Inimestel pole lihtne infot vahetada. Selleks, et ühest ajust teise sõnum saata, tuleb see esmalt sõnastada, välja öelda, teisel pool sõnad helilainetest sisse lugeda ja siis nende tähendust interpreteerida. Oleme sellega küll ligi 100 000 aastat1 hakkama saanud, aga ruumi arenguks on.
Täpsemalt: on üks suhtluspõhimõte, mis on kasulik nii rääkija kui kuulaja jaoks: ütle oma eelistused välja.
Tead ilmselt mõnd inimest, kes ei ütle, mida tahab, aga ootab sellegipoolest, et teised ta soovidest aru saaksid — et teised loeksid ta mõtteid. Restorani valides ütleb, et tal on ükskõik, aga siis ühegi väljapakutud variandiga nõus ei ole. Tiimitöös ülesandeid jaotades ta ei ütle, millist tööd eelistab, ja on pärast pahane, et talle “kõige halvem” töö anti. Oma romantiliselt partnerilt ootab ta sünnipäevaks lilli ja kui saab ainult šokolaadi, siis on pettunud ja kahtleb, kas on ikka õiges suhtes.
See on halb strateegia, sest mõtete lugemine on raske [citation needed]. Kuna alternatiivlahendus — oma eelistuse väljaütlemine — annab sama sõnumi palju selgemini edasi, ei ole põhjust teisi telepaatiale sundida.
Minu pakutud lähenemine võib tunduda arrogantne: kuidas ma julgen eeldada, et minu tahtmine kellelegi korda läheb, ja oodata, et sellega arvestatakse? Oma soovi eksplitsiitseks tegemine ei tähenda, et ootaksid automaatselt selle täitmist. See lihtsalt annab teistele võimaluse ka sinu eelistusi arvesse võtta. Mõtle oma sõpradele: kui sa ei ütle, mida sa tahad, siis peavad nad üritama seda ennustada; ennustamisega kaasneb alati võimalus eksida ja seega hirm sind halvasti kohelda.
Lisaks on paljudes grupiotsustes erinevatel inimestel erinev info. Oletame, et X, Y ja Z valivad õhtuks söögikohta. X ja Y tahaksid proovida mehhiko kööki, aga see eelistus pole väga tugev — pigem tahavad nad lihtsalt veeta mõnusat õhtut sõpradega. Z-il on selgelt meeles hiljutine kogemus mehhiko toidule järgnenud lahingust seedetraktis, aga ta ei taha oma eelistust välja öelda. Ilmselt valitakse siis mehhiko köök ja Z on õnnetu, kuigi nad oleksid võinud minna näiteks hiina restorani ja kõik õnnelikud olla.
On kolm lihtsat viisi, kuidas grupisuhtluses eelistuste väljaütlemist lihtsamaks teha:
Esiteks, küsi. Lihtne “mida sina eelistaksid?” võtab koos vastusega 8 sekundit ja aitab sõna sekka öelda neil, kes muidu on tagasihoidlikumad või pole harjunud kohe oma eelistust välja ütlema.
Teiseks, ära naeruväärista teiste eelistusi ega pane neid intensiivselt kahtluse alla.2 Ilmselt ei taha Z detailselt visualiseerida, kuidas ta pärast burrito söömist kaheksa tundi WC-s veetis.
Kolmandaks, kui keegi ütleb oma eelistuse välja, siis usalda seda — igaüks teab enda eelistusi kõige paremini — ja võta öeldut arvesse. Nii annad positiivset tagasidet: igaüks, kes oma eelistuse välja ütleb, jääb otsusega rohkem rahule.
Minu teooria eelistuste väljaütlemise kasu kohta on tegelikult väga lihtne. Nimelt peaksid kaks täisratsionaalset agenti, kelle käsutuses on täpselt sama info, alati samale otsusele jõudma.3 Kui aga üks agent varjab teise eest midagi (vahet ei ole, mis põhjusel), siis ei pruugi agendid nõustuda, mis on parim otsus.
Lihtsaim lahendus sellele on aus infovahetus, mille üks erijuht ongi eelistuste väljaütlemine.
Jaga:
Märkused
- Teema on vastuoluline: vt Wikipedia:Origin of speech.
- Mina pole selles veel eriti hea — kui kellegi eelistus ei klapi minu omaga, siis puurin tihti sinna olukorda sisse ja mõnikord on see kõigile ebamugav.
- Kui nad jõuavad eri otsustele, tähendab see, et ühe otsus ei olnud optimaalne, ning seega mõlemad ei olnud 100% ratsionaalsed.