27.09.2016: Pärast meilivahetust ühe sõbraga ei ole ma enam kindel, kui kasulik või õige see argumentatsioon on (ja tundub, et praktilisi näiteid on vähe), seega loe omal riisikol.
[Ma ei argumenteeri siin, et kõrgharidus on üldiselt halb idee, aga annan ühe vähelevinud argumendi kõrgkooli mineku vastu.]
I
Käes on kõrgkooli ja eriala valimise hooaeg, vähemalt Eesti koolilõpetajatel noortel. Eriti julged kaaluvad ketserlikku küsimust, kas kõrgkooli minna. Enamiku argumente kõrghariduse poolt suudad ilmselt isegi välja mõelda või guugeldada: valitud alal teadmiste omandamine, uute sõprade ja tuttavate saamine, mõtteviisi muutus, aja võtmine iseenda täiendamiseks, oma graafiku eest täielikult vastutamine… Aga kõigi nende klassikaliste põhjuste probleem on, et üheski ei oma kõrgkoolid monopoli: 10 minutiga suudaksid nendest igaühe jaoks välja mõelda võrreldava koolivälise tegevuse. On ainult üks asi, mida ei anna miski muu kui kõrgharidus: infot selle kohta, et sul on kõrgharidus.
Kõlab tautoloogiliselt, eks? Mu point on, et diplom on signaal potentsiaalsetele tööandjatele, partneritele, sõpradele — tegelikult kõigile, kes peavad su väärtust hindama ilma sinu nahas olemata.
II
Mis on signaliseerimine1?
Majandusteadlased ütlevad: programmeerijat palgates ei ole Microsoftil eriti head infot töötaja tegeliku taseme kohta — seda on väga raske mõistliku aja ja kuluga välja selgitada –, mistõttu on töötajale kasulik formaalse hariduse abil oma sobivust signaliseerida.
Evolutsioonibioloogid ütlevad: isaste paabulindude saba on täiesti kasutu. Tegelikult veel hullem kui kasutu: saba kasvatamine võtab energiat, mida võiks kasutada kasulikemaks asjadeks, näiteks võistlevate isaste kallal nokkimiseks. Aga just see hullem-kui-kasutus annab emastele signaali: see isane on nii võimekas, et ta saab oma eluga hakkama ja võib raisata energiat suure ja ilusa saba ehitamisele. Nõrkadel isastel pole võimalik seda teha, seega täidab signaal oma eesmärki.2
Seega mis on signaliseerimine? Olukorras, kus A ja B tahavad teha mingi tehingu (näiteks paaritumine või tööühtesse astumine), aga neil pole üksteise kohta täielikku informatsiooni, on abiks, kui A saab B-le kuidagi saata signaali, mis asendab seda puuduvat infojuppi — signaliseerida.
III
Kas kõrgharidus on signaalina devalveerunud? Bakalaureust ja rakenduskõrgharidust omandama läks 2013. aastal kokku umbes 10 000 inimest; 1994. aastal (ligikaudu sama aastakäik) sündis 14 000 inimest — see tähendab, et kõrgkoolidesse astus umbes 70%3. Võrdluseks on 30-49-aastaste hulgas kõrgharitute protsent umbes 404.
Kui enne signaliseeris diplom, et oled 40% mõistlikumate hulgas, siis nüüd näitab täpselt sama diplom, et oled 70% mõistlikumate hulgas5. Tähendab: kõrghariduse antav signaal on objektiivselt nõrgem ja seega tema signaliseerimisväärtus on väiksem.
30-50-aastaste seas on kõrgharidus signaalina väärtuslikum kui nooremate seas. See tähendab, et lapsevanemate surve praegustele kõrgkooliastujatele on põhjendamatult tugev. Ja siit tuleb selle postituse soovitus: kui sa kaalud praegu, kas/kuhu kõrgkooli astuda, võta vanema põlvkonna nõu vähem kuulda — nende ajal oli kõrgharidus tugevam kvaliteedisignaal. Selle asemel kirjuta üles eesmärgid, mida kõrgkoolis õppimine sinu jaoks täidaks ja mõtle, kas nendeni jõuaks mõnel muul viisil kiiremini. Mu mitu sõpra (ja mina), oleme pärast ülikooli tööle läinuna olnud üllatunud selle peale, kui kiiresti töökohal õpib.
Ma üldistan natuke eelnevat soovitust: võta inimeste nõu kuulda ainult juhul, kui sa oled kindel, et nad on a) teemaga kursis, b) küsimuse üle mõelnud ja c) valmis sulle ausalt ütlema, kui neil pole aimugi. See viimane on eriti oluline, sest mulle tundub väga levinud, et kui 18-aastane noor küsib oma onult/tädilt/perekonnatuttavalt/<vanemalt ja targemalt inimeselt> nõu, siis vastus mõeldakse kohapeal välja ja esitatakse kui “see on minu kui autoriteedi läbimõeldud arvamus, mitte kui “see on esimene asi, mis mulle pähe tuli, ja ma ei taha [endale] tunnistada, et ma ei ole sellele mõelnud”.
Postituse kaanepilt: Mathias Appel.
Jaga:
Märkused
- ÕS-i järgi on õige “signaliseerima”, kuigi ma eelistaksin lühemat vormi “signaleerima” — samamoodi nagu “optimeerima” on parem kui “optimiseerima” ja “minimeerima” on parem kui “minimiseerima”.
- Vt lähemalt handicap principle’i kohta. Wikipedia sõnul pole see vaid tore looke, vaid “has gained wider acceptance because it is supported by game theoretic models“.
- Jah, osa sisseastujatest sündis kindlasti varem kui 1994. aastal, aga nemad lähevad ka kunagi hiljem kõrgkooli, ja siis tasandub vahe (vähemalt esimeses lähenduses) ära. Üks probleem on, et sündimus kukkus kõvasti vahemikus 1990-1994, seega võib-olla sisaldab see 10 000 inimest väga palju neid, kes oma kõrgkooliõpingud edasi lükkasid, aga oletame, et see ei oma nii suurt efekti (võib-olla 1000, aga mitte 5000 inimest).
- 2011. aastal — vt Statistikaameti andmebaasi, tabelit RL0302: VÄHEMALT 10-AASTASED HARIDUSTASEME, SOO, VANUSERÜHMA JA ELUKOHA JÄRGI, 31. DETSEMBER 2011.
- Isegi kui kõik 2013. aastal sisseastunud kunagi ei lõpeta, oleksin üllatunud, kui mittelõpetanute arvestamine muudaks selle arvu 70-lt 40-le.
Aga võib ka mõelda nii: varem tähendas ülikoolis mitte käimine, et oled 60% kõige vähem “mõistlikumate” seas, aga nüüd tähendab, et oled 30% kõige vähem mõistlikumate seas…
Jep — kui sa väärtustad ülikoolis mittekäimist, siis on nüüd see veel erilisem.
Artikli põhisõnum on täpselt sama ning identselt üles ehitatud kui Peeter Hõraki ning Tuul Sepa kirjutatud artikkel “Haridus kui paabulinnu saba”, mis ilmus ajakirjas Sirp 15.04.2014. Teiste inimeste mõtteid enda omadeks tembeldamine on plagiaat – üldjuhul on viisakas sellisel juhul kasutada viitamist.
Artikkel ilmus 15.05.2014, aga nüüd artiklit lugenuna näen, et Sul on õigus — sõnum on väga sarnane. Ma ei olnud enne Sinu viidet artiklit lugenud, aga see on minu süü — oleksin pidanud rohkem guugeldama.
Samas ei ole väga üllatav, et näited, mida kasutame — paabulind ja töövõtjad — on samad. Wikipedia sõnul on majandusteooria ja evolutsioonibioloogia kaks suunda, kus seda teooriat on arendatud, ning nimetatud näited on mõlema teadusharu tüüpnäited signaliseerimise kohta (jällegi Wikipedia põhjal).
Üks meta-kommentaar ka: ma olen üllatunud, et Sa interpreteerisid seda kokkusattumust kui minu (pahatahtlikku) mitteviitamist ja ei kaalunud varianti, et see on juhuslik.
Aga sa võrdled sisseastunute hulka lõpetajate hulgaga arvestamata väljalangemist, see ilmselt muudab nr-eid päris palju…
Aus point. Ülalt märkus 5: “oleksin üllatunud, kui mittelõpetanute arvestamine muudaks selle arvu 70-lt 40-le” — kindlasti muudaks see arve, aga arvan, et efekt jääks ikka alles.
Mind küll ei üllataks kui mittelõpetanute arvestamine protsendipunkti nii palju muudaks. On palju erialasid, kus lõpetab heal juhul kolmandik sisse astunutest (eelkõige reaalained).
Statistikaametil on kõrgharidusest väljakukkunute tabel olemas (HT306 ja HT307), aga seal näiteks 2014. aasta arv tähendab (kui õigesti aru saan) “mitu inimest kukkus välja aastal 2014” ja ei ole võimalik eristada, mitu inimest igast sisseastunud aastakäigust välja kukkus. Kui sellise statistika kuskilt leiad (sellise, mis katab kõiki kõrgkoole, mitte ainult paari eriala (tean, et vähemalt TÜ mat-inf erialadel on väljalangevus tõesti üsna kõrge)), siis jaga seda kindlasti siin!
Viidatud artikli alusel asus 2012/13 õppeaastal kokku Eestis bakalaureuse ja integreeritud BA/MA õppesse 7 150 õpilast. Tartu Ülikooli astus neist 1 586 (RE) + 450 (REV) päevases õppes ja 213 (RE) + 437 (REV) avatud ülikooli õppes, kokku seega 2 686 üliõpilast (vt stat http://www.ut.ee/sites/default/files/www_ut/sisseastumine/stat_bak_2012_1.htm). Kolm aastat hiljem, 2015. aastal lõpetas Tartu Ülikooli BA ja integreeritud õppe 1 340 bakalaureuse ja 344 avatud ülikooli üliõpilast, kokku 1 688 (vt stat http://lepo.it.da.ut.ee/~elasn/LP_2015TY.html).
Kokku annab see lõpetajate määraks 62,8%. Seeläbi muutuks see arv 70-lt 44-le ehk üleliia suurt muutust ei ole justkui toimunud.
Mõned mööndused siin siiski – ainult üks ülikool (kus nt reaalainete õppijaid märksa enam kui nt TLÜs) ja kindlasti on lõpetajate seas varem sisseastunuid, samas kui 2012 sisseastunutest paljud lõpetavad see aasta või järgnevatel.
Arvutus tundub mõistlik ja seega minu statistiline argument vastavalt tunduvalt nõrgem (eeldusel, et TÜ lõpetajate määr ei erine palju Eesti kõrgkoolide keskmisest). Tagantjärele tundub, et valisin halva mõõdiku, sest aastakäikude mõõtmisega (ja eriti osakaalude arvutamisega) tulevad paratamatult sisse lisaprobleemid hiljem ülikooli astumisega, normaalajast hiljem lõpetamisega, põlvkonna suuruse muutumisega jne.
Samas toetab postituse pointi näiteks “Viimase kümne aasta jooksul on kõrgharidust soovivate isikute arv Eestis kahekordistunud: kui 1995. aastal oli üliõpilasi 30 000, siis 2006. aastal oli kolmandal haridustasemel õppijaid juba 68 700.” (allikas).
Olen sinu mõtetega päri. Kõrgharidus tapeedimaterjali pärast pole täna enam suur eelis, vaid kui üldse midagi, siis pigem hügieenifaktor.
Küll aga, nii nagu mu turundusprofessor John Deighton meile esimesel koolipäeval ütles: “Tõeline kooli väärtus ei ole mitte klassiruumis, vaid sellest väljaspool.”
Eesti keeles kõlab see kohmakalt, kuid idee seisneb selles, et ülikool koondab enda alla sarnaselt mõtlevad inimesed. Kui sind tõesti huvitab biokeemia ning valid selle eriala, siis on suur tõenäosus, et satud kokku inimestega, kelle mõttemaailm resoneerub sinu omaga.
Lisaks, kui sul on piisavalt õnne, et sattuda väga heasse kooli, kuhu sisse saamine on katsumus omaette, siis juba protsessist tingituna oled ümbritsetud pühendunud inimestega, kellega on alati suurem rõõm maailma muuta kui ükskõiksetega.
Kuid samuti on sul ka õigus, et on olemas märksa kiiremaid viise, kuidas sama saavutada. Kuigi kool aitab paljude (kuid mitte kõikide) jaoks anda esimese tõuke õiges suunas, päeva lõpuks on kogu teekonna edukas läbimine ikka inimese enda taga.
Kõrge sarnaselt mõtlevate inimeste kontsentratsioon on väga hea argument (ja nagu postituse alguses ütlesin, ei väida ma, et ülikool on neto-ebavajalik). Samas tean üht gümnaasiumilõpetajat, kes juba mitu aastat on suhelnud ja koostööd teinud Tartu arvutiteaduse kirkamate peadega — seega tundub, et kuidagi on siiski võimalik ka ülikoolita hakkama saada.
Võib-olla ülikooli kõige suurem eelis on see, et seal on paljud asjad (õppimine, sarnaseltmõtlejatega tutvumine, tööandjatega suhtlemine) kättesaadavad üsna lihtsasti ja kuigi neid kõiki oleks võimalik saada ka ülikoolita, võtaks see palju rohkem tööd.
Minu arvates on ka reaalne elu palju õpetlikum ja teiseks ka sõbralikum. Ehk siis inimesi ei huvita absoluutselt nt mis hindeid sa koolis said ja tegelikult kui hakata mõtlema klientidele, kellega koostööd olen teinud, siis mitte ükski neist pole küsinud, et mis haridus mul on (vähemalt mitte esimestel kohtumistel). See näitab minu arvates väga kindlalt seda, et haridus pole kõige tähtsam ja kergelt on see ülepakutud. Kui sul on midagi ette näidata (tehtud töö + pühendumus) ja kogemused, siis see loeb reaalses maailmas palju rohkem.
Kooli üks viga minu arvates on ka see, et see tekitab ühiskonda liialt palju “perfektsioniste”, kes tegelevad mõttetute pisiasjadega, ilma, et töö edasi liiguks. Teiseks on kool väga üldine, sa õpid väga üldisi põhitõdesid, aga reaalselt raha teenida on palju lihtsam kui sa oled mingis asjas väga hea, kui see, et sa oskad igast asjast midagi. Ehk siis mingil määral on “üldsustamine” hea, aga sinna ei tohiks pikalt jääda ja iga “üliõpilane” peaks siiski mingile asjale spetsialiseeruma (vähemalt siis magistris) ja üritama kooli kokku viia reaalse eluga. Muidu tekivad kõrgharidusega koristajad ja kahjuks nende potensiaal jääb tühiseks.
Ei ole ka otseselt ülikooli vastu ja ma isegi arvan et hiljem minnes ja vahepeal töötades (kas või lolli tööd tehes) tekib suurem arusaam, miks kool on vajalik.
Mulle tundub ka, et paljudel juhtudel väärtustataksegi haridust ainult niikaua, kui pole mingit tugevamat signaali, mis sama info annaks — näiteks kliendi või eelmise tööandja soovitust.
Ma sellega päris nõus pole, et põhitõdede õppimine on kasutu. Vähemalt IT-s muutuvad tehnoloogiad nii kiiresti, et tugev alus aitab kiiremini uusi teadmisi omandada ja on seega tegelikult kasulik. Selles osas olen nõus, et spetsialiseerumine on oluline — olen ka ise valinud arvutiteaduse ühe rakenduse (andmeteadus) — aga küsimus on, kas seda peaks tegema ülikoolis või esimesel töökohal, või hoopis iseseisvalt?