Raamatuarvustus: Andres Laane “Tehisintellekt”

Viimase aasta jooksul olen raamatutelt aina rohkem liikunud lühema formaadi lugemisele (peamiselt blogipostitustele): kui 2014. aastal lugesin 16 ja 2015. aastal 22 raamatut, siis eelmisel aastal ainult 9.

Tihti ei ole mingi idee mõistmiseks vaja lugeda tervet raamatut. On klass raamatuid, mis tegelikult võiksid olla 15 minutiga loetavad blogipostitused, aga kirjastaja nõudmisel on kirjutatud 200 lehekülge raamatut (selline on näiteks Talebi “Black Swan“¹).

Andres Laane “Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest” ei ole selline raamat. Pealkiri on tegelikult eksitav: kuigi raamatu tuum on tehisintellekt, on selle küljes viljalihana palju näiteid ja lugusid neuroteaduse ja bioloogia vallast (Laane peamised uurimisalad), aga ka majandusest, masinõppest, psühholoogiast ja süsteemiinseneeriast². Samas ei juhi kõik need kõrvalepõiked tähelepanu põhiteemalt kõrvale, vaid aitavad seda edasi viia: intellekti küsimus läbibki erinevaid distsipliine.

Läbi kogu raamatu ehitab Laan oma argumendid üles kihtide kaupa: baasiks on maakeeli seletatud teadusteooriad ja -eksperimendid ülalnimetatud valdkondadest. Sellele toetudes seletab autor rohkete põnevate näidete varal, kuidas intellekt töötab. Kirsikihina tordil on ka veidi analüüsi (ja spekulatsiooni) inimühiskonna kollektiivsest intellektist ja põhjustest, miks mõnikord on kõik ühel nõul, et olukord on halb, aga sellegipoolest ei suudeta seda parandada.

*

Raamat alustab intelligentsi tutvustamist väga lihtsatest tagasisidega süsteemidest, mida enamik meist esmapilgul intelligentseks ei peaks. Esimene peatükk räägib lihtsa tagasisidega olukordadest, mis teevad tööd, et jõuda soovitud olukorrani: termostaat tahab hoida sõltumata välistemperatuurist tuba ühtlaselt soojana; vetsupoti paak peab veetase pärast vee pealetõmbamist uuesti täituma. Need olukorrad pole piiratud vaid tehislike süsteemidega: inimkeha peab säilitama ühtlast kehatemperatuuri ja hapnikuvarustuse taset; putukad peavad lennates oma suunda vastavalt külgtuulele kompenseerima.

Teises peatükis räägib Laan stiimulõppest³ — olukordadest, kus tagasiside põhjal tehakse veidi keerulisemaid tegevusi kui vetsupoti täitmist. Need ulatuvad Pavlovi kuulsatest kellahelina-ila-toidu-eksperimentidest koertel kuni DeepMindi maailmatasemel Go-d mängiva tehisintellektini ja aitavad mõista tagasiside olulisust õppimisprotsessis.

Kolmas peatükk on rohkete illustratsioonidega sissejuhatus masinõppesse ja neurovõrkudesse. Kogu raamatus, aga eriti siin peatükis suudab Laan matemaatiliselt keerulisi ideid — pertseptronist ehk lihtsaimast neurovõrgust kuni andmete statistilise huvitavuseni — väga hästi edasi anda ainult sõnu ja pilte kasutades.

Viimane peatükk keskendub kollektiivsele intellektile: alustades kalaparvede ja mesilaste keerulisest käitumisest (millele leidub keerulisusest hoolimata lihtne ja elegantne seletus!) ja lõpetades tööülesannete koordineerimisega ühiskonnas ning jalakäijate koordineerimisega massiüritustel. See on (Laane enda sõnul) ilmselt kõige laiemale publikule huvipakkuv osa raamatust.

*

Mulle meeldib, et Laan kasutab igal pool näiteid bioloogilistest süsteemidest. Tehisintellekt võib olla kuiv ja abstraktne teema ning selle lahedust on keeruline emotsionaalselt tajuda⁴, aga küborgpõrnika, tehissüdame või pika mäluga kiskjaämbliku lugu jälgides on väga lihtne tehislike süsteemide vastu huvi tunda.

Peaaegu kõigega, millest Laan raamatus kirjutab, olen ma varasemast üsna intiimselt kursis — see on ka loogiline arvestades, et veetsin arvutiteaduse bakalaureusekraadi tehes kaks aastat TÜ arvutusliku neuroteaduse laboris⁵. Sellest hoolimata (või sellepärast?) olid need paar raamatuga veedetud tundi põnevad: mulle südamelähedased alad olid kokku sulatatud — justkui keegi oleks võtnud mu lemmiktoidud ja teinud neist ühe suure toidukorra⁶. Seetõttu soovitan ka raamatut väga soojalt: kui tahad maitsta korraga kõiki toite, mis Taivole meeldivad, siis on selleks parim kokk Andres Laan ja parim restoran Eestis “Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest”.

Enamik eestikeelseid populaarteaduslikke raamatuid on tõlgitud inglise keelest ja ebakvaliteetses tõlkes läheb palju kaduma.⁷ Mulle meenub Jeremy Clarksoni raamat, kus eestikeelse tõlke — näiteks “ringiga peksma” — abil oleks tihti võinud sõna-sõnalt rekonstrueerida inglisekeelse lause. “Tehisintellekt” on üks paremaid eestikeelseid raamatuid, mida olen lugenud, ja kui oleksin veel kahevahel, kas selles suunas oma karjääri ja teadmiste arendamine on väärtuslik, oleks see pärast raamatu lõpetamist hajunud.

P.S. Jaan Aru kirjutas Sirpi veidi põhjalikuma arvustuse.

Jaga:

1. Parimast kliendikommentaarist: “Hundreds of pages can be summed up in just stating that we can’t predict rare events.”
2. systems engineering
3. raamatus “innustusõpe”
4. Sama kehtib arvutiteaduse kohta — IT-süsteemide arhitektid ei saa teha kunstnikele sarnaselt näitusi või etteasteid oma suurepäraselt disainitud, kergesti hooldatavatest ja tulevikuvalmitest süsteemidest.
5. Puutusin selle kaudu ka Laanega põgusalt kokku.
6. Mitte ühes potis. See oleks rõve.
7. Eriti juhul, kui originaalautori tekst on kirjanduslikult ilus — näiteks Richard Dawkinsi raamatute eestikeelsed tõlked ei jõua originaalile lähedalegi.