(Subjektiivne kindlus: ma ei ole otsinud teadusuuringuid, mis kinnitaks või lükkaks ümber siin kirjeldatud tehnika efektiivsust, aga mu hiljutine kogemus seda rakendades on olnud tugevalt positiivne.)
Suurema osaga oma headest sõpradest olen suhtlema hakanud juhuslikult: näiteks seetõttu, et käisime samas koolis, tegime sama sporti või töötasime koos mõne projekti kallal. Tugev sõprus on minu maailmamudelis alati olnud miski, mis juhtub universumi lahke juhuse tõttu, mitte teadliku pingutuse tagajärjel. See muutus paar nädalat tagasi, kui üks sõber õpetas mulle väga lihtsa ja samas efektiivse viisi ohjade oma kätte võtmiseks: räägi asjadest, millest hoolid ja mida põnevaks pead.
Mis olukordi mõtlen?
- Kui näed bussis tuttavat ja otsustad tema mitteäratundmise teesklemise asemel ta kõrvale istuda ja juttu ajada.
- Kui oled töökaaslastega lõunal.
- Kui sõber tutvustab oma sünnipäevapeol oma head sõpra, kellega sa eelistaksid hästi läbi saada, aga esmapilgul ei leia midagi ühist.
- Kui satud kokku inimesega, kellega aeg-ajalt kokku puutud, aga pole kunagi pikemalt suhelnud.
Üldiselt, igasuguseid olukordi, kus mingisugunegi interaktsioon on parem kui lihtsalt vaikides kõrvuti istumine.
Tahan siin postituses propageerida small talki vastandit, aga meil on vaja selle jaoks head nime. Inglise keeles on väga mugav kasutada mõistet big talk1, aga eesti keeles? Tahan midagi, mis vähemalt õrnalt puudutaks idee sisu — sügavat vestlust olulistest asjadest — aga samas oleks lühike ja mittevõõras. Small talki kohta võime öelda “loba” või “lobisema”, seega pakun välja nimisõna süva2 ja tegusõna süvisema3.
Süvisemise idee on lihtne: räägi uue tuttavaga asjadest, millest te mõlemad hoolite. Siin on peidus raskem küsimus: kuidas aru saada, millest keegi hoolib? Kõige parem viis, mida tean, on küsida avatud küsimusi — need annavad vastajale loa rääkida ükskõik millest, mis ta elu parajasti mõjutab, positiivselt või negatiivselt.
Lahtised küsimused:
- Kuidas su päev läks?
- Mis on praegu su elus kõige suurem väljakutse?
- Millele sa praegu oma elus kõige rohkem keskendud?
Vastandina suletud küsimused:
- Kus sa töötad?
- Mis kell on?
- Väljas on päris <ilus/kole> ilm, kas pole?
Süva teine oluline komponent on endale oluliste asjade jagamine. Isegi kui sa ei leia head võimalust lahtisi küsimusi küsida, võid enda järje ajal teha juttu natuke rohkem isiklikumaks. Näiteks kui seltskonnas on jututeemaks prokrastineerimine, võid rääkida, kuidas prokrastineerimine on kahe eesmärgi — puhkamine ja töötamine — vastuolu ning kuidas lugesid põnevat blogipostitust mudelist, kus Sina koosned erinevate eesmärkidega isiksustest, ning milline näeb välja igaüks sinu viiest alamisiksusest ning kuidas nende omavaheline kokkupõrge paneb sind töötegemist edasi lükkama. Kui jagad rohkem, jagatakse sinuga rohkem.
Vestlusteemadest võib mõelda kahel dimensioonil:
Ideaalis tahame jõuda süvani, aga tüüpiliselt algavad vestlused lobast. Ülalkirjeldatud avatud küsimused aitavad jõuda tema-hoolib-sinul-ükskõik kasti4 ja sealt süvani jõudmiseks pead lihtsalt leidma esimese teema, mis ka sulle põnev tundub5.
Mis siis, kui vestluskaaslane ei ole nõus nii palju jagama, et saaksid süvani jõuda? Kui arvad, et ta põhimõtteliselt jagaks oma mõtteid, aga ei tunne end veel piisavalt turvaliselt, siis võid jätkata lobaga — selle üks otstarve on piisavat distantsi hoides siiski tutvuda. Kui aga arvad, et te ei klapi eriti hästi, siis see on hea tulemus — saite sellest kiiresti aru ilma midagi kaotamata.
Kõigiga, keda pean headeks sõpradeks, moodustab suure osa vestlusest süva. Kõigiga, kellega olen väga lühikese perioodi jooksul tugeva sideme moodustanud, on suure osa vestlusest moodustanud süva (siiani teise poole, mitte minu initsiatiivil). Ma olen üllatunud, kui efektiivne ja samas lihtne see idee on, ja kavatsen edaspidi oma vestlustes igal vähegi sobival võimalusel vältida loba ja liikuda süva poole.
Jaga:
Märkused
- See on täitsa legitiimne mõiste: ma pole esimene, kes seda kasutab.
- Muuttüüp 17 nagu sõnal “loba”: nii nimetav, omastav kui osastav on “süva”.
- Muuttüüp 27 nagu sõnal “lobisema”: süvisema, süviseda, süvisen, süvisesin, süvises, süvisegu, süvisev, süvisenud, süvisetakse, süvisetud.
- Sul ei pruugi tingimata igav või ükskõik olla, aga süva kast on parem.
- Olen päris kindel, et leiad suvalise inimesega vähemalt ühe sellise, näiteks: teadus, religioon, moraalieetika, majanduse praegune seis, poliitilised eelistused, kogemused koolis/ülikoolis/töökohal, pereelu, …
“Süva” on vajalik sõna, aitäh, et see nüüd (põhimõtteliselt) olemas on. Kasutuses kipub tegusõnavorm keelekauniduse nimel “süvisema” asemel “süvima” kuju võtma – sedasi pakub semantilist naudingut ka sõna lähedus verbiga “süüvima”.
Lugesin seda postitust juba ammu, aga mõtteis tulen siia aeg-ajalt tagasi, näiteks kui trehvasin sellise TED talki peale:
https://www.ted.com/talks/lera_boroditsky_how_language_shapes_the_way_we_think
Aitäh! ‘süvima’ on tõesti parim, sarnaneb ka ‘lävima’-le 🙂