elada, kuigi ilmselt ainult kõige edukamatel loojatel.
Eesti ülikoolides ei ole ühtki õppekava, mis oleks loogiline samm ülaltoodud ametite suunas. Ülikooli on sisseehitatud inerts: kui täna oleks hunnik raha ja suur tahtmine avada uus õppekava, siis läheks ikkagi kaks aastat, enne kui esimesed inimesed õpinguid alustada saavad. Ma ei anna siin väärtushinnangut – ülikool ilmselt ei peakski iga haibiga kaasa minema –, aga on selge, et ülikoolist õpitule on vaja lisaks väga palju õppida, et kiirelt arenevate ja tekkivate rollidega kaasa minna.
Mida siis ülikoolis teha, et tulevikus paremas positsioonis olla?
Esiteks, õppida õppima. Kui suudad efektiivselt õppida, siis isegi väga halvalt tasemelt alustades saad kiiresti jõuda oma grupis parimate hulka. Sama kehtib iga oskusega. Mida kiiremini maailm muutub, seda kiiremini pead uusi teadmisi ja oskusi omandama ja seda suurem eelis on inimestel, kes kiiresti õppida suudavad.
Ma ei lähe spetsiifilistest õpitehnikatest rääkimisega siin väga sügavale, vaid soovitan raamatut: Barbara Oakley “A Mind for Numbers”. See raamat muutis minu arusaama õppimisest täielikult. Oakley tuli humanitaartaustalt inseneriteadust õppima ning oli raskustes matemaatikaga, aga häid õpitehnikaid kasutades sai suurepäraselt hakkama. On levinud arvata, et sul ei ole “annet” matemaatikale. See on tavaliselt vale, eriti loodus- ja täppisteadustes, mis sisaldavad palju matemaatikat, soovitan seda raamatut tudengitele väga tugevalt.
Õppimises on veel palju ebaintuitiivseid asju. Loengus käimine ei ole mõistlik, kui sa õpid paremini iseseisvalt konspekti läbi töötades, nagu mina. Raskete ülesannete lahendamiseks tuleb keskenduda (focused mode), aga vahepeal ka teha pause ja lasta ajul taustal ragistada (diffuse mode). Konspekti lihtsalt kuus korda läbilugemine (passive re-reading) on ülimalt halb viis õppida; palju parem on üritada aktiivselt õpitut meelde tuletada (active recall) näiteks mõistekaartide või Anki abil.
Teine soovitus: õpi kasutama ära arvutit kui võimsat tööriista. Need kaks emojit on eri firmade, Apple’i ja Microsofti, nägemused samast asjast – “Man Technologist”. Apple’i oma kasutab Macbooki, Microsofti oma mingit Windowsiga läpakat. On selge, et Microsofti oma on kõva häkker, sest taustal paistavad nullid ja ühed.
Arvutioskuse tase 0 on see, mida koolis õpetatakse – oskus Wordi avada ja sulgeda. Tase 1 on see tüüp Apple’i emojil: see tähendab, et oskad internetist pea ükskõik mis infot leida, pilte või videoid töödelda, ise oma blogi üles seada, vajadusel hea projektijuhtimistarkvara leida, jne.
Tase 2 on Microsofti “Man Technologist” ja tähendab programmeerimisoskust. Programmeerimine on ülivõimas tööriist: see võimaldab automatiseerida kõike, mida arvuti suudab teha. Kuna arvutid on tänapäeval suur osa infrastruktuurist ja igapäevasest tööst, annab programmeerimisoskus supervõime. Anekdoot: mu tuttav programmeerija nägi oma sõbral külas olles, et too kopeerib nürilt numbreid ühest failist teise, kirjutas väikese skripti selle automatiseerimiseks ning nüüd säästab see skript sõbra ettevõttes palju töötunde aastas.
Suur kasu tähendab suurt raha – IT-sektori palgad on Eesti tipus ja kuulujuttude järgi käib praegu selle otsa veel palgaralli. Aga hea palk pole ainult programmeerijatel: ükskõik millises organisatsioonis on väga väärtuslikud inimesed, kes oskavad koodida. Järjekordne anekdoot: tuttav bioloogia magistrant oli oma teadusgrupis tehniliselt üks paremaid ning seetõttu väga hinnatud liige.
Ja lõpuks – ma soovitan väga head läbisaamist arvutiga mitte ainult pragmaatilistel põhjustel. Programmeerimine muudab su mõtlemist: pärast esimese proge-kursuse läbimist näed igal pool tsükleid, kui-siis loogikat jm koodis väga levinud komponente. See struktureerib ja avab su mõtlemist kõvasti.
Kolmas oluline asi, mida soovitan, puudutab inimesi. Ülikool on suurepärane koht uute inimestega kohtumiseks ja heade suhete loomiseks.
Jaotame inimsuhted jämedalt kaheks: tugevad ja nõrgad. Tugevad tutvused on inimesed, keda tead sügavalt ja tihti pikalt: pinginaaber, lähedased sõbrad, koolikaaslased, mõnikord töökaaslased. Olete koos teinud läbi palju üritusi, katsumusi, raskeid öid, teineteist toetanud, muresid kurtnud. Pea kõigil on vähemalt mõni selline inimene.
Nõrgad tutvused on inimesed, kellega oled veidi peol rääkinud, korra kohvil käinud, konverentsil maha istunud. Oled ligikaudu kursis, millega ta tegeleb ja mis ta huvid on, aga (kasvõi lihtsalt ajapuudusel) ei ole te jõudnud üksteise eludesse rohkem süveneda. Nõrku tuttavaid on tüüpiliselt kümneid või sadu kordi rohkem kui tugevaid.
Minu elus on väga paljud head asjad tulnud tänu tuttavate võrgustikule. ETH Zürichisse sain peamiselt tänu tugevatele soovituskirjadele, millest ühe andis professor, kelle juures kaks aastat õppisin ning bakalaureusetööd tegin. TransferWise’i sain tööle seal töötava sõbra soovituse ning lühikese intervjuu järel. Starshipiga sain liituda tänu sellele, et minu tulevase tiimi juht oli olnud doktorant eelpool nimetatud professori uurimisgrupis ning olime kaks aastat kõrvuti laudade taga istunud ja projekte koos teinud. DataMobi teen koos sõpradega; ma ei alustaks ettevõtet inimesega, keda ma ei tunne ja kelle kohta mul tugevat soovitust ei ole.
Eelnevad olid kõik tugevad tuttavad. Nõrkade tutvuste väärtus tuleb teisest kohast: nimelt, sa ei tea kunagi, mida sul tulevikus vaja on, seega tasub tunda inimesi paljudelt aladelt paljude eri taustadega. Hiljuti küsis üks noor robootika-idufirma asutaja, kas tean kedagi tehniliselt head, kes saaks aidata ühel nädalavahetusel nende roboti kallal häkkida – progressi näitamine oli oluline, et saada investeering. Soovitasin talle üht oma tuttavat ja kuigi olen kokku veetnud selle firma asutajaga ainult paar tundi, sai ta loodetavasti sellest ühendusest palju kasu.
Selline networking on tihti halva maiguga, sest mõned inimesed teevad seda valesti – maksimeerivad jagatud visiitkaartide või LinkedIni tuttavate arvu. Eesmärk ei ole üldse selles. Eesmärk on teile antud lühikese ajaga luua võimalikult tugev side: saada päriselt aru üksteise muredest, ambitsioonidest, mõtlemisest. Sellisest lähenemisest ning praktilistest viisidest sinna jõudmiseks räägib Keith Ferrazzi raamat Never Eat Alone – juba pealkirjas on üks nipp.
Ma tahaks, et oleksin oma tudengiajal rohkem neid kolme asja teinud ja loodan, et see aitab teistel võtta oma ülikooliajast maksimumi.
Jaga:
