See postitus on kohandatud ja laiendatud mu samanimelisest ettekandest 26. jaanuaril toimunud Hugo Treffneri Gümnaasiumi tarkusepäeval, kuhu Jaan Aru mu lahkesti esinema kutsus.

Kooliskäimine on üsna lihtne: edukas olemiseks lihtsalt lähed õigel ajal kohale, paned tunnis tähele ja mõnikord teed kodutöid. Aga pärast lõpetamist on lahtisi otsi palju rohkem: kas minna edasi õppima või tööle? Kuidas teada, mis on edu? Mis eriala poole pürgida? Kus elada? Mida üldse elust tahta?

See postitus on kolmest olulisest erinevusest kooli ja koolijärgse maailma vahel: kool a) struktureerib elu, b) defineerib eesmärgi ja c) annab tagasisidet.

(Tõmban kooli ja päris elu vahelise piiri gümnaasiumilõpetamise juurde, kuigi ülikool on pigem veel hall ala.)

 Struktuur

Ajaline struktuur

Koolis on 12 aastat sinu eest ilusti ära struktureeritud. Algkoolist minnakse põhikooli ja sealt gümnaasiumi. Iga õppeaasta koosneb perioodidest ja on jaotatud veeranditeks ja vaheaegadeks. Igas perioodis on 7 nädalat, igas nädalas 5 õppepäeva. Iga õppepäev on jaotatud 7-8 tunniks ja vahetundideks. Õpe toimub klassiruumides õpetaja eestvedamisel.

Motivatsioonistruktuur (tähtajad)

Aeg-ajalt kontrollitakse, kas oled ikka õppinud – kontrolltööde, kodutööde kontrollimise ja suulise vastamise abil. Sellega kaasneb alati tähtaeg: iga asi tuleb ära teha kas enne kontrolltööd, enne õpetaja seatud tähtaega, enne perioodi lõppu või enne eksamit. Või noh, tehniliselt ei pea, aga ilma diplomit ei saa.

Kui elada igapäevaselt selle sees, ei pruugi olla selge, mida head struktureeritus annab, aga mõtle vastupidiselt. Mõtle, kui peaksid nullist disainima terve koolikogemuse? Kui haridusministeerium ütleks: “Sul on nüüd 12 aastat aega ja pead jõudma <riiklikus õppekavas kirjeldatud tasemele>. Jõudu tööle!”

See oleks superhirmus. Esiteks võtaks plaanimine väga palju aega ja teiseks oleks oht põõsasse panna suur.¹

Teisest küljest on etteantud struktuur väga piirav. Mis siis, kui sa ei ole hommikuinimene? Kui õpid palju kiiremini – või palju aeglasemalt – kui teised? Kui varahommikuks maalt koolijõudmine on ebamugav? Kui tahad tihti spordivõistlustel käia? Kooli ranged nõudmised takistavad oma elu üle otsuseid tegemast. Pärast kooli (isegi ülikoolis) saad kõike seda ise valida.

Minu meelest saab selle kokku võtta metafooriga.

Kool on nagu sirge maantee, kus on mõnus sõita ja enam-vähem garanteeritult viib kohale isegi siis, kui sa eriti navigeerida ei oska. See on turvaline valik!

See on kool. [foto: William Warby]

See on päris elu. [foto: Ruben Holthuijsen]

Eesmärk

Minu koolikogemuse põhjal on haridussüsteem disainitud nii, et õpilasel oleks üks eesmärk: saada häid hindeid – ja just sellele õpilased oma päevi kulutavadki. Jah, ka muud asjad on olulised: spordisaavutused, sotsiaalne edu ja kurameerimine², võib-olla õnnelikkus – aga need on isiklikud eesmärgid, mitte kooli seatud eesmärgid.

Päris elus ei ütle keegi, mis eesmärk on. Soovitan selle üle järgi mõelda: kui keegi ei annaks hinnanguid; kui sulle oleks ilma töötamata garanteeritud 2000€ kätte – mida sa teha tahaksid?

(Ma tean, et see ei ole nii lihtne ja keegi ei mõtle sellele küsimusele vastust välja viie sekundiga. Aga kui jätad praegu sellele mõtlemata ja leiad kahekümne aasta pärast, et oled kaks kümnendit raisanud, siis peaks ainuke süüdistav pilk olema suunatud peeglisse.)

Kui eemaldada välised eesmärgid – rahateenimine, oma vanemate või sõprade või ühiskonna ootuste täitmine³, jumala soovi täitmine – siis ei jää midagi alles. Elul ei ole ühte eesmärki, see on meie endi valida. Mulle tundub, et kõik, kes sinna punkti jõuavad, otsustavad ühel või teisel viisil teha maailma paremaks. Elon Musk tahab viia inimesi Marsile. Jaan Aru tahab, et HTG gümnasistid saaksid praktilist nõu tulevikuks.⁴

Tagasiside

Koolis on palju tagasisidet: hinded; õpetaja kommentaarid kodutöödele, kontrolltöödele ja suulistele vastamistele; kodutööde (ja mõnikord kontrolltööde) võrdlemine ja arutamine teiste õpilastega.

Elus on veidi raskem. Koolis on edu kergesti mõõdetav, seega peavad õpilased lihtsalt küsima “kuidas ma paremaid hindeid saaksin?”. Kuna elus valid eesmärgi ise, pead ka tagasisidet ise otsima, aga see ei ole lihtne: oletame, et su eesmärk on asutada ettevõte. Kuidas aru saada, mis tegevused viivad eduka ettevõtte ülesehitamiseni?

Võid küsida ekspertidelt (näiteks edukatelt sariettevõtjatelt) või ettevõtjatelt, keda ise või sõrade kaudu tunned. Kui neilt küsida ei saa, siis võid uurida ajalugu: kes olid edukad? Miks nad (enda ja teiste sõnul) edukaks said?

See ammendub aga üsna kiiresti, sest selgeid vastuseid ei ole. Kõige lihtsam viis välja uurida, kas miski töötab, on katsetada: kui sa ei tea, kas auto on sõidukorras, siis lihtsalt ürita mootorit käivitada.

*

Mis oskused on siis päris elus olulised? Mida koolis ei õpetata?

Need kolm erinevust kooli ja päris elu vahel näitavad meile kätte õige suuna. Eesmärgi kadumisel muutub oluliseks iseenda soovide mõistmine ja endale eesmärkide seadmine. Struktuuri kadumisel pead hakkama oma aega planeerima, end ise motiveerima ja prokkimist vältima. Tagasiside kadumisel pead suutma ise efektiivselt õppida ja leida tagasisidet – selleks on tugeva tuttavate võrgustiku hoidmine väga kasulik.

Igaüht neist teemadest võiks pikalt käsitleda ja lingitud postitused seda osaliselt ka teevad. On aga üks üldisem printsiip, kuidas toime tulla elu paljude keeruliste küsimustega: katsetamine. See on fundamentaalne minu töös andmeteadlasena, aga ka üldiselt mu maailmavaates. Ükskõik millises küsimuses maailma või iseenda kohta aitab katsetamine tõele lähemale jõuda.

Üldine lahendus: katsetamine

Kuidas inimkond teab, kuidas maailm toimib — füüsikaseadustest rakumehhanismideni? Me

1. teeme katse,
2. sõnastame nähtu põhjal teooria,
3. kontrollime teooriat järgmises katses,
4. sõnastame parema teooria⁵

ja nii edasi. Seda tsüklit saab ka tõenäosuse ja statistika abil formaalsemalt sõnastada.

See mõtteviis ei ole piiratud “teaduslikest” küsimustest mõtlemisega.⁶ Võime samamoodi mõelda iseendist. Mul on jooksvad hüpoteesid selle kohta, kuidas Taivo toimib, ja parandan oma teooriat aja möödudes ja uut infot kogudes. Ühe praeguse teooria kohaselt ei suuda Taivo sõltuvusttekitavaid telesarju pooleli jätta, seega parem on üldse mitte alustada. (Viimased tõendid: Breaking Bad, Making a Murderer, Rick and Morty)

Mõnikord on katsetamine kallis ja peame leidma lihtsamaid infoallikaid, aga põhimõte on sama. Selgitamaks välja, kas tahan ülikoolis psühholoogiat õppida, võiksin otse katsetada — teha baka psühholoogias –, aga see on ekstreemselt kulukas. Selle asemel võiksin käia paaris psühholoogialoengus, rääkida psühholoogiatudengite ja vilistlastega, või minimaalselt lihtsalt guugeldada⁷.

Selline katsetamine ja infokogumine võib tunduda tüütu — eriala valikul võtaks võib-olla 40 tundi –, aga see võtab Oluliselt Vähem™ kui kolm aastat. Kui 40 tundi tundub liiga palju, siis mõtle jälle: kas tahad 20 aasta pärast kahetseda, et rohkem võimalusi ei uurinud?

Jaga:

1. Tean, et argumenteerisin hiljuti vähemate loengute poolt, aga see ei tähenda, et tugistruktuur peaks täiesti ära kaduma.
2. Olen rahul, et sain seda sõna kasutada.
3. Loomulikult ei mõtle keegi sellest kui ootuste täitmisest, aga paljudest suundadest tuleb surve õige valik teha, kusjuures “õige” on vaataja silmis ja sageli vastandlik.
4. Ja organiseerib selleks tarkusepäeva.
5. Või, kui katse õnnestus, oleme enesekindlamad, et senine teooria toimib hästi.
6. Wikipedia: “Science is a systematic enterprise that builds and organizes knowledge in the form of testable explanations and predictions about the universe.” Kogu universumi, sh seal olevate inimeste kohta.
7. Sa ei pea tegelikult isegi guugeldama, sest parima andmetel põhineva karjäärinõu võtab selgelt kokku 80,000 Hours.