(Peamiselt toetun siin tuntud majandusteadlaste1 ideedele, aga kui teen mingi jubeda majandusteadusliku vea, siis tulistage mind kommentaarides alla.)
Tehnoloogia vähendab meie vajadust inimeste järele. Isejuhtivad autod nõuavad oluliselt vähem inimtähelepanu kui praegused autod; üks traktor asendab sadu põllutöölisi; e-riigi tõttu on meil vähem ametnikke vaja; tootmisliinidel asendavad masinad järjest inimesi.
See on hea ja õige. Need muutused toovad tüüpiliselt hinda alla või kvaliteeti üles ning vabastavad meid vajadusest ise raskeid tüütuid töid teha. Kui võrrelda sajanditagust tüüpilist tööd (raske ja füüsiline) tänasega (põnevam ja tervisele vähem koormav), ei tahaks keegi meist ajamasinasse astuda.
Lisaks füüsilisele heaolule kasvatab tehnoloogiline progress kujundlikku majanduspirukat meie kõigi jaoks. Kahanev hind tähendab tõenäoliselt tarbimise kasvu2: kui suvaline (isejuhtiv) taksosõit Tallinnas maksaks alla 1€, kasutataks seda varianti palju rohkem kui praeguseid taksosid hinnaga 4-6€/sõit. Transpordi odavnemisel on omakorda positiivne mõju kõigile toodetele, mille hinnas on kohaletoomine oluline komponent (nt toit). Seega võidab ühiskond ja võidab uue tehnoloogia väljaarendaja/tootja (sest tal on võimalik seda kõigile kasumiga müüa), aga on ka ilmselged kaotajaid: need, kes ära automatiseeritakse.
Liigume selgelt lihttööde (sellised, mida saab ilma pikema hariduseta teha) äraautomatiseerimise suunas, seega lihttööjõud muutub aina vähem vajalikuks ja väärtuslikuks. Eeldatavasti langeb seega ka madalapalgaliste palk3. Kapitali (investeeringute) pealt saab samal ajal aga aina rohkem teenida: kuna rohkem tööd teevad ära masinad, siis annab masinate omamine võrreldes ise töötamisega aina rohkem tulu. Inimkeeli: rikastel muutub rahateenimine aina lihtsamaks ja vaestel aina keerulisemaks.
See efekt kandub edasi ka üle põlvkondade, sest rikkad pärandavad oma lastele absoluutsummas palju rohkem kui vaesed. Teine oluline viis, kuidas see põlvkonna piiri ületab, on haridus. Haritud töötajad on turul paremas positsioonis (teenivad rohkem ja leiavad kergemini tööd), aga kooliskäimisel on kulu4 ja jõukamad vanemad suudavad oma laste õpinguid (kauem) toetada.
Kõik eelnev kokku tähendab, et kuigi pirukas kokkuvõttes kasvab, jääb mitterikastele jaotatav lõik aina väiksemaks: kindlasti protsentuaalselt ja võimalik, et ka absoluutselt.
Lahendused
Tavaliselt kirjutaksin siin lahti ka hulga lahendusi: näiteks võiks aidata tasuta kõrgharidus5, negatiivne tulumaks, kodanikupalk või muu sarnane skeem. Detailid ei ole aga praegu olulised: mulle tundub, et tihti vaieldakse väljapakutud skeemile vastu just detailide tõttu6. Kui teeme endale selgeks, et ebavõrdsus muutub aina suuremaks probleemiks, saame ühiselt hakata otsima aktsepteeritavaid lahendusi ning mitte vasak- ja parempoolsuse pinnal vastanduma.
Ja võib-olla tundub, et haletsen üleolevalt neid vaeseid, aga paarikümne aasta pärast võib sellesse gruppi kuuluda 90% elanikkonnast, sealhulgas sina ja mina.
NB: vaata altpoolt Kristjani ja Sandri kommentaare, mis vähendasid mu enesekindlust ülaltoodud argumentatsioonis.
Kaanepilt: Bob Jagendorf, avaldatud litsentsi CC BY-NC all.