diivani+kartul <2e: -i> ᴀʀɢɪ keegi, kes on füüsiliselt või vaimselt palju laisem kui normaalsed inimesed (ingl k couch potato)
Ta käib koolis või tööl, aga ei anna päeva jooksul oma parimat. Ta sööb, aga rämpstoitu. Ta teeb trenni, aga iga 3 nädala tagant; kuna ta tunneb end pika pausi tõttu halvasti, pingutab kõvasti üle — ja siis tekib veel suurem vastumeelsus trenni teha. Ta kasutab oma vaba aega meelelahutuseks, aga tihti mõtleb, et tegelikult peaks midagi kasulikku tegema. Kasvõi leidma telesarja mis on rohkem kui veidi põnev.
Mu blogi lugedes võib jääda mulje, et olen oma tuleviku osas kõik olulised otsused ära teinud ja eesmärgid ära sõnastanud; nüüd on vaja vaid nende suunas optimeerida. Võib-olla elan (mitte tahtlikult) kirjutades, esinedes või lihtsalt inimestega rääkides sisse rolli: see on Taivo, kel on kunagi olnud vaja raskeid otsuseid teha, aga nüüd on kõik korras. Ilmselgelt ei ole mu tulevik tegelikult nii valmis planeeritud.
Iga mõne aja tagant mõtlen järgi, mida pikas perspektiivis teha tahan. Kuna selline mõtlemine on raske, panen otsuse vahemällu — kui ma peaksin voodist väljasaamiseks igal hommikul pika mida-ma-oma-tulevikuga-teen-mõttekäigu läbi tegema, ei saaks ma midagi tehtud. Ma ei tee seda plaani järgi kalendri meeldetuletuse peale, mind ajendavad pigem emotsioonid: suur sisemine ebakindlus ja oma senises plaanis kahtlemine. Unetult voodis vähkremine ja oma tuleviku pärast muretsemine ei ole aga eriti produktiivne. Kuidas siis struktureeritumalt oma karjäärist mõelda?
Minu teada parimat karjäärinõu annab 80,000 Hours — organisatsioon, mis teeb põhjalikku uurimistööd — võtab kokku seniseid uuringuid, analüüsib andmeid ja viib ise läbi intervjuusid –, et anda nõu, kuidas inimesed saaksid teha kõige paremaid karjääriotsuseid (nimi tuleb sellest, et tüüpilise inimese karjääris on 80 000 tundi). Teadus- ja andmepõhisuse ning meetodite avatuse tõttu usaldan seda organisatsiooni palju rohkem kui suvalist karjäärinõustajat. Nende üldised soovitused on väga lühidalt järgmised (kui sellest teemast palju mõtled,soovitan väga tugevalt allikat ise lugeda).
Aastavahetus on enesepettuse aeg. Üle maakera tehakse lubadusi end parandada: hakata rohkem trenni tegema ja vähem sööma, lõpetada suitsetamine, õppida midagi uut, reisida rohkem, veeta rohkem aega sõpradega…
Sellised lubadused ei ole tihti veenvad. Harvardi psühholoog Amy Cuddy võtab tabavalt kokku põhilised uusaastalubaduste probleemid ja annab soovitusi, kuidas neid vältida. Minu soovitus uueks aastaks on selline: uusaastalubaduste tegemise asemel vali ainult üks asi, mida tahad oma elu juures muuta — miski, mis tundub pikas perspektiivis oluline, aga ka vähemalt natuke teostatav — ja häki ja trikita end selles paremaks.
“Ma peaksin rohkem raamatuid lugema.” Olen kuulnud oma sõpru seda ütlemas, olen ise nii mõelnud ja arvan, et (tihti tulemuseta) tahtmine raamatuid lugeda leidub igaühes. See on väga mõistlik: hea mitteilukirjandus tavaliselt a) on kirjutatud eksperdi poolt, b) annab hea ülevaate teemas olulisimast ja c) annab erutava lugemiskogemuse. Samas jõuab soovi väljendanutest väike osa regulaarselt lugemiseni. Kuidas seda probleemi lahendada?
On vähe asju, mis tunduvad hullemad kui läbikukkumine. Hetk, kui saad teada, et miski sulle oluline läks valesti, et tegid vea, ei saanud hakkama — see tunne on unikaalne. Justkui keegi hakkaks su sisemust täitma sooja veega. Nahapind soojeneb, näole tekivad tillukesed higipiisad ja äkitselt on oma kehas olla ebamugav.
Oma igapäevaelus kasutan paari väga olulist tehnoloogilist abivahendit. Kõige üldisemas mõttes aitavad nad mul säästa vaimset ressurssi — nii saan kulutada rohkem aega ja energiat asjadele, mis on mulle päriselt olulised. Need moodustavad nii fundamentaalse osa mu tööriistakastist, et pean oluliseks nendest põhjalikult kirjutada hoolimata sellest, et mõned neist on sul ilmselt juba kasutusel.
Tagantjärele oma bakaõpingutele vaadates tundub, et kulutasin aega enam-vähem mõistlikult, nii koolis kui kooliväliselt. See tähendab, et kohtades, kus pidin tegema mingi valiku — näiteks kas kulutada aega õppimisele, tudengiseltsile, töötamisele või trennile — õnnestus valiku tegemine tihti hästi. Hiljuti pidasin TÜ matemaatika-informaatikateaduskonna rebastele loengu kolmest kasulikust põhimõttest, mida mina kasutasin ja kasutan praegu valikute tegemiseks; see postitus räägib nendest põhimõtetest.
Keha on kui masin, mida tuleb tundma õppida ja korras hoida, et see kestaks võimalikult kaua ja ei takistaks seejuures mõttetööd. Enesearengu sarja teises postituses räägin eri viisidest, kuidas keha häkkides — loominguliselt selle piire kompides ja ületades — olla vaimselt võimalikult heas vormis.
Mul on juba pikemat aega olnud plaanis kirjutada paarist väiksemast teemast, mis seotud enda süstemaatilise arendamisega: a) enda motiveerimine, b) vaimse võimekuse optimeerimine, c) oma produktiivsuse süstemaatiline tõstmine. Kuna igaühel nendest teemadest on minust paremini informeeritud inimesed põhjalikult kirjutanud, siis teen enesearengu postituste sarjas kokkuvõtte üsna lihtsatest teadmistest ja harjumustest, mis on aidanud minu elu paremaks teha. Esimene teema on kõige olulisem: motivatsioon ehk tahtmine teha.
Hiljuti Elon Muski kohta ilmunud elulooraamatut lugedes sain aru, kui fundamentaalse lähenemise mees oma elu planeerimisele on võtnud: mõtles, mis on maailmas kõige olulisemad probleemid (ja hakkas neid lahendama). Oma tegevuste juhindamiseks ja natuke suuremasse perspektiivi panemiseks tegin sama.
