Kõrgharidus kui devalveeruv signaal

27.09.2016: Pärast meilivahetust ühe sõbraga ei ole ma enam kindel, kui kasulik või õige see argumentatsioon on (ja tundub, et praktilisi näiteid on vähe), seega loe omal riisikol.

[Ma ei argumenteeri siin, et kõrgharidus on üldiselt halb idee, aga annan ühe vähelevinud argumendi kõrgkooli mineku vastu.]

I

Käes on kõrgkooli ja eriala valimise hooaeg, vähemalt Eesti koolilõpetajatel noortel. Eriti julged kaaluvad ketserlikku küsimust, kas kõrgkooli minna. Enamiku argumente kõrghariduse poolt suudad ilmselt isegi välja mõelda või guugeldada: valitud alal teadmiste omandamine, uute sõprade ja tuttavate saamine, mõtteviisi muutus, aja võtmine iseenda täiendamiseks, oma graafiku eest täielikult vastutamine… Aga kõigi nende klassikaliste põhjuste probleem on, et üheski ei oma kõrgkoolid monopoli: 10 minutiga suudaksid nendest igaühe jaoks välja mõelda võrreldava koolivälise tegevuse. On ainult üks asi, mida ei anna miski muu kui kõrgharidus: infot selle kohta, et sul on kõrgharidus.

Kõlab tautoloogiliselt, eks? Mu point on, et diplom on signaal potentsiaalsetele tööandjatele, partneritele, sõpradele — tegelikult kõigile, kes peavad su väärtust hindama ilma sinu nahas olemata.

Continue reading →

Surm

Täna loengusse minnes pidin sõitma tavapärasest erineva ühistranspordiga ja seetõttu ümber istudes väga kiiresti ühelt trammilt (number 2) teisele (number 14) jooksma. Kui olin 14-le napilt peale jõudnud, mõtlesin: kui kaua saan veel niimoodi teha? Mis hetkest alates ei ole trammile jooksmine enam minu jaoks variant?

Continue reading →

Alkohol, tubakas ja muud narkootikumid

Tänane postitus tuleb lühike, sest tahan edasi anda täpselt ühe idee.

Kui olin kolmandas klassis, osales mu kool Ole normaalne projektis, mis tähendas, et aeg-ajalt tuli klassi ette mundris politseinik ja rääkis erinevatest olulistest teemadest: politseitöö, liiklus, diskrimineerimine, vägivald, alkoholism, uimastid, pürotehnika ja avalik transport (see list pärineb projekti kodulehelt — ma ise nii detailselt ei mäleta). Mulje, mille need tunnid mulle jätsid, oli enam-vähem “alkohol on paha, suitsetamine on paha, narkootikumid on väga-väga pahad ja ohtlikud”.

Mulle tundub, et Eesti ühiskonna praegune suhtumine meelemürkidesse on sarnasel tasemel. Me jaotame nad kahte kasti: pahad-aga-lubatud (alkohol, tubakas) ja väga-pahad-ja-keelatud (kokaiin, GHB, kanep, fentanüül jms). Aga kas oled kunagi peatunud, et mõelda: miks on ainult alkohol ja tubakas legaalses kastis?

Continue reading →

Sind juhib kaks vastuolulist süsteemi

Sa tahad, et sa oleksid kodu ära koristanud, aga ei taha sellega algust teha. Või mõtled, et oleks suurepärane idee läbi lugeda see raamat, mida Taivo soovitas, aga millegipärast suudad pärast pikka tööpäeva ainult tarbida kaadreid sellest, kuidas Gordon Ramsay restoraniomanike peale karjub. Kuidas seletada seda vastuolu, et sa justkui tahad midagi, aga sina seda ei taha?

Continue reading →

Universaalne kindlustus: tugev suhtlusvõrgustik

Paar päeva tagasi olin üsna kõrge palavikuga voodis. Huvitaval kombel kestis haigus — ilmselt Zürichi salakavalates kevadsoojades lahtiste hõlmadega käimise tulemus — ainult poolteist päeva võrreldes tavalise kolme-neljaga, aga sellevõrra oli intensiivsem. Teki all oma kehatemperatuuri tõstmiseks värisedes tuli mulle väga emotsionaalselt meelde, miks inimesed mulle väärtuslikud on.

Continue reading →

Diivanikartul

diivani+kartul <2e: -i> ᴀʀɢɪ keegi, kes on füüsiliselt või vaimselt palju laisem kui normaalsed inimesed (ingl k couch potato)

diivanikartul

Ta käib koolis või tööl, aga ei anna päeva jooksul oma parimat. Ta sööb, aga rämpstoitu. Ta teeb trenni, aga iga 3 nädala tagant; kuna ta tunneb end pika pausi tõttu halvasti, pingutab kõvasti üle — ja siis tekib veel suurem vastumeelsus trenni teha. Ta kasutab oma vaba aega meelelahutuseks, aga tihti mõtleb, et tegelikult peaks midagi kasulikku tegema. Kasvõi leidma telesarja mis on rohkem kui veidi põnev.

Continue reading →

Milline on hea karjäärinõu?

Mu blogi lugedes võib jääda mulje, et olen oma tuleviku osas kõik olulised otsused ära teinud ja eesmärgid ära sõnastanud; nüüd on vaja vaid nende suunas optimeerida. Võib-olla elan (mitte tahtlikult) kirjutades, esinedes või lihtsalt inimestega rääkides sisse rolli: see on Taivo, kel on kunagi olnud vaja raskeid otsuseid teha, aga nüüd on kõik korras. Ilmselgelt ei ole mu tulevik tegelikult nii valmis planeeritud.

Iga mõne aja tagant mõtlen järgi, mida pikas perspektiivis teha tahan. Kuna selline mõtlemine on raske, panen otsuse vahemällu — kui ma peaksin voodist väljasaamiseks igal hommikul pika mida-ma-oma-tulevikuga-teen-mõttekäigu läbi tegema, ei saaks ma midagi tehtud. Ma ei tee seda plaani järgi kalendri meeldetuletuse peale, mind ajendavad pigem emotsioonid: suur sisemine ebakindlus ja oma senises plaanis kahtlemine. Unetult voodis vähkremine ja oma tuleviku pärast muretsemine ei ole aga eriti produktiivne. Kuidas siis struktureeritumalt oma karjäärist mõelda?

Minu teada parimat karjäärinõu annab 80,000 Hours — organisatsioon, mis teeb põhjalikku uurimistööd — võtab kokku seniseid uuringuid, analüüsib andmeid ja viib ise läbi intervjuusid –, et anda nõu, kuidas inimesed saaksid teha kõige paremaid karjääriotsuseid (nimi tuleb sellest, et tüüpilise inimese karjääris on 80 000 tundi). Teadus- ja andmepõhisuse ning meetodite avatuse tõttu usaldan seda organisatsiooni palju rohkem kui suvalist karjäärinõustajat. Nende üldised soovitused on väga lühidalt järgmised (kui sellest teemast palju mõtled,soovitan väga tugevalt allikat ise lugeda).

Continue reading →