Eesti kooli suurim läbikukkumine: loengud

Eesti haridussüsteem on PISA testi põhjal maailma tipus, aga õpilaste õnnelikkuse poolest OECD riikide hulgas jubedalt madalal. Hüpotees, et head tulemused nõuavadki õnnelikkuse ohverdamist, ei kehti: nagu hiljuti kirjutasin, on näiteks Singapuris, Jaapanis, Hiinas, Šveitsis, Norras ja Iisraelis PISA skoorid sama kõrged, aga õpilased oluliselt õnnelikumad.

Kui oma kooliajale tagasi mõtlen, meenuvad peamiselt väsimus, igavus ja sund. Loomulikult oli positiivseid emotsioone ka, aga peaaegu alati olid need seotud sõpradega suhtlemise, mitte õppimisega. See negatiivne emotsioon vihjab, et koolikogemuses on midagi valesti. Mis?

Continue reading →

Mitte-täiega elamine

19. detsembril vigastasin saalihokit mängides paremat põlve ja pidin pea 2 nädalat karkudega käima. Selle aja jooksul pidin käima supermarketis ja apteegis, üsna palju ühistransporti kasutama, eksami kirjutama ja Zürichist Tallinnasse lendama.

See aeg pani mind nägema elu veidi teisest perspektiivist. Kui tüüpiliselt olen tänaval kõndides veidi kärsitu ja natuke pahane kõigi peale, kes liiklusvoolu takistavad (loe: minust aeglasemalt kõnnivad), siis nüüd olin ise aeglane.

Kohmakalt karkudel liikumine on juba iseenesest raske: käed saavad palju koormust ja ville, tempo on mitu korda tavalisest madalam, kukkumisoht on suur. Niimoodi kilomeetri läbimine on korralik trenn. Õnneks on võimalik Google Maps’ilt küsida teekond, mis vajab minimaalselt kõndimist — sellest on juba suur abi.

Aga füüsilisest raskusest hullem on psühholoogiline. Teadmine, et transpordiks tuleb varuda tavapärasest kolm *korda* rohkem aega, sest ma ei saa vajadusel trammile joosta; et kui mõni liin parasjagu ei tööta, siis võib järgmisse peatusse kõndimine võtta 20 minutit. Teadmine, et nüüd olen mina see aeglane liikleja, kes mulle muidu pinda käib. Ma pean ennast keskmisest rahulikumaks ja psühholoogiliselt tervemaks inimeseks, aga tundsin mitu korda, et tahaks ennast haletseda.

Kõik see tähendas praktikas, et kui loeng, koosolek või muu kokkusaamine polnud hädavajalik, siis jäin lihtsalt koju. See aeg kestis küll ainult paar nädalat mu elust, aga sama juhtub ilmselt tulevikus uuesti palju pikemalt: kui tervis hakkab vanaduses halvenema. Ma ei oota eriti aega, kus iga samm, kummardamine, asjade tõstmine — ükskõik milline liigutus — tekitab vaeva.

Kui panna kokku a) raskendatud liikumine ja b) üsna madal sissetulek, siis on tegelikult ime, et näeme tänavatel nii palju vanu inimesi. Tervena on mul tagantjärele raske empatiseerida kargu-Taivoga, aga ma mäletan, et see oli raske.

Mu postitustel ei ole tavaliselt otsest moraali, aga seekord on:

vanana mõjutab su tervis *ükskõik mille* tegemist,
praegused harjumused mõjutavad 70-aastase sinu tervist ja
ühel hetkel — võib-olla 30, võib-olla 60 aasta pärast — saab su aeg otsa ja sealt vaadates on su 20-ndatel eluaastatel hoopis teine tähendus.

Õnne Netflix

Allolev põhineb umbes 50% Chade-Meng Tan’i raamatul Joy on Demand ja 50% minu vestlustel sõpradega ja enda kogemusel õnnelikkuse teemadel.

I

Me räägime endale õnnelikkuse kohta igasuguseid lugusid.

“Ootan juba suve, sest siis saan rahulikult puhata ja olen lõpuks eluga rahul.”

“Mulle ei meeldi siin linnas elada, aga kui ma Londonisse või New Yorki koliks, vot siis ma oleks oma eluga rahul.”

“Kui ma rohkem teeniksin, oleks mu elu nii palju parem.”

“Uus iPhone teeks mu nii palju õnnelikumaks.”

Need laused võivad vabalt kehtida — mina oleksin ka korraks õnnelikum, kui saaksin uue iPhone’i. Probleem on, et kõik ülaltoodu teeb õnnelikkuse tugevalt sõltuvaks millestki välisest — teise linna kolimisest, puhkuse kättejõudmisest või millegi materiaalse saamisest.

Continue reading →

Kumb valida: õnnelikkus või saavutamine?

Viimase poole aasta jooksul on mu elus kesksel kohal olnud üks vastuolu. Lühidalt öeldes on see vastuolu mu õnnelikkuse ja saavutustahte vahel, aga las ma selgitan lähemalt.

Olen kaks aastat harrastanud mindfulness-meditatsiooni ja selle üks alustalasid on non-striving ehk (toortõlgituna) mittepüüdlemine. Selle mõte on saavutada olukord, kus sa ei püüdle millegi poole: ei ürita jõuda mingisse teise kohta või situatsiooni, vaid aktsepteerid kõike, mis on praegu.

Continue reading →

Milline on hea karjäärinõu?

Mu blogi lugedes võib jääda mulje, et olen oma tuleviku osas kõik olulised otsused ära teinud ja eesmärgid ära sõnastanud; nüüd on vaja vaid nende suunas optimeerida. Võib-olla elan (mitte tahtlikult) kirjutades, esinedes või lihtsalt inimestega rääkides sisse rolli: see on Taivo, kel on kunagi olnud vaja raskeid otsuseid teha, aga nüüd on kõik korras. Ilmselgelt ei ole mu tulevik tegelikult nii valmis planeeritud.

Iga mõne aja tagant mõtlen järgi, mida pikas perspektiivis teha tahan. Kuna selline mõtlemine on raske, panen otsuse vahemällu — kui ma peaksin voodist väljasaamiseks igal hommikul pika mida-ma-oma-tulevikuga-teen-mõttekäigu läbi tegema, ei saaks ma midagi tehtud. Ma ei tee seda plaani järgi kalendri meeldetuletuse peale, mind ajendavad pigem emotsioonid: suur sisemine ebakindlus ja oma senises plaanis kahtlemine. Unetult voodis vähkremine ja oma tuleviku pärast muretsemine ei ole aga eriti produktiivne. Kuidas siis struktureeritumalt oma karjäärist mõelda?

Minu teada parimat karjäärinõu annab 80,000 Hours — organisatsioon, mis teeb põhjalikku uurimistööd — võtab kokku seniseid uuringuid, analüüsib andmeid ja viib ise läbi intervjuusid –, et anda nõu, kuidas inimesed saaksid teha kõige paremaid karjääriotsuseid (nimi tuleb sellest, et tüüpilise inimese karjääris on 80 000 tundi). Teadus- ja andmepõhisuse ning meetodite avatuse tõttu usaldan seda organisatsiooni palju rohkem kui suvalist karjäärinõustajat. Nende üldised soovitused on väga lühidalt järgmised (kui sellest teemast palju mõtled,soovitan väga tugevalt allikat ise lugeda).

Continue reading →