Arhiiv: 2016/04

Täna loengusse minnes pidin sõitma tavapärasest erineva ühistranspordiga ja seetõttu ümber istudes väga kiiresti ühelt trammilt (number 2) teisele (number 14) jooksma. Kui olin 14-le napilt peale jõudnud, mõtlesin: kui kaua saan veel niimoodi teha? Mis hetkest alates ei ole trammile jooksmine enam minu jaoks variant?

Tänane postitus tuleb lühike, sest tahan edasi anda täpselt ühe idee. Kui olin kolmandas klassis, osales mu kool Ole normaalne projektis, mis tähendas, et aeg-ajalt tuli klassi ette mundris politseinik ja rääkis erinevatest olulistest teemadest: politseitöö, liiklus, diskrimineerimine, vägivald, alkoholism, uimastid, pürotehnika ja avalik transport (see list pärineb projekti kodulehelt — ma ise nii detailselt ei mäleta). Mulje, […]

Sa tahad, et sa oleksid kodu ära koristanud, aga ei taha sellega algust teha. Või mõtled, et oleks suurepärane idee läbi lugeda see raamat, mida Taivo soovitas, aga millegipärast suudad pärast pikka tööpäeva ainult tarbida kaadreid sellest, kuidas Gordon Ramsay restoraniomanike peale karjub. Kuidas seletada seda vastuolu, et sa justkui tahad midagi, aga sina seda ei […]

Umbes aasta tagasi lõpetasin lihasöömise. Enne seda olin terve elu olnud omnivoor ja pidanud taimetoitlasi mingiteks imelikeks hipideks. Vist seetõttu polnud ma seda ideed kunagi tõsiselt võtnud — taimetoitlus assotsieerus minu jaoks millegipärast horoskoopide, homöopaatia ja muu juraga.

Paar päeva tagasi olin üsna kõrge palavikuga voodis. Huvitaval kombel kestis haigus — ilmselt Zürichi salakavalates kevadsoojades lahtiste hõlmadega käimise tulemus — ainult poolteist päeva võrreldes tavalise kolme-neljaga, aga sellevõrra oli intensiivsem. Teki all oma kehatemperatuuri tõstmiseks värisedes tuli mulle väga emotsionaalselt meelde, miks inimesed mulle väärtuslikud on.