Hiljuti kirjutasin vaimses tippvormis olemisest ja sellega seoses Soylentist: pulbrist valmistatavast joogist, mis katab kogu päevase toitainevajaduse. Pärast seda on umbes 10 inimest küsinud mult Soylenti kohta sarnaseid küsimusi; vastan siin neist levinumatele.
Keha on kui masin, mida tuleb tundma õppida ja korras hoida, et see kestaks võimalikult kaua ja ei takistaks seejuures mõttetööd. Enesearengu sarja teises postituses räägin eri viisidest, kuidas keha häkkides — loominguliselt selle piire kompides ja ületades — olla vaimselt võimalikult heas vormis.
Mul on juba pikemat aega olnud plaanis kirjutada paarist väiksemast teemast, mis seotud enda süstemaatilise arendamisega: a) enda motiveerimine, b) vaimse võimekuse optimeerimine, c) oma produktiivsuse süstemaatiline tõstmine. Kuna igaühel nendest teemadest on minust paremini informeeritud inimesed põhjalikult kirjutanud, siis teen enesearengu postituste sarjas kokkuvõtte üsna lihtsatest teadmistest ja harjumustest, mis on aidanud minu elu paremaks teha. Esimene teema on kõige olulisem: motivatsioon ehk tahtmine teha.
Eestlastele, eriti tudengitele, jagatakse stippidena välja väga palju tasuta raha. Taotle neid! Protsess ei ole keeruline ja seda saab erinevate nippidega veel palju lihtsamaks muuta.
Ülikoolis reaalaineid õppida on raske. Aga kui raske täpselt? Kas matemaatikat tuleb õppida kauem kui programmeerimist? Kas tuletise ja integraaliga tutvumine on ajamahukam kui andmebaaside tundmaõppimine? Hindasin andmeid analüüsides ja visualiseerides õpingute keerukust.