There are 8 posts tagged suhtlemine (this is page 1 of 1).
Doug Lemov käis hiljuti EconTalkis oma uuest raamatust rääkimas ja kuigi raamat ise tundub liiga spetsiifiline, et seda põhjalikult lugeda tahaksin, sain sealt ühe väga olulise mõtte, mida allpool tutvustan: päheõppimine pole mõttetu.
Olen seni kirjutanud hunnikul erinevatel teemadel — ebaõnnestumisest ja statistikast räpi ja narkootikumideni — aga seni mitte kordagi romantilistest suhetest. Hiljuti ühe sõbraga peetud vestlus pani mind tahtma teemat pikemalt avama.
Suhted on ilmselgelt emotsionaalne teema, seega on tihti raske rakendada neile ratsionaalset, Süsteem 2 mõtlemist. See teeb suhteotsused eriti raskeks — oleks päris raske autot osta, kui iga auto tekitaks sinus segu soojadest, ärevatest, seksuaalsetest ja paljudest muudest tunnetest — eriti arvestades, et igasugused mõtlemiskalded on end sügavalt inimese ajju istutanud.
Tänane postitus on essee-stiilis argumentatsioon, mis toetub minu kogemusele ja üldisele lähenemisele elule. See ei ole empiiriliselt tõestatud1 või loogiliselt parim lähenemine, seega soovitan rakendada mõõdukat skepsist.
Inimestel pole lihtne infot vahetada. Selleks, et ühest ajust teise sõnum saata, tuleb see esmalt sõnastada, välja öelda, teisel pool sõnad helilainetest sisse lugeda ja siis nende tähendust interpreteerida. Oleme sellega küll ligi 100 000 aastat1 hakkama saanud, aga ruumi arenguks on.
Täpsemalt: on üks suhtluspõhimõte, mis on kasulik nii rääkija kui kuulaja jaoks: ütle oma eelistused välja.
(Kirjutan jätkuvalt ebaregulaarselt.)
Vaatasin eelmisel nädalal kogemata presidendikandidaatide debatti ETV-s ja, nagu pea alati poliitikaga kokku puutudes, oksendasin endale natuke suhu1. Ma üritan propageerida maailmast võimalikult täpset arusaamist ja see sisaldab ka enda eksiarvamuste muutmist. See on üks põhjus, miks selliste teledebattide formaat on halb: eesmärk ei ole tõde või kõige paremat lahendust välja selgitada, ega isegi lihtsalt ühelt poolt võimalikult veenvalt argumenteerida2, vaid lihtsalt rahva jaoks võimalikult hea välja näha. See tähendab muuhulgas, et kui kandidaat X vastab saatejuhi küsimusele, siis ta tegelikult ei vasta, vaid alustab pooleteist minuti pikkust tiraadi täiesti mitteseotud teemal.
Aga ärme lase end praegu sellest jurast häirida — ma tahan rääkida ühest põhimõttest: igaüks teeb enda arvates õiget asja. Selle mudeli all näeb maailm välja palju vähem hirmus, näiteks:
(Subjektiivne kindlus: ma ei ole otsinud teadusuuringuid, mis kinnitaks või lükkaks ümber siin kirjeldatud tehnika efektiivsust, aga mu hiljutine kogemus seda rakendades on olnud tugevalt positiivne.)
Suurema osaga oma headest sõpradest olen suhtlema hakanud juhuslikult: näiteks seetõttu, et käisime samas koolis, tegime sama sporti või töötasime koos mõne projekti kallal. Tugev sõprus on minu maailmamudelis alati olnud miski, mis juhtub universumi lahke juhuse tõttu, mitte teadliku pingutuse tagajärjel. See muutus paar nädalat tagasi, kui üks sõber õpetas mulle väga lihtsa ja samas efektiivse viisi ohjade oma kätte võtmiseks: räägi asjadest, millest hoolid ja mida põnevaks pead. Continue reading
Inimesed pigem sureksid kui teeksid mõne avaliku etteaste. Eelmise aasta novembris TEDxYouthTallinn konverentsiks ettekannet ette valmistades tundsin seda eriti tugevalt: TEDx kõnedelt oodatakse taset, mida tüüpiline seminariettekanne või esitlus töökohal ei nõua, ja lisaks oli 200-pealine publik üks mu senise elu suurimaid. Kuidas esinemishirmuga toime tulla?
Paar päeva tagasi olin üsna kõrge palavikuga voodis. Huvitaval kombel kestis haigus — ilmselt Zürichi salakavalates kevadsoojades lahtiste hõlmadega käimise tulemus — ainult poolteist päeva võrreldes tavalise kolme-neljaga, aga sellevõrra oli intensiivsem. Teki all oma kehatemperatuuri tõstmiseks värisedes tuli mulle väga emotsionaalselt meelde, miks inimesed mulle väärtuslikud on.
See postitus tuleb teemalt ilmselt pehmem kui mu üsna kvantitatiivset tausta arvestades võiks oodata, aga paljude sõprade-tuttavatega suheldes on mulle mulje jäänud, et sellest lihtsalt ei räägita. Vähemalt ei räägitud mulle koolis, ülikoolis, minu suhtlusringkondades, pere ja sugulaste keskel – mitte kuskil. Teema on piisavalt oluline, et sellele eraldada 35 nädalasest koolitunnist kasvõi üks… aga ma ei hakka praegu õppekava võimalikke muutusi arutama, vaid lähen asja juurde.
