Viimase kolme nädala jooksul olen kaks korda Zürichi sees kolinud ja kolm korda Zürich-Tallinn otsa lennanud. Ei ole raske ennustada, et need mõlemad on tüütud tegevused, kui liiga tihti teha, ja tüütus on tulnud peamiselt sellest, et mul on liiga palju asju.
Mõnikord kuulen, et “asjad ei tee su elu paremaks” või “sa pole see, mida sa omad” (ilmselt pärines see viimane lause Fight Clubist). See on natuke liiga kategooriline: kui sõna otseses mõttes kõigist asjadest loobuda, siis saadki elada ainult Tyler Durdeni1 minimalistlikku elu. Materiaalsed asjad tõstavad meie elukvaliteeti ja on veider vastupidist väita: viimase 100 aastaga on elu objektiivselt2 palju paremaks läinud.
Samamoodi veider on pidada rahateenimise soovi ebaõilsaks. Raha on universaalne valuuta; see aitab suvalise eesmärgi saavutamisele kõvasti kaasa või vähemalt ei takista seda. Kindlasti leidub kontranäiteid stiilis “raha ei aita armastust leida”, aga selliseid saab peaaegu alati ümber lükata argumendiga “kui sul on rohkem raha, siis sul on rohkem aega (sest saad osad asjad, näiteks toiduvalmistamise, sisse osta) ja saad kulutada vabanenud aja potentsiaalsete kaaslaste otsimisele ja nendega suhtlemisele”.
Eelnev arutlus eeldab muidugi, et sa ei taha raha selleks, et sul lihtsalt oleks rohkem raha, vaid selleks, et saaksid sellega rohkem ära teha. Raha ei ole lõppeesmärk, vaid vahend mingite muude eesmärkide saavutamiseks. Need muud eesmärgid saab jaotada kahte (osaliselt kattuvasse) kategooriasse:
- asjad, mida ma teen selleks, et minul oleks parem;
- asjad, mida ma teen selleks, et teistel oleks parem.
Ükskõik milline raha- või ajakulutus kuulub vähem või rohkem mõlemasse neist. Kui ma ostan Rimist pirni, siis on minul sellepärast parem (aga samas saavad Rimi töötajad, omanikud ja tootmis- ja tarneahela kõik osad sellest kasu). Kui ma lähen Toidupanga vabatahtlikuna Rimisse annetusi koguma, siis teeb see kellegi teise (abisaaja ja ilmselt ka annetaja) elu paremaks.
Ma ei usu, et keegi tulihingeliselt väidaks, et ma ostan pirni ainult selleks, et teistele head teha, aga teist näidet — teistele hea tegemist — pannakse kahtluse alla küll. Mõned väidavad, et päris altruismi pole olemas ja inimesed teevad teistele head ainult selleks, et neil endal parem oleks. Tegelikult on küsimus “miks” kõrvaline: peamine on tagajärg ja kui eesmärk on teistele head teha, siis nimetan tegu altruistlikuks.
Efektiivne altruism
Olen viimasel ajal tõsiselt mõelnud järgi selle üle, mis on mu elu eesmärk. Mitte selline eesmärk, mis oleks kuidagi mu elule määratud või universumi ülemate jõudude poolt seatud inimeksistentsi otstarve — midagi sellist pole olemas. Kuna keegi teine pole mulle eesmärki seadnud, siis saan vabalt valida, mida oma eeldatavasti ligi 80-aastase3 eluga ära teha tahan. Ainult 1. kategooria eesmärkides elamine ei paku mulle eriti rahuldust — hedonistlikult enda naudingu maksimeerimine tundub mulle mõttetu elu.
Kui olen otsustanud, et kulutan suure osa oma ressurssidest teiste elu paremaks tegemiseks (2. kategooria tegevustele), siis tahan pigistada igast eurost või kulutatud minutist välja maksimaalse kasu. See on efektiivse altruismi (effective altruism) idee: andmeid kasutades välja uurida, mis on kõige efektiivsemad viisid maailma paremaks muuta. Küsimus on oluline, kuna erinevate algatuste mõju võib erineda tuhandeid kordi — erinevused on nii suured, et neid on raske tajuda. Sügavamalt saab kuulda filosoof Peter Singeri TED-kõnest, liikumisega seotud organisatsioonide lehelt või Oxfordi filosoof William Macaskilli raamatust Doing Good Better.
Üks näide viisist, kuidas asja üle järele mõtlemine muudab tohutult otsust, millistele heategevustele annetada. Palga kahekordistamine tõstab subjektiivset õnnelikkust kümnepalliskaalal ühe palli võrra ning et see seos kehtib sõltumata riigist4. Seega oleks võimalik 1000 euroga kuus teha ühe palli võrra õnnelikumaks kas a) üks 1000 eurot teeniv inimene või b) kümme 100 eurot teenivat inimest. Mängus on kahaneva piirkasu (diminishing marginal utility) printsiip: üks ühik raha on rohkem väärt neile, kel pole eriti raha. Peamine järeldus efektiivse altruisti jaoks: kui annetad raha inimeste olukorra parandamiseks, siis vaata esimesena oma riigi või maailma kõige vaesemate piirkondade poole, sest seal annab su euro kõige suurema mõju.
Loomulikult ei ole annetamine ainuke viis maailma mõjutada5. Efektiivne altruism katab ka küsimusi teiste viiside kohta, näiteks “kas efektiivsem on töötada otse mõne probleemi kallal (nt Toidupanga vabatahtlikuna) või annetada raha?” või “millises organisatsioonis peaksin töötama, et kõige rohkem maailma positiivses suunas mõjutada?”. See läheb juba osaliselt karjäärinõu alla, kus annab väga head infot organisatsioon nimega 80,000 Hours ja millest kirjutan lähitulevikus.
Kokkuvõte
Kui oled leidnud, et sulle ei paku rahuldust ainult endale asjade kogumine ja enda heaolu maksimeerimine, vaid tahad midagi maailma panustada, soovitan liituda efektiivse altruismi kommuuniga. Isegi kui sa pole praegu olukorras, kus saaksid hakata annetama või otse mõne olulise probleemiga tegelema, soovitan aeg-ajalt selle üle mõelda: mida sa tahad, et sinu elu maailmas muudaks?
Kaanepilt: Jane D, avaldatud litsentsi CC BY-NC all. Originaali on siin modifitseeritud.
Jaga:
Märkused
- Fight Clubi üks peategelasi
- madalam suremus, pikem eluiga, lühemad tööpäevad, kättesaadavam toit jne
- eeldusel, et vananemise probleemi ei lahendata, aju üleslaadimine ei ole variant ja krüoonika ei ole mulle kättesaadav
- William Macaskilli ülalpool viidatud raamatust
- Kuigi see on väga paindlik: rahavoogu on võimalik väga kiiresti ümber suunata, samas töökoha vahetamine või koguni uue hariduse omandamine on palju pikem ja vaevarikkam protsess.