strateegia

There are 22 posts tagged strateegia (this is page 1 of 3).

Koolielu vs päris elu

See postitus on kohandatud ja laiendatud mu samanimelisest ettekandest 26. jaanuaril toimunud Hugo Treffneri Gümnaasiumi tarkusepäeval, kuhu Jaan Aru mu lahkesti esinema kutsus.

Kooliskäimine on üsna lihtne: edukas olemiseks lihtsalt lähed õigel ajal kohale, paned tunnis tähele ja mõnikord teed kodutöid. Aga pärast lõpetamist on lahtisi otsi palju rohkem: kas minna edasi õppima või tööle? Kuidas teada, mis on edu? Mis eriala poole pürgida? Kus elada? Mida üldse elust tahta?

See postitus on kolmest olulisest erinevusest kooli ja koolijärgse maailma vahel: kool a) struktureerib elu, b) defineerib eesmärgi ja c) annab tagasisidet.

(Tõmban kooli ja päris elu vahelise piiri gümnaasiumilõpetamise juurde, kuigi ülikool on pigem veel hall ala.)

Continue reading →

Väikestest ja suurtest ülesannetest

Allakäigutrepp on hea metafoor. Kui trepil komistad, on kõige lihtsam pidama saada esimese sammuga — vastasel juhul lendad inertsiga juba lõpuni välja.

Täpselt vastupidine on teha üks pisike kasulik asi, mis siis imeb sisse produktiivsustsüklisse. See on produktiivsusimeja: nii nagu kõik tolmuimejasse sattunu lõpetab masina kõhus, viib ühe tillukese produktiivse ülesande täitmine korraliku tööpäevani.

Continue reading →

Algoritm värgi ärategemiseks (uuel aastal)

Mu praegune parim oletus. Algoritmi nägemiseks keri alla ↓. Seletan samme siin postituses ainult lühidalt; kui kunagi mõnest põhjalikumalt kirjutan, panen lingi ka siia.

Tüüpiline uusaastalubadus näeb välja selline:

Tuleb mõte midagi ära teha — näiteks jälgid Instagramis bikiinipiltide fetišiste ja tahad endale samasugust keha, või loed IT-töötajate kõrgetest palkadest ja otsustad ka sinnapoole liikuda. Esimese jaanuari hommikul otsustad: “nüüd söön palju tervislikumalt ja teen trenni” või “õpin programmeerima” ja siis jätkad pohmelliravi Netflixiga.

Järgmine kord, kui “lubadus” meelde tuleb, tunned end halvasti, et kuhugi jõudnud pole ning eesmärk muutub aina vastumeelsemaks. Jaanuari lõpuks on see mõtteist kadunud.

Mul on uusaastalubadustega kaks probleemi. Esiteks on 1. jaanuari piirkond suvaline aeg oma elu muutmiseks — miks mitte teha seda siis, kui vajadus tekib? Aga mu peamine vimm on ülalkirjeldatud protsessi vastu: see lihtsalt ei tööta.

Continue reading →

Romantika I: suhetest Süsteem 2-ga mõtlemine

Olen seni kirjutanud hunnikul erinevatel teemadel — ebaõnnestumisest ja statistikast räpi ja narkootikumideni — aga seni mitte kordagi romantilistest suhetest. Hiljuti ühe sõbraga peetud vestlus pani mind tahtma teemat pikemalt avama.

Suhted on ilmselgelt emotsionaalne teema, seega on tihti raske rakendada neile ratsionaalset, Süsteem 2 mõtlemist. See teeb suhteotsused eriti raskeks — oleks päris raske autot osta, kui iga auto tekitaks sinus segu soojadest, ärevatest, seksuaalsetest ja paljudest muudest tunnetest — eriti arvestades, et igasugused mõtlemiskalded on end sügavalt inimese ajju istutanud.

Tänane postitus on essee-stiilis argumentatsioon, mis toetub minu kogemusele ja üldisele lähenemisele elule. See ei ole empiiriliselt tõestatud1 või loogiliselt parim lähenemine, seega soovitan rakendada mõõdukat skepsist.

Continue reading →

Eelistuste kaudu suhtlemine

Inimestel pole lihtne infot vahetada. Selleks, et ühest ajust teise sõnum saata, tuleb see esmalt sõnastada, välja öelda, teisel pool sõnad helilainetest sisse lugeda ja siis nende tähendust interpreteerida. Oleme sellega küll ligi 100 000 aastat1 hakkama saanud, aga ruumi arenguks on.

Täpsemalt: on üks suhtluspõhimõte, mis on kasulik nii rääkija kui kuulaja jaoks: ütle oma eelistused välja.

Continue reading →

Me kõik jääme vanaks

Teadaanded:

  • See postitus kattub enam-vähem sellega, mida rääkisin eelmisel nädalavahetusel toimunud Arvamusfestivali #selfie2050 arutelul, seega kui olid seal kohal, pole siin sinu jaoks palju uut.
  • Tänane postitus hilineb, kuna olin terve eelmise nädalalõpu haige ja otsustasin kirjutamise asemel paranemisele keskenduda ja lükata kirjutamise tänasesse, kus pidin 6 tundi Riia lennujaamas ootama.
  • Kuna täna algab mul nädal aega kestev eksamisessioon ja pärast seda liigun ebaregulaarselt Eesti, Šveitsi ja veel paari riigi vahel, postitan ilmselt septembri keskpaigani vähem regulaarselt.
  • Lõpetasin täna hiina kirjaniku Liu Cixin’i ulmeraamatu “The Three-Body Problem“, mis oli mitmest küljest huvitav (aitäh Kristjanile soovituse eest!). Esiteks on see vist esimene mitte-lääne kirjaniku raamat, mida olen lugenud. Teine ja palju olulisem tagajärg: see raamat pani mind eneselegi teadmata palju rohkem hindama reaalteaduste ilu — kui tavaliselt saadan oma meilikasti jõudva Quanta Magazine’i peamiselt (populaar-)matemaatikale, füüsikale ja bioloogiale keskenduva uudiskirja pärast lühikest pealevaatamist arhiivi, siis nüüd hindan neid artikleid palju rohkem — näiteks sellest, miks lindude silmad on (matemaatiliselt ja praktiliselt) palju paremad kui inimestel. Alustan triloogia teise osaga ASAP.

Võib-olla juba tead, et praegu 20-ndates ja 30-ndates olevad inimesed ei hakka riiklikku pensioni saama, vähemalt mitte praegusel kujul. Statistikaameti kõige realistlikuma1 prognoosi järgi kahaneb Eesti elanikkond aastaks 2040 umbes 100 000 inimese võrra. Kui põhjalikumat dokumenti lugeda, on pilt veel karmim: kui praegu on iga pensionäri2 kohta neli tööealist3, siis aastal 2040 on ühe pensionäri kohta kaks ülalpidajat. Sõnum on minu arvates päris selge: praegused 20-50 vanuses inimesed mingit arvestatavat riiklikku vanaduspensioni ei saa.

(Kogu see arutelu baseerub eeldustel, et aastal 2050 on a) inimkond olemas, b) Eesti riik olemas, c) majandus näeb välja enam-vähem sarnane praegusele4 ja d) ei ole veel juurutatud kodanikupalka, mis muudaks pensioniskeemid mõttetuks. Need eeldused, eriti c) ja d), ei ole väga kindlal alusel, aga teema väärib sellegipoolest arutamist.)

Continue reading →

Kõrgharidus kui devalveeruv signaal

27.09.2016: Pärast meilivahetust ühe sõbraga ei ole ma enam kindel, kui kasulik või õige see argumentatsioon on (ja tundub, et praktilisi näiteid on vähe), seega loe omal riisikol.

[Ma ei argumenteeri siin, et kõrgharidus on üldiselt halb idee, aga annan ühe vähelevinud argumendi kõrgkooli mineku vastu.]

I

Käes on kõrgkooli ja eriala valimise hooaeg, vähemalt Eesti koolilõpetajatel noortel. Eriti julged kaaluvad ketserlikku küsimust, kas kõrgkooli minna. Enamiku argumente kõrghariduse poolt suudad ilmselt isegi välja mõelda või guugeldada: valitud alal teadmiste omandamine, uute sõprade ja tuttavate saamine, mõtteviisi muutus, aja võtmine iseenda täiendamiseks, oma graafiku eest täielikult vastutamine… Aga kõigi nende klassikaliste põhjuste probleem on, et üheski ei oma kõrgkoolid monopoli: 10 minutiga suudaksid nendest igaühe jaoks välja mõelda võrreldava koolivälise tegevuse. On ainult üks asi, mida ei anna miski muu kui kõrgharidus: infot selle kohta, et sul on kõrgharidus.

Kõlab tautoloogiliselt, eks? Mu point on, et diplom on signaal potentsiaalsetele tööandjatele, partneritele, sõpradele — tegelikult kõigile, kes peavad su väärtust hindama ilma sinu nahas olemata.

Continue reading →

Universaalne kindlustus: tugev suhtlusvõrgustik

Paar päeva tagasi olin üsna kõrge palavikuga voodis. Huvitaval kombel kestis haigus — ilmselt Zürichi salakavalates kevadsoojades lahtiste hõlmadega käimise tulemus — ainult poolteist päeva võrreldes tavalise kolme-neljaga, aga sellevõrra oli intensiivsem. Teki all oma kehatemperatuuri tõstmiseks värisedes tuli mulle väga emotsionaalselt meelde, miks inimesed mulle väärtuslikud on.

Continue reading →